Kes on süüdi sinu pattudes?
18.10.2014 - (1302)

Armsad sõbrad, kas te tahate patustada? Ei Taha? Mina ka ei taha! Patustamine seob meie selga raske ikke ja meil on võimatu joosta oma vaimulikku võidujooksu. Kirjutab ju Paulus Heb.12,1: "Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist." Teises kohas manitseb ta: "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse" (Gal.5,1).
Nii me siis püsime selles vabaduses. Ega me ei patusta, eks ju? Mis? Ikka patustame? Kuidas seda mõista? Me ei taha teha pattu... ja siiski teeme! Tahame olla vaba ja siiski taome endale ahelaid!
Teate, see ei ole ainult meie probleem! Ka apostel Paulus oli sunnitud kirjutama – Rom.7,15-19: "Ma ei tunne ju ära, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid mida ma vihkan, seda ma teen... Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda; sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!"
See on usklikule inimesele valus probleem. Kuid Ühele on see probleem eriti ja eriliselt valus! Mine Kolgatale ja sa veendud selles. Seal on ristile naelutatud "Valude Mees" (Jes.53,3). Põhjus – sinu patud ja minu patud! Seda on valus vaadatagi, veel valusam on seda kannatada!
Kui me sellele mõtleme, siis ütleme: "Küllalt; täna voolas viimane tilk Jeesuse verd minu pärast! Ma ei taha patustada... ma ei taha enam kunagi patustada! Jumala Poeg tegi mind vabaks – ja veel millise hinnaga! Ja ma ei lase end jälle orjastada! Jeesuski ütles Joh.8,36: "Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!"
Siiski, ei kulu palju aega, kui me leiame end jälle patustamas! Ning me hüüame koos Paulusega – Rom.7,24: "Oh, mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?" Õnneks kuuleme siis Jumala tõotust – 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust." Me läheme ja tunnistame pisarsilmil... kuid peagi kordub sama olukord. Miks? Miks?
Me hakkame otsima, kes on see, kes meid patule ahvatleb, kes meid kiusab. Ja siis leidub kohe usuinimesi, kes meile asja kiiresti selgeks teevad – ja võib-olla selliselt, et me hakkame pattu vabandama! Patule leitakse vabandus! See on väga ohtlik olukord. Ärme lase asjadel selles suunas areneda ning otsime sellele küsimusele vastuse Pühakirjast.
Küsimus oli: Kes ahvatleb meid patule? Kes meid kiusab? Kas Jumal? Piiblist loeme tõepoolest – 1.Ms.22,1: "Ja pärast neid sündmusi kiusas Jumal Aabrahami ning ütles temale: "Aabraham!" Ja ta vastas: "Siin ma olen!" Kas Jumal kiusab? Ilmselt on siin tegemist halva tõlkega, sest sest sama heebreakeelne sõna on Iob.7,18 tõlgitud "läbi katsuma." Kuulge: "(Sa) vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi iga silmapilk?"
Oleks tõesti kohutav, kui Jumal kiusaks meid iga silmapilk, nagu ütlebki vana tõlge, kuid läbikatsumine ehk proovilepanek on midagi muud ja seda ongi Piiblis mõeldud iga kord, kui on räägitud, et Jumal kiusas või kiusab kedagi. Jakoobus ütleb otse – Jak.1,13: "Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: "Mind kiusab Jumal!" Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja Tema ise ei kiusa kedagi."
Kes siis kiusab meid? Nii mõnelgi on vastus juba huulil – et ikkagi süüd kellegi teise kaela veeretada. Lev Tolstoi on öelnud: "On ohtlik otsida meie kurjuse põhjusi väljaspool meid. Nii muutub võimatuks kahetsus!" Laseme seepärast Jumala Sõnal vastata sellele küsimusele ja Jak.1,14 me leiamegi otsitud vastuse: "Aga igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb!" Kiusaja on käes – ja see on meis enestes! Meie oma himu on see kurjategija – ja kuidas see saakski teisiti olla! Kuidas muidu saaks Jumal maksta inimesele palka "tema tegude järgi" (Rom.2,6)? Kuidas võiks Jumal saata inimese surma, kui keegi teine oleks süüdi?
Te küsite: Aga kuhu jääb siis kiusaja – see elukutseline kiusaja – Saatan? Jah, ta ahvatleb, ta kiusab, kuid ta ei saa sundida meid patustama, et me võiksime heita süü tema peale. Väga hästi ütleb selle kohta EGW raamatus "Kuulutus noortele" lk. 67: "Ühtki inimest ei saa sundida üle astuma. Kõige esmalt peab saavutatama tema enese nõusolek; inimene peab olema valmis patuteoks, enne kui kirg võib valitseda mõistust või ülekohus südametunnistust." Nõusolek, kokkulepe Saatanaga on see, mis teeb inimese süüdlaseks oma pattudes.
Jakoobus selgitab seda olukorda ühe väga omapärase näite abil. Ja kuna meil on täna siin kõik täiskasvanud inimesed, võiksime sellest lugeda – Jak.1,14.15: "Aga igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb; pärast, kui himu on rasestunud, toob ta patu ilmale, aga kui patt on täiesti tehtud, sünnitab ta surma." Mõte on selles, et Saatan kui mees teab, et inimeses kui naises peitub himu. Ta meelitab, kuni inimene annab järele, nõustub. Nii rasestub himu ja kasvab nagu loode, sünnitades patu – ja kui seda ei kahetseta, sünnitab see surma! Aga patu viljastumist on võimalik vältida, või kui see on kahjuks juhtunud, on seda võimalik katkestada! See abort on kindlasti lubatud!
Nii et ärme süüdista oma pattudes kedagi teist, isegi Saatanat mitte. Kõik meie patud on meie endi sooritatud ja seepärast kanname me nende eest ka täit vastutust. Saatan kannab vastutust oma tegude eest, meie oma tegude eest.
Hea sõnum on, et meil on võimalus oma patud andeks saada. Johannes kirjutab – 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks." Kuid õnneks ei peatu ta siin; õnneks ei piirdu Jumala arm vaid tehtud pattude andestamisega. Johannes jätkab: "...ja puhastab meid kõigest ülekohtust." Ülekohtust puhastamine tähendab südame uueks loomist, jõu andmist elada Jumala tahtega kooskõlas olevat elu. Paulus kirjutab Rom.6,22: "Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks [Jumala tahte täitjateks], on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu."
Kuidas seda saavutada? Heb.12,1.2: "Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele."
Vaadakem Jeesusele! Vaadakem Kolgata ristil surevale Kristusele. Ta sureb selleks, et andestada meie patud ja kõrvaldada meist patt! Ainult Tema võib meid vabastada. Ja "kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!" (Joh.8,36). Meie eest surnud, ülestõusnud ja elava Kristuse väes võime me võita selle "himu" enda sees. Ärme anna kätt Saatanale. Ulatagem käsi Kristusele! Ja kui me pole seda juba varem teinud, siis tehkem seda täna!
Vana legend räägib hiinlasest, kes kõnnib vihmast libedal teel, komistab ja kukub muda-auku. Püüdes end sealt välja võidelda, vajub ta järjest sügavamale. Mida enam ta rabeleb, seda sügavamale ta vajub.
Siis märkab ta Budat möödumas, kes näeb teda ja ütleb: "Oled sa alles täbaras olukorras! Võta, siin on paber, kust võid lugeda kümnest viisist, kuidas august välja pääseda. Ma ei saa siin kauem viibida; mul on vaja veel paljusid teisi aidata." Mees hakkab lugema ja proovib kõiki kümmet viisi, kuidas august välja saada, kuid mida enam ta püüab, seda sügavamale ta vajub.
Siis näeb ta Konfutsiust möödumas. Ka see märkab teda ja ütleb: "Sa oled kohutavas hädas, kuid mul on sulle hea uudis: kui sa astud viis sammu minu poole, astun ma sulle viis sammu vastu – ja nii kõnnime me koos sellest august välja."
"Aga ma ei suuda astuda isegi mitte viit sammu," vastab mees, "mida enam ma end liigutan, seda sügavamale mutta ma vajun." Aga Konfutsiuski läheb oma teed. On ju temalgi vaja aidata veel paljusid teisi hiinlasi.
Siis läheneb mööda teed Jeesus, näeb teda, võtab seljast kuningliku rüü ja peast krooni ning laskub tema juurde muda-auku, kus Ta upitab teda seni, kuni mees saab august välja ja tunneb oma jalge all kindlat maad.
Üks ilus laul ütleb: "Koorma all ma olin väsind; hinge vaevas patusüü. Siis mind aitas Päästja käsi; kinkis mulle valguserüü."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv