Uus igal hommikul
19.01.2008 - (1555)

2.Ms.16,2-4: "Ja kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu, ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: "Oleksime ometi võinud surra Jehoova käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada!" Siis Jehoova ütles Moosesele: "Vaata, ma lasen taevast sadada teile leiba ja rahvas mingu ning kogugu iga päev oma osa."
Tänapäeval räägitakse palju investeerimisest tulevikku. Selleks võib olla raha, kinnisvara ja muu vara, teadmised, tervis, suhted... Need on kõik meie elus olulised asjad, millega me püüame muuta oma homset päeva paremaks. Kuid ükski neist ega ka need kõik koos ei garanteeri meile isegi mitte homse päeva saabumist! Ja ega need asjad pole ka nii püsivad, nagu me loodame. Ometi me varume neid heas lootuses, et saame neid tulevikus kasutada.
Kuid meie elus, eriti vaimulikus elus, on ka asju, mida ei saa varuda tulevikus kasutamiseks, me ei saa neid säilitada külmutatult, soolatult või marineeritult. Me vajame neid värskelt igal hommikul, iga päev. Need on asjad, mida ei saa silmaga näha ega käega katsuda, kuid mis on meile sama olulised kui käega katsutavad asjad, või veel olulisemadki. Mõelgem täna mõnele neist.
1. JUMALA ARM, HALASTUS JA KAASTUNNE.
Prohvet Jeremija kirjutab – Nut.3,22.23: "See on Jehoova suur heldus, et me pole otsa saanud, sest Tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued — Sinu ustavus on suur!"
Thomas O. Chisholm on kirjutanud laulu, mis eesti keelde tõlgituna on ka meie lauluraamatus (nr. 498): "Suur on Su ustavus, Jumal, mu Isa. Muutuse varju ma Sinus ei näe. Püha ja õiglane, heldusest rikas oled Sa olnud ja igavest’ jääd. Suur on Su ustavus, suur on Su armastus. Mulle Su arm igal ajal on uus, jagades külluses, mida mul vaja. Suur on Su ustavus, Su armastus."
Ühes 1941. aastal kirjutatud kirjas ta ütleb: "Minu sissetulek pole kunagi olnud suur, tänu minu halvale tervisele lapsepõlvest saadik. Siiski ei saa ma mainimata jätta lepingut pidava Jumala ustavust, kes on mitmeti ilmutanud oma armastavat hoolt minu eest, mille eest ma olen väga tänulik."
Teisisõnu: me võime loota Jumala peale; Tema ei vea meid alt.
Roger Simms vabanes sõjaväeteenistusest ja oli teel "hääletamas," et saada oma raske kohvriga kergema vaevaga koju. Olles püüdnud üht autot peatada, kaotas ta lootuse, kui nägi, et see oli must läikiv uus Cadillac. Aga tema üllatuseks auto peatus ja avanes kaasreisija uks. Mees jooksis auto juurde, viskas oma kohvri tagaistmele ja tänas nägusat hästiriietatud autojuhti, istudes selle kõrvale.
"Said armeest koju?"
"Jah," vastas Roger.
"Sul vedas, kui sa lähed Chicagosse."
"Mitte päris nii kaugele," vastas Roger. "Kas teie elate Chicagos?"
"Mul on seal äri. Mu nimi on Hanover."
Olles vestelnud omavahel paljudest asjadest, tundis Roger kristlasena sundi tunnistada sellele 50-aastasele ilmselt edukale ärimehele Jumalast. Kuid ta lükkas seda edasi, kuni oli umbes 30 minuti teekonna kaugusel kodust – et mees ei ajaks ta autost välja enne, kui ta jõuab koju!
See hetk saabus. Nüüd või mitte kunagi! Roger köhis hääle puhtaks ja alustas: "Härra Hanover, ma tahan rääkida teiega ühest väga olulisest asjast..." Ta jätkas lunastuse tee selgitamist, kuni jõudis punkti, kus küsis otse: "Härra Hanover, kas te ei sooviks võtta Kristuse vastu oma Päästjaks?"
Otsekohe peatas juht Cadillaci tee ääres. Roger mõtles, et nüüd aetakse ta autost välja, kuid ärimees langetas pea ja palvetas pisarsilmil ning võttis Jeesuse vastu oma Päästjaks. Seejärel tänas ta Rogeri, lisades: "See on parim asi, mis minuga on juhtunud!"
Möödus viis aastat. Rogeril oli oma äri. Pakkides kohvrit ärireisiks Chicagosse, leidis ta väikese visiitkaardi, mille Hanover oli talle aastaid tagasi andnud. Chicagos otsis ta üles Hanoveri firma kontori. Vastuvõtja ütles, et on võimatu kohtuda härra Hanoveriga, kuid ta võib kohtuda proua Hanoveriga. Sisenedes viimase kabinetti, leidis ta sealt eest umbes 50-aastase naise, kes pakkus talle kätt ja küsis siis: "Te tundsite mu abikaasat?"
Roger jutustas, kuidas ta oli 5 aastat tagasi tee ääres "hääletanud" ja härra Hanover oli ta oma Cadillaci peale võtnud.
"Võite te täpselt öelda, millal see oli?" küsis naine.
"7. mail 5 aastat tagasi," vastas Roger, "päeval, mil ma vabanesin armeeteenistusest."
"Kas sel päeval juhtus midagi erilist?" küsis naine.
Roger kõhkles hetke. Kas ta peaks mainima oma Jumalast tunnistamist? Aga miks mitte, kui ta oli juba siia tulnud. "Proua, Hanover," ütles ta, "ma selgitasin talle evangeeliumi. Ta jättis auto tee äärde seisma ja rooli najal nuttes palus pattude andestust ja andis oma elu Jumalale sel päeval."
Naine puhkes nutma. Pisut end kogunud, ütles ta: "Ma olin palvetanud oma abikaasa päästmise eest aastaid. Ma uskusin, et Jumal ta päästab, sest Jumal on tõotanud palveid kuulda."
"Ja, kus teie abikaasa nüüd siis on?" küsis Roger.
"Ta on surnud," ütles naine nuttes. "Tal oli autoavarii peale seda, kui ta oli teid autost välja lasknud ja ta ei jõudnudki koju. Ma mõtlesin, et Jumal ei täitnud oma lubadust. Ma lakkasin Jumalat uskumast viis aastat tagasi, sest ma mõtlesin, et Ta ei pidanud oma sõna!"
Jumala arm, halastus ja kaastunne on suur – ja see on uus igal hommikul. Me vajame seda värskena igal päeval. Me ei saa varuda seda tagavaraks.
2. JUMALA FÜÜSILISED ÕNNISTUSED.
Eilsed õnnistused – päikesepaiste, õhk, vesi ja toit – ei kandu üle tänasele päevale. Tänase päeva õnnistused ei kandu üle homsele päevale.
Jak.1,17: "Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju." Need annid ja õnnistused saabuvad meile iga päev uute ja värsketena.
3. JÕUD TÄNASEKS.
Äsja mainitud lauluski on öeldud (otseses tõlkes): "Tänaseks jõudu ja lootusi homseks." Iga päev esitab uusi väljakutseid meie usule meie võitluses pimedusejõudude vastu. Me vajame jõudu, et need võita. Ja Jumal on tõotanud anda meile jõudu. Jesaja kirjutab – Jes.33,2: "Jehoova, ole meile armuline, me ootame Sind! Kui oled nende käsivars igal hommikul, siis ole meiegi abi kitsikuse ajal!" Eilsed võidud ei garanteeri meile edu täna. Me peame paluma ja saama Temalt uut jõudu iga päev.
4. ARMASTUS OMA VAENLASTE VASTU.
Ma arvan, et armastust oma sõprade vastu pole tarvis mainidagi, sest Jeesuski ütles – Luk.6,32-36: "Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis tänu on teil sellest? Sest patusedki armastavad neid, kes neid armastavad. ... Aga armastage oma vihamehi ja tehke head ja laenake ilma midagi selle vastu lootmata; siis teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest Tema on lahke ka tänamatute ja kurjade vastu. Olge armulised, nõnda nagu teie Isa on armuline."
Jaapanis, peale Teise Maailmasõja lõppemist, leidsid vangist vabanenud Ameerika sõdurid ühes raudteejaamas, et nende kõrval peatunud rongis on raskesti haavatud Jaapani sõdurid. Nende olukord oli kohutav ja ei mingit meditsiinilist abi! Nad olid porised ja verised ning haisesid kohutavalt. Nende haavades järasid roiskunud liha ussikesed ja see osutus nende ainsaks abiks kangreeni tekkimise vastu! Nüüd oli ameeriklastele selge, miks jaapanlased olid nii julmad oma vangide vastu: kui nad ei hoolitsenud omade eest, miks pidid nad siis hoolima võõrastest!?
Ameeriklased nägid, kuidas jaapanlased, nende vaenlased, olid nii löödud ja nii armetus olukorras kui üldse võimalik. Sõnagi lausumata tegid paljud ameeriklased oma koti lahti, võtsid sealt pisut toidupoolist ja mõned riideräbalad ning veekanistriga käes läksid jaapanlaste rongi. Valvurid püüdsid küll neid takistada, kuid ameeriklased kummardusid vaenlaste ees, toitsid ja jootsid neid, pesid ja sidusid nende haavu ning said vastuseks tänuliku "Aragatto!" (Tänan). Vaid mõni kuu tagasi oleksid nad vaenlastena üksteist tapnud, oleksid nad lahingus kohtunud. Nüüd aga ilmutati halastust ja armastust endise vaenlase vastu.
Täna on uus päev armastada vaenlast. Täna ei peaks me meenutama eilseid kokkupõrkeid. Meie armastus oma vaenlaste vastu peaks olema igal päeval uus.
5. USK.
Ka meie usk vajab igal päeval uuendust. Ka see peaks olema värske igal hommikul. Usk on suure Jumala usaldamine, kes Ef.3,20 kohaselt võib "enam kui rohkesti ... teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame väge mööda, mis meis on tegev."
Arvake ära, kus oli Paulus, kui ta need read kirjutas? VANGLAS! Me vajame igapäevast usku, mis ütleb: "Ma ei tea, kuidas Jumal võib aidata mind läbi selle päeva, kuid ma usun, et Ta suudab seda. Ma usun, et Ta on minuga ka siis, kui ma Teda kusagil ei näe."
Me räägime vahel lapseusust. Ma loen teie ette ühe 8-aastase lapse essee; ehk aitab see paremini mõista, mis on lapseusk.
"Üks Jumala peamistest töödest on inimeste tegemine. Ta teeb neid nende asemele, kes surevad, et oleks piisavalt inimesi, kes hoolitsevad maiste asjade eest. Ta ei tee täiskasvanuid, vaid beebisid. Ma arvan, et sellepärast, et need on väiksemad ja neid on kergem teha. Selliselt pole Tal vaja kulutada oma hinnalist aega nende käima ja rääkima õpetamisele. Ta on jätnud selle töö emadele ja isadele ning minu arvates saavad nad sellega üsna hästi hakkama.
Jumala teine kõige tähtsam töö on palvete kuulmine. Palvetatakse ju väga palju, nagu seda teevad jutlustajad ja tehakse ka õhtupalveid. Seetõttu ei ole Jumalal aega kuulata raadiot või vaadata televiisorit. Kuna Ta kuuleb kõike, mitte ainult palveid, peab Tema kõrvades olema kohutavalt palju müra, kui Tal just ei ole mingi viis seda välja lülitada.
Jumal näeb kõike ja kuuleb kõike ja on kõikjal, mistõttu on Ta kogu aeg väga hõivatud ja sa ei peaks raiskama Tema aega, minnes mööda oma vanemaist ja küsides Temalt midagi, mille kohta su vanemad ütlevad, et sa seda ei saa. [Ilmselt on vanemad siin väikest last pisut aidanud!]
Ateistid on inimesed, kes ei usu Jumalasse. Ma ei usu, et neid on meie külas; vähemalt pole neid nende hulgas, kes tulevad meie kirikusse.
Jeesus on Jumala Poeg. Ta tegi igasugust rasket tööd nagu kõndimine vee peal ja imetegude tegemine ning püüdmine õpetada Jumalast inimestele, kes ei tahtnud õppida. Lõpuks väsisid nad Ta jutluste kuulamisest ja lõid Ta risti. Kuid ta oli hea ja lahke, nagu Ta Isagi. Ta ütles oma Isale, et nad ei tea, mis nad teevad ja palus neile andestada. Ja Jumal ütles: "OK."
Tema Isa hindas kõrgelt kõike, mis Ta oli teinud ja kogu Tema rasket tööd maa peal. Ja nii Ta ütles Talle, et Ta ei pea enam sellele teele minema. Ta võib jääda taevasse. Ja nii Ta jäi. Nüüd Ta aitab oma Isa palvete kuulmises ja Ta vaatab, mis asjad on olulised, et Jumal peab neid tegema, ja mis asjad saab Ta ära teha ise, Jumalat tülitamata. Ta on nagu sekretär, ainult palju tähtsam, muidugi. Sa võid palvetada igal ajal, mil soovid, ja nad kindlasti kuulevad sind, sest nad on korraldanud nii, et üks neist on valves kogu aeg.
Sa peaksid alati minema hingamispäevakooli, sest see meeldib Jumalale. Ja kui on üldse keegi, kellele sa tahad meeldida, siis on see Jumal. Ära siis jää ära hingamispäevakoolist, et teha midagi, mis on sinu arvates lõbusam. See on vale... ja, muuseas, päike ei paista rannas soojalt enne keskpäeva.
Kui sa ei usu Jumalat, oled sa väga üksildane, sest vanemad ei saa minna sinuga igale poole, nagu laagrisse, aga Jumal saab. On hea teada, et Ta on lähedal, kui sa kardad või kui sa ei oska hästi ujuda ja suured lapsed on visanud sind sügavasse vette. Kuid sa ei peaks ka mõtlema, mida Jumal võib teha sinu heaks. Ma arvan, et Jumal on pannud mind siia ja Ta võib võtta mind tagasi igal ajal, kui Ta tahab. Ja sellepärast ma usun Jumalasse.
Sellist lapselikku usku vajame me uuesti ja värskena igal hommikul.
6. RAHU.
Usu kaaslane on rahu. Paulus kirjutab – Rom.5,1: "Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi." Me vajame igal hommikul ka seda sisemist rahu, mis tuleb usust ja elavast ühendusest Jumalaga. Prohvet kirjutab – Jes.26,3: "Kindlameelsele Sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab Sinu peale!"
Elu on kiire ja pingeid ning stressi tekitav. Ainult koos Jumalaga kõike tehes leiame me sisemise rahu. Ja õhtul, nagu keegi on hästi öelnud: "Me võime magada rahus, kui me teate, et Jumal on ärkvel!"
7. RÕÕM.
Eilsetest rõõmudest ei jätku tänaseks. Me vajame igal päeval uusi rõõme. Aga põhjusi rõõmustamiseks leiame alati, kui me mõtleme headele asjadele. Näiteks: meid on vabastatud pattudest, meid on lunastatud, Jumal on meiega kõikjal ja Ta aitab, meid on ees ootamas taevas. Keegi on andnud lihtsa rõõmu valemi: tee iga päev midagi, mis valmistaks kellelegi rõõmu, olgu selleks kas või tema rahule jätmine! Ja selliselt koged sa ka ise rõõmu.
Ühel suurel vaimulikul koosolekul anti igale osalejale heeliumiga täidetud õhupall ja öeldi, et ta laseks selle lahti sel hetkel, mil ta tunneb südames rõõmu. Kogu jumalateenistuse kestel tõusis siit ja sealt üles õhupalle, kuid kui kõik oli läbi, oli enam kui kolmandik palle õhku laskmata! Miks? Mõelge sellele.
Niisiis, me vajame iga päev uut, värsket mannat. Alustagem siis päeva Jumala Sõna ja palvega ning me kogeme uut Jumala halastust, armu ja kaastunnet, füüsilisi õnnistusi, jõudu, armastust kõigi vastu, usku, rahu ja rõõmu.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv