Miks nad meid vihkavad?
19.02.2011 - (1613)

Kristlastena küsime sageli – vähemalt oma hinges: Miks küll Jumal meid nii väga armastab? Me ei kahtle selles, et Ta meid armastab, sest juba Piibli kuldsalm Joh.3,16 ütleb: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" Armastus on niivõrd Tema olemuses, et me ütleme koos Johannesega: "Jumal on armastus" (1.Joh.4,8 ja 16). Surres meie, patuste, eest, ilmutas Jumal suurimat armastust, mis üldse saab olla.
Aga miks Ta meid nii väga armastab? Oleme me nii väga ilusad ja head, armastusväärsed? Üldsegi mitte. Kui palju on inimeste südames isekust ja ahnust, kurjust ja vihkamist! Suur osa inimestest ei hooli Jumalast üldsegi ja paljud lausa vihkavad Teda. Aga Jumal ikka armastab. Miks? Me ei mõista kunagi lõpuni, MIKS Ta meid nii väga armastab. Kuid kas pole siiski imeline teada, et Ta armastab meid.
Kuid siinjuures peame tunnistama, et on veel midagi, mida me ei mõista, ja see on: miks küll maailm meid, kristlasi, nii väga vihkab? Ja vihkavad meid mitte ainult uskmatud. Viimasel ajal on kristlaste vihkamises eriti silma paistnud islami ekstremistid. Nad on valmis ise surema, kui saavad endaga surma kaasa tõmmata võimalikult palju kristlasi. Muidugi ise küsimus on, kui paljud nende ohvritest on tõelised kristlased, elavad usklikud. Kuid vähemalt nemad peavad neid kristlasteks. Rünnates ameeriklasi, ründavad nad oma mõtetes kristlasi; rünnates eurooplasi, ründavad nad oma südames kristlasi.
Miks nad küll meid vihkavad? Üks rokkstaar tunnistas, kui teda intervjueeriti: "Mind häirib tõsiselt, kui ma lähen andma kontserti ja ja saan teada, et keegi kuulajatest on fundamentaalne kristlane. See võib varjutada kõvasti minu naudingut. Parem, kui ma ei tea." Miks nad küll meid vihkavad?
Juba kaua aega tagasi vastas sellele küsimusele Jeesus – Joh.15,18.19: "Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta mind on enne teid vihanud. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!"
Läbi sajandite on Jeesuse sõnad osutunud tõeks. Kristlased on kohanud maailma poolt igasugust tagakiusamist. Paljud surid Rooma areenidel, et pakkuda rahvale meelelahutust – olles kiskjate poolt lõhki kistud või risti löödud või tuleriitadel põletatud. Teised müüdi orjadeks.
Paulus kirjutab – Heb.10,32-34: "Aga tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust, kord nii, et te teotamiste ja viletsuste läbi olite tehtud maailma naeruks, kord jälle nii, et saite nende osalisteks, kellel oli sama saatus. Sest te olete ühes vangidega kannatanud ja rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise, teades, et teil on parem ja jäädav vara taevas."
Isegi tänapäeval kiusatakse maakera eri paigus ikka veel kristlasi taga. Näiteks Aafrikas, Sudaanis, on aastaid rünnatud kristlaste külasid valitsusvägede poolt. Kirikud hävitatakse, külad põletatakse maha, mehed tapetakse, naised ja lapsed müüakse orjusesse. Ka Hiinas, Põhja-Koreas ning kohati Indoneesias ja mujal maailmas on esinenud kristlaste tagakiusamisi. Miks nad vihkavad meid nii palju?
Johannes kirjutab küll – 1.Joh.3,13: "Ärge pange imeks, vennad, kui maailm teid vihkab!" Kuid meie imestame siiski: Miks? Miks nad meid nõnda vihkavad?
MIKS NAD MEID SIIS VIHKAVAD? Sellepärast, et me oleme Jeesuse jüngrid; sellepärast, et me kuulume Jeesusele; sellepärast, et me oleme Jumala lapsed; sellepärast, et me käime Jeesuse jälgedes. Kas te teate ühtki teist inimgruppi selles maailmas, kes oleks enam tuntud armastuse ja kaastunde osutamise poolest abivajajate suhtes, kui seda on kristlased? Igal pool maailmas te leiate kristlasi aitamas vaeseid, söötmas näljaseid, külastamas üksildasi ning teenimas abituid. Miks nad seda teevad? Sest nende Õpetaja tegi seda. Ja nende südames elav armastus sunnib neid selleks. Jeesus ütles – Joh.13,35: "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"
Aga kui me oleme tuntud oma armastustegude poolest, miks meid siis vihatakse? Oleks arusaadav, kui nad vihkaksid silmakirjalikke – neid, kes vaid nimetavad end kristlasteks, kuid on isekad ja enese meelest õiged. Neid oleks põhjust vihata. Kuid miks nad vihkavad tõelisi, armastavaid ja armastustegudes rikkaks saanud kristlasi?
Aga Jeesuski ütles, et maailm vihkab kristlasi, mitte silmakirjalikke usklikke, selgitades: "Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta mind on enne teid vihanud. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!" (Joh.15,18.19).
Kuid miks pahandab maailma meie kuulumine Jeesusele? Ehk aitab sellele osaliselt vastata Pauluse sõnum korintlastele. 2.Kor.2,14-16 ta kirjutab: "Aga tänu Jumalale, kes meile ikka annab võimust Kristuses ja teeb avalikuks oma tunnetuse lõhna meie kaudu kõigis paigus. Sest meie oleme Jumalale Kristuse hea lõhn niihästi nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukka lähevad, ühtedele küll surmalehk surmaks, kuid teistele elulõhn eluks."
Elulõhn – surmalehk. Kas me mõistame, mida Paulus siin öelda tahab? Ilmselt on meil seda raskem mõista kui Pauluse kaasaegsetel, kes teadsid, mida tähendab "Rooma Triumf" – suurejooneline paraad võiduka väejuhi ja tema sõjaväe auks nende naastes Rooma.
Paraadi eesotsas marssisid senaatorid ja teised Rooma kõrged ametnikud, näidates sellega, et nad tervitavad võidukat armeed. Siis tulid trompetistid, kes pasundasid võidu auks. Nende järel kanti võidetud maadest pärit kalleid aardeid ning pilte ja makette alistatud vaenlase kindlustest, linnadest ja laevadest.
Seejärel oli rongkäigus valge pull, kes ohverdati hiljem tänuks jumalaile. Ja nende järel aeti õnnetuid ahelais vange – vaenlase valitsejaid, ülikuid ja väejuhte – et neid varsti heita vanglasse või hukata või sööta kiskjatele Kolosseumis.
Nende järel rongkäigus tulid paraadi tseremooniameistrid, seejärel muusikud ja siis – pange nüüd hoolega tähele – siis tulid preestrid oma viirukipannidega, milles hõõgusid healõhnalised ürdid, täites kogu õhu viirukilõhnaga. Eriti oli see mõeldud väejuhile, kes sõitis oma nelja-hobuse-sõjavankris kohe preestrite järel. Seejärel tuli rõõmsalt marssides võidukas sõjavägi. See oli neile auline päev!
Tuleme nüüd tagasi Pauluse sõnade juurde. "Elulõhn – surmalehk." Kellele oli see viirukisuits "elulõhn"? Võitjatele. Kellele oli see viirukisuits "surmalehk"? Kaotajatele. Sama viirukisuits oli ühtedele "elulõhn eluks" ja teistele "surmalehk surmaks." Ühtedele tuletas see meelde võitu ja elu, teistele aga kaotust ja surma.
Mis on selleks meeldivaks viirukisuitsuks? Kas pole selleks mitte kristlaste head ja õiged teod? Talitades Kristuse eeskuju järgi, täitume Jeesuse meeldiva lõhnaga ja see levib kõikjale meie ümber. Kuigi me ise ei tarvitse olla sellest teadlikud, panevad inimesed seda tähele. Nagu kirjutas Paulus, "meie oleme Jumalale Kristuse hea lõhn niihästi nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukka lähevad, ühtedele küll surmalehk surmaks, kuid teistele elulõhn eluks." Neile, kes Kristuse vastu võtavad, oleme me "elulõhn eluks," aga neile, kes Teda vastu ei võta, on meie elu ja tunnistus "surmalehk surmaks." Pole ime, et nad meid vihkavad! Meie õige elu on etteheiteks nende patuelule, meie heateod on etteheiteks nende ükskõiksusele või koguni pahategudele. Pole ime, et nad meid vihkavad.
Kuid mis me peaksime siis tegema? Neid vastu vihata me ei saa, sest siis me kaotaksime oma "hea lõhna." Mida peaksid tegema kristlased, keda siin maailmas vihatakse? Kuulake seda tõestisündinud lugu:
Mitsuo Fuchida määrati Teise Maailmasõja algul Jaapani õhueskadrilli juhiks, kuhu kuulus 860 eriliselt väljavalitud ja ettevalmistatud lendurit, kes 1941. aasta 7. detsembril pommitasid USA mereväebaasi Hawaiil, Pearl Harbor'it. Fuchidast sai kiiresti üks Jaapani hinnatumaid piloote, samal ajal aga üks kõige vihatumaid ameeriklaste poolt – nende seas Jacob DeShazer, noor B-25 pommitaja piloot, kes ihkas päeva, mil ta saaks jaapanlastele kätte maksta.
Ühel päeval see võimalus saabuski, kui DeShazer määrati esimesse eskadrilli, kes pidi pommitama Jaapanit. Kuid, olles oma pommid Nagoya linna peale alla visanud, kaotas DeShazer tihedas udus tee ning oli sunnitud katapulteeruma, kui tema lennukil lõppes kütus. Ta vangistati kiiresti ja peaaegu kaks aastat kannatas ta nälga, külma ja düsenteeriat, nähes pealt oma kaasvangide surma. Mida enam ta sellist kohtlemist pidi taluma, seda suuremaks kasvas ta viha jaapanlaste vastu.
Siis, 1944. aastal, andis keegi DeShazer'ile Piibli. Ta alustas 1. Moosese raamatust ega saanud enam pidama. Ajaks, kui ta oli jõudnud Rooma raamatu juurde, oli ta juba alistanud oma südame ja elu Jeesusele kui oma Päästjale ja Issandale. Otsekohe esitasid Jeesuse sõnad Mäejutluses talle väljakutse – Mat.5,44.45: "Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas, sest Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale."
Jeesuse õpetuse mõjul hakkas DeShazeri suhtumine oma jaapanlastest valvuritesse muutuma. Tema vaenulikkus haihtus ja igal hommikul tervitas ta neid soojalt. Ta palvetas nende eest ja püüdis tunnistada neile Jeesusest. Tasapisi muutus ka nende suhtumine temasse ja mõned neist hakkasid isegi tooma talle ekstra toitu ja varustust.
Sõda lõppes ja DeShazer lasti vabaks. Läinud koju Ühendriikidesse, õppis ta jutlustajaks ja otsustas pöörduda tagasi Jaapanisse misjonärina. Rajanud koguduse Nagoyas – samas linnas, mida ta oli pommitanud – kirjutas ta traktaadi, pealkirjaga: "Ma olin jaapanlaste vang." Ei läinud kaua, kui tuhanded jaapanlased tahtsid näha ja kuulda meest, kes suutis andestada oma vaenlastele ja neid armastada.
Sõda oli lõppenud ka Fuchidale, sellele Jaapani kangelasele, kellest juttu alustasime. Ta läks tagasi oma farmi, kuid kutsuti sageli linna, tunnistama sõjakurjategijate üle peetavatel kohtuistungitel. Ühe sellise reisi ajal ulatati talle DeShazeri kirjutatud traktaat. Fuchida luges selle mitu korda läbi ja hoolimata sellest, et oli veendunud budist, ostis ta uudishimust endale jaapanikeelse Piibli. Eriti sügavat mõju avaldasid talle Kristuse sõnad ristil – Luk.23,34: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!"
Siis kohtus ta DeShazeriga ja ei läinud kaua, kui need kaks meest, kes olid kord olnud kibedad vaenlased, said parimateks sõpradeks ja vendadeks Kristuses. Fuchidast sai suur evangelist. Mõlema mehe elu muutis radikaalselt Jeesuse armastus.
Paljud vihkavad meid meie lapseliku usu pärast Jeesusesse ja meie elu pärast, mis on neile pidevaks etteheiteks, samuti meie kuulutuse pärast, et kui nad meelt ei paranda, lähevad nad vastu hukatusele. Kuid hoolimata sellest, et nad meid vihkavad, ei saa meie neid vihata, sest meis pole vihkamist. Meis elab Jumala armastus ja see paneb meid armastama kõiki, isegi neid, kes meid vihkavad.
"Kristuse armastus sunnib meid," kirjutab apostel Paulus (2.Kor.5,14). Sundigu see meid ikka armastama tingimusteta kõiki, kelle eest Kristus on surnud! Sundigu see meid tegema kõigile head seni, kuni meis leidub veel hingeõhku!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv