Võidukas kogudus
19.02.2005 - (1727)

Elu on võitlus. Iga inimese elu on osake sellest suurest võitlusest valguse ja pimeduse vahel, tõe ja pettuse vahel, õiguse ja vale vahel, headuse ja kurjuse vahel, elu ja surma vahel, Kristuse ja Saatana vahel. Ja et selles võitluses sinu hinge tallermaal valgus võidaks pimeduse, tõde võidaks pettuse, õigus võidaks vale, headus võidaks kurjuse, elu võidaks surma ja lõppkokkuvõtteks Kristus võidaks Saatana, pead sa teadma, kuidas võidelda, kellega ja millega võidelda, kust saada selleks jõudu ja kuidas võita. On ju kogu võitluse eesmärgiks saavutada võit. Ja see võit on saavutatav – täielik võit!
Kuulgem, kuidas Johannes kirjeldab võitjate hulka – Ilm.7,9-17: "Pärast seda ma nägin, ja vaata, suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes. Ja nad hüüdsid suure häälega ja ütlesid: "Õnnistus meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!" Ja kõik inglid seisid aujärje ja vanemate ja nelja olendi ümber ja heitsid aujärje ette silmili maha ja kummardasid Jumalat ning ütlesid: "Aamen, kiitus ja austus ja tarkus ja tänu ja au ja vägi ja ramm meie Jumalale ajastute ajastuteni! Aamen."
Ja üks vanemaist hakkas kõnelema ning ütles minule: "Need seal valgeis rüüdes, kes nad on ja kust nad tulid?" Ja ma ütlesin temale: "Mu isand, sina tead!" Ja ta ütles mulle: "Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres! Sellepärast on nad Jumala aujärje ees ja teenivad Teda ööd ja päevad Tema templis. Ja see, kes aujärjel istub, laotab oma telgi nende üle. Neil ei ole siis enam nälga ega janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat; sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!""
Ilmutuse raamatu lõpus jätkub see kirjeldus sama auliselt – Ilm.21,1-7: "Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat, valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele. Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja Tema asub nende juurde elama ja nemad on Tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!" Ja kes aujärjel istus, ütles: "Vaata, ma teen kõik uueks!" Ja ta ütles: "Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!" Ja Ta ütles mulle: "See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan sellele, kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata. Kes võidab, see pärib selle, ja mina olen temale Jumalaks ja tema on minule pojaks.""
Ja veel üks auline pilt Ilmutuse raamatu keskelt – Ilm.15,2: "Ja ma nägin otsekui klaasmerd segatud tulega ja neid, kes olid võitnud metsalise ja ta kuju ja ta nime arvu, seisvat klaasmere ääres, Jumala kandled käes."
Pole kahtlust, et siin on tegemist tõeliste võitjatega, kes on saavutanud täieliku võidu. Siin on tegemist võitjate kogudusega, tohutult suure kogudusega.
Me kindlasti usume, et Jumalal on ka siin Pärnus üks väike kogudus – ja seegi peab olema võidukas kogudus. Vähe sellest, kui see on vaid võitlev kogudus. Kui me ei võitle "nagu kohus," kui me ei võitle "seadusepäraselt" (2.Tim.2,5), ei saa me võidu. Võit on rohkem kui võitlus; võit on eduka võitluse tulemus.
Seepärast täna, kui kestab veel võitlus, küsime endalt: Milles seisneb edukas, võidukas võitlus? Milline peab olema kogudus, kes soovib võita? Milline peab olema võidukas kogudus?
Me võime julgelt võtta eeskujuks apostelliku koguduse selle eksisteerimise algul – ajal, mil põles veel esimese armastuse tuli, nelipühi tuli. Piibel ja ka ajalugu teatavad üksmeelselt, et see oli võitev kogudus. Sellisena on seda kirjeldatud ka Johannesele antud prohvetlikus pildis – Ilm.6,2: "Ja ma vaatasin, ja näe: valge hobune; ja ta seljas istujal oli amb käes; ja talle anti pärg ja ta väljus võites ja võitu saavutama." Mis oli selle koguduse võidu saladuseks?
Esiteks: Jõud, vägi Jumala käest. Ärme iial unustame, et võit võrsub Jumala jõust. Me lugesime, et võitjad seisid Talle ees "valgeis rüüdes" ja samas raamatus on selgitatud, et see valge rüü on "pühade õiged teod" (Ilm.19,8), kuid me teame, et oma jõuga "pühade õigeid tegusid" teha ei ole võimalik. Oma jõuga ei ole võimalik "rääkida Jumala Sõna julgesti" (Apt.4,31).
Igasugune kristlaste võit võrsub Jumala jõust – sellest jõust, mis purustas surma ahelad ja ülendas Jeesuse Issandaks. Seepärast on Apostlite tegude raamatut soovitatud nimetada "Püha Vaimu tegudeks." Need teod algavad nelipühiga, mida peetakse kristliku koguduse sünnipäevaks. Koguduse võidukäik algas nelipühil ja peagi tunnistasid rahva juhid, et jüngrid olid "Jeruusalemma täitnud oma õpetusega" (Apt.5,28). Kuid Apostlite tegude raamatu lõpp tuleb kirjutada meil ja ka siia sobivad vaid Püha Vaimu teod!
Teine võiduka koguduse tunnus annab meile kätte võtme, mis avab tee selle suure väe juurde. Kui ühelt evangelistilt küsiti, kuidas ta suudab jutlustada nii suure väega, kuna ta pole ju teoloogiat õppinud, siis vastas ta: "Et olla edukas jutlustaja, selleks pole vaja niivõrd teoloogiat kui põlveloogiat."
Palve on võtmeks Jumala väe juurde. Ja igapäevane palve ei luba nelipühil jääda kaugeks mälestuseks, vaid see muutub igapäevaseks õnnistuseks. Apt.4,31 teatab: "Ja kui nad olid palvetanud, kõikus paik, kus nad koos olid, ning nad kõik said täis Püha Vaimu ja rääkisid Jumala sõna julgesti." Ja see toimus pärast nelipühi. Ka nelipühi ise saabus palvekoosolekul. Iga võidukas kogemus algab palvega. Ja võidukas kogudus hingab palvega.
Me ütleme, et me palvetame, ja me palvetame ka, kuid apostellik palve ei olnud tavaline, vormilik palve. Apostellik palve ei püüdnud tuua Jumalat koguduse keskele, vaid see püüdis tõsta kogudust Jumala juurde. Ka tänapäeval annab kogudusele ammendamatut jõudu selline apostellik palve. See on palve viia meie elu ja eesmärgid kooskõlla Jumala elu ja eesmärkidega. See pole palve, mis püüab panna Jumalat mõistma meie elu ja tegevust, vaid palve, mis paneb meid mõistma Jumala tööd. See pole palve, et Jumal saadaks kedagi välja, et töö juba kiiremini lõpetataks, vaid palve, et Jumal saadaks mind välja. Ja siis ei öelda enam, et ma ei oska seda teha. Haigutav kuristik tunnistamise ja oskuse vahel seda teha täidetakse Püha Vaimuga.
Kolmandaks võiduka koguduse tunnuseks ongi tunnistamine. Jeesus andis oma kogudusele töö – Apt.1,8: "Te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!"
Tunnistajal peab olema, millest tunnistada, peab olema kogemus. Kuulujuttude rääkimine ei ole tunnistamine. Ja kui on kogemus, siis on tunnistamine mitte ainult kerge, vaid lausa hinge vajadus! Apostlid ütlesid – Apt.4,20: "Me ei või jätta rääkimata seda, /Mida?/ mida oleme näinud ja kuulnud," teiste sõnadega: mida oleme kogenud, läbi elanud. Ja neil oli tõesti isiklikke kogemusi Jeesusega. Nad ei rääkinud teoloogilist tõde Jeesusest; nad rääkisid fakte Jeesusest, mille tunnistajad nad olid ise olnud. Nad rääkisid elust ja eluga! Nad tahtsid rääkida – nad ei saanud vaikida – ja nad teadsid, mida nad rääkisid. Nad teadsid, miks nad olid kristlased; nad teadsid, mida nad uskusid.
Tänapäeval peavad paljud end kristlasteks lihtsalt sellepärast, et nad on sündinud kristlikus perekonnas või ühiskonnas. Ei, sündimine kristlikus perekonnas ei tee veel kedagi kristlaseks. Sündimine kristlikus perekonnas on muidugi suureks õnnistuseks ja heaks eelduseks kristlaseks saamiseks, sest seal kuulevad lapsed kristlikku õpetust ja näevad kristlikku eeskuju, kuid selleks, et neist isiklikult saaksid kristlased, on neil vaja oma isiklikke kogemusi Kristusega, mitte ainult teadmisi Kristusest.
Uskumine, et Jumal on olemas, et Piibel on tõde ja et Jeesus Kristus on inimkonna Päästja, ei tee kedagi veel kristlaseks. Olla kristlane tähendab armastada Kristust ja olla Tema innukas järelkäija ning Temast tunnistaja siin maa peal. Kui me Teda tunneme ja armastame, siis on meil, millest tunnistada, siis me oskame tunnistada ja siis me tahame tunnistada.
Neljandaks võiduka koguduse tunnuseks või saladuseks on tervekssaanud mees. Alles tervekssaanud mees annab meie tunnistusele tõelise jõu. Kohe peale nelipühi juhtus vastsündinud ristikoguduses selline lugu – Apt.3,1-11:
"Aga Peetrus ja Johannes läksid pühakotta palvusele, mida peeti üheksandal tunnil. Ja üks mees, kes oli emaihust alates halvatu, toodi sinna. Ta pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt. Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi. Siis Peetrus ühes Johannesega vaatas temale otsa ning ütles: "Vaata meie poole!" Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab. Aga Peetrus ütles: "Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!" Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks; ja ta kargas üles, seisis ja kõndis, ja läks ühes nendega pühakotta sisse, kõndides ja hüpates ning Jumalat kiites. Ja kõik rahvas nägi teda kõndivat ja Jumalat kiitvat. Nad tundsid tema, et ta on seesama, kes oli istunud kerjamas pühakoja Ilusa värava ees, ja nad panid seda väga imeks ja olid hämmastunud sellest, mis temale oli sündinud. Aga kui halvatu, kes oli terveks saanud, käis Peetruse ja Johannese kannul, jooksis kõik rahvas kokku nende juurde nõndanimetatud Saalomoni võlvitud hoonesse ja oli ärevil."
Kui apostlitel tuli veidi aega hiljem seista Suurkohtu ees, oli neil nende töö jumalikkusest ümberlükkamatu tõend – tervekssaanud mees. Loeme Apt.4,5-16:
"Järgmisel päeval sündis, et rahva ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku Jeruusalemma, ka ülempreester Annas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost. Ja nad lasksid nad ette tuua ning küsitlesid neid: "Missuguse väega või kelle nimel te tegite seda?" Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: "Rahva ülemad ja vanemad! Kui me täna peame kohtus aru andma vigasele inimesele tehtud heateost ja kelle läbi ta on terveks saanud, siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et Tema läbi seisab see siin teie ees tervena. Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks! Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!" Aga kui nad Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks ja tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega. Ja kui nad inimest, kes oli terveks saanud, nende juures nägid seisvat, ei olnud neil midagi öelda selle vastu, vaid nad käskisid neid välja minna Suurkohtust, pidasid isekeskis nõu ning ütlesid: "Mis me peame tegema nende inimestega, sest avalik ime on sündinud nende läbi ja on teada kõigile, kes Jeruusalemmas elavad, nõnda et me ei või seda salata.""
Võidukas kogudus peab esitama maailmale ümberlükkamatu tõendi. Iga kristlane peab seisma maailma ees kui tervekssaanud mees – elav tõend Jumala väest. Sest uskmatu tahab esmalt näha, mida Jumal on teinud. Kui ta leiab, et see on midagi väärt, siis ta tuleb, et saada sedasama.
See ongi põhjus, miks apostel hoiatab meid jumalakartuse näo eest ilma selle väeta – ilma elava, nähtava tõendita sellest väest, milleks on tervekssaanud mees. Kolmeinglikuulutus lõpeb võidutsevate sõnadega – Ilm.14,12: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!" Siin on patuhaigusest tervekssaanud mees. Siin on Jumala südame ja näo järgi mees.
Sellise tõendi vastu ei ole maailmal midagi kaalukat öelda. Nad võivad vaid sundida meid vaikima. Kuid see on asjatu! Me vastame nagu Peetrus ja Johannes – Apt.4,20: "Me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!" Me lihtsalt ei saa vaikida sellest, millest meie süda on tulvil.
Selline on võidukas kogudus, kes seisab kord klaasmere ääres, kuldkandled käes ja laulab võidulaulu. Ja igaüks meist on kutsutud sellesse kogudusse.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv