Saatan käib kirikus!
19.03.2011 - (1412)

Maailmas on palju pahandusi – ülekohut, kurjust, vägivalda, õnnetusi ja rahutust. Me igatseme põgeneda sellest ära Jumala juurde, kus valitseb armastus, headus, õigus, õiglus, rahu ja rõõm. Me teame, et see kõik saabub Jumala riigis, kuhu Jeesus viib meid oma tagasitulekul. Kuid me soovime seda pisutki kogeda juba siin maa peal ja kus oleks selleks parem koht kui kogudus, Jumala kogudus – tõe sammas ja tugi? Me tuleme kirikusse otsekui varjupaika, rahupaika; see on meie jaoks otsekui killuke taevast maa peal. Käivad ju siin koos Jumala lapsed ja Jumal ise tuleb igal koosviibimisel oma laste sekka – me ju palume seda ja usume, et Ta meie palvet kuuleb ning täidab oma tõotuse. Ütles ju Jeesus – Mat.18,20: "Sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel." Sellepärast meeldib meil tulla kirikusse ja me tuleme siia tihti.
Kuid ma julgen väita, et meie, kristlased, pole mitte kõige usinamad kirikuskäijad! Kõige usinam kiriku külastaja on... Saatan! Ta ei jäta vahele ühtegi koosolekut! Ja teadke: ta ei istu mitte passiivselt pingil oma kohal, võideldes unega ja oodates, millal see teenistus juba otsa saab. Ta on siin missiooniga ning talle väga meeldib esineda! Ta kasutab iga võimalust, et segada koosolekut, tekitada koguduseliikmetes pahu tundeid üksteise ja külaliste vastu ning võimalusel isegi ajada usklikke omavahel tülli. Ta teeb kõik selleks, et kuulajad saaksid jutlustaja sõnumist valesti aru või ei paneks seda üldse tähele. Ta juhib nende tähelepanu igasugustele kõrvalistele asjadele, nagu kellegi riietus, soeng, juuste värv, ehted, meik, muusika tugevus, selle tempo või stiil jne ning püüab sellega seoses panna inimesi üksteist kritiseerima või isegi põlgama. Nii mõnigi inimene on saanud kirikus rohkem haiget kui kusagil mujal. Võib-olla sellepärast, et kriitika või isegi pilge oma kirikus käiva venna või õe suust mõjub palju valusamalt, kui väljastpoolt kirikut saabunud samad asjad, sest kirikust oodatakse ju ainult head – tingimusteta armastust ja heasoovlikkust, sellest tulenevalt ka üksteise mõistmist ja toetamist.
Jah, ärme unusta, et ka Saatan käib kirikus. Juba Iiobi raamatus on öeldud, et "ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Jehoova ees, tuli ka Saatan nende sekka" (Iob.1,6). Taevastele kogunemistele tal enam minna ei lasta, kuid siin Maa peal ei jäta ta kasutamata ühtegi võimalust võtta osa usklike kogunemistest.
Me näeme teda tegutsemas juba enne koosoleku algust, kus ta püüab koguduseliikmeile luua takistusi kirikusse minekuks. Tegelikult mõtleb ta hingamispäeva peale terve nädala – rohkem kui ükski meist – kuidas seda meie jaoks ära rikkuda, kuidas meilt võtta soov või võimalus seda pühitseda ja selle koosolekuist osa võtta. Ja kui me oleme siiski tulnud kohale ja kui ta ei ole saanud meie mõtteid kallutada, siis püüab ta kas või pista oma sõrme kiriku aparatuuri, et kuidagiviisi ikkagi segadust külvata!
Saatan vihkab kirikut, nagu ta vihkab kristlasi ja Kristust. Nagu juba öeldud, veedab Saatan rohkem aega kirikus kui enamus kristlasi, tiireldes nende ümber, püüdes luua segadust ja lahkarvamusi ning heidutada usklikke. Kahjuks unustame me sageli Saatana huvi selle vastu, mida teeme, ning selliselt laseme tal tekitada probleeme kirikus. Sellepärast peab Peetrus vajalikuks manitseda – 1.Pet.5,8: "Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata!"
Saatana kirikuskäimiseks on väga selge põhjus. Piibel esitab pildi suurest kosmilisest võitlusest Jumala ja Saatana vahel, Jumala jõudude ja Saatana jõudude vahel. Kristlaseks saanud inimesed on ju tegelikult Saatana poolelt Jumala poolele üle tulnud, nagu me võime lugeda Ef.2,1-7: "Jumal on teinud elavaks ka teid, kes olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te käisite enne selle maailma ajastu järgi, õhuvalla vürsti järgi, vaimu järgi, kes nüüd on tegev sõnakuulmatuse laste sees, kelle seas ka me kõik enne käisime oma liha himudes ja tegime liha ja mõtete tahtmist mööda ning olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Aga Jumal, kes rikas on halastusest, oma suure armastuse pärast, millega Ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes, on meid ühes Kristusega teinud elavaks — armust olete õndsaks saanud — ja on meid ühes Temaga üles äratanud ja ühes Temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses, et osutada tulevail ajastuil oma armu ülemäärast rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses."
Kas see meeldib Saatanale? Sugugi mitte! See teeb ta väga pahaseks, tegelikult maruvihaseks! See panebki teda käima "ümber nagu möirgaja lõukoer." Vihasena tuleb ta ka kirikusse, mis kujutab endast talle reaalset ohtu, sest siin kuulutatakse Jumala Sõna, palvetatakse, julgustatakse üksteist ja igal muul viisil edendatakse Jumala riiki. Ta püüab kõigi vahenditega kaitsta oma riiki ja töötada vastu Jumala riigi kasvule.
Kuna ta viibib kirikus ja töötab seal inimsilmale nähtamatuna, siis oleme kalduvad tema tegevust alahindama. Me peame probleeme kirikus loomulikeks asjuks, mis tulenevad lihtsalt "inimfaktoreist" – kellegi iseloomust või omapärast. Kui kogudused lõhenevad näiteks kirikus mängitava muusika või lauldavate laulude alusel, peame me seda loomulikuks põlvkondade vaheldumisega kaasnevaks nähtuseks, lihtsalt konservatismi või modernismi ilminguks. Kuid tegelikult on see Saatana töö. Ja peab ütlema, et ta on väga järjekindel, tehes samu asju ikka ja jälle – aastatuhandest aastatuhandesse ja kirikust kirikusse.
Seepärast võime me täna nimetada siin mõnd tema klassikalist võtet, äraproovitud viisi usklike lahutamiseks Jumalast ja üksteisest.
KAHTLUS JA PETTUS. Kahtluste külvamine ja petmine on olnud Saatana relvadeks juba päris algusest peale. Ta tegi seda taevas ja kui ta visati sealt maa peale, tuli ta Eeva juurde ja sisendas ka temasse kahtlusi Jumala Sõna suhtes. 1.Ms.3,1 on kirjas, kuidas ta ütles mao vahendusel: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" Teisisõnu, kas sa arvad, et Jumal mõtles, mida Ta ütles?
Kui Eeva siis selgitas, et ainult ühest puust söömise karistuseks on surm, vastas Saatan lausa valetades – 1.Ms.3,4.5: "Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!"
Nii on Saatan püüdnud panna inimesi kõigil aegadel kahtlema Jumala Sõnas ning uskuma igasuguseid valesid, kaasa arvatud neid kahte valet: teie ei sure – te olete surematud, teil on surematu hing – ja oma teed minnes te saate Jumala sarnaseks ehk te ise olete jumalad. Tal on õnnestunud panna terved kirikud ja kogudused kahtlema Jumala Sõnas. Paljudes teoloogilistes õppeasutustes lähenetakse Jumala Sõnale "teadusliku" meetodiga, mille aluseks on kõiges kahtlemine, kuni see pole teaduse poolt tõestatud. Samuti õpetatakse enamus kirikuis ja kogudustes tõe pähe paljusid Saatana poolt sisendatud pettusi.
Kuid ma ei taha, et te siit järeldate, nagu Saatan ei töötaks meie koguduses. Me ütleme, et oleme Piiblis kirjeldatud ülejäänud ja me ei kahtle Jumala Sõnas ega usu Saatana pettusi. Ärme unusta, mida ütleb Ilm.12,17: "Ja lohe [Saatan] sai vihaseks naise peale ja läks sõdima nendega, kes naise soost olid üle jäänud ja kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus." Karta on, et ta töötab meie koguduse juures just kõige agaramalt! Nii mõnegi kohta "ülejäänute" kogudusest käivad Jeesuse karmid sõnad – Mat.15,7-9: "Te silmakirjatsejad, Jesaja on teist õigesti ennustanud, öeldes: see rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel; ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!" Tihti on meie esivanemailt päritud adventkoguduse traditsioonid meile olulisemad kui Piibli õpetused! Me räägime küll valguse pidevast suurenemisest ja Piibli tõe järk-järgulisest avanemisest, kuid peame iga väiksematki muutust "ärataganemiseks." Saatanal on õnnestunud külvata meie koguduses palju pahandusi ja pingeid sellel pinnal.
Samuti on Saatanal õnnestunud paljusid petta mõttega, et meid päästab tõe omamine või õigesse kogudusse kuulumine. Jeesus päästab – oma rahvast igas koguduses ja isegi väljaspool kogudusi! Jumala rahvas on need, kes mitte ainult teavad Jumala tahet, vaid ka elavad selle järgi, mida nad teavad; kes ei ole unustavad kuuljad, vaid on teo tegijad (Jak.1,25). Ja ärme unusta, et Jeesus "päästab oma rahva nende pattudest!" (Mat.1,21). Kõik, kes elavad neile teadaolevais pattudes, kuid peavad end kristlaseks, elavad Saatana pettuses ja pole ime, et neid kummitavad kahtlused – kaasa arvatud kahtlused Jumala Sõnas.
Eriti kurb on see, kui Saatan paneb meid kahtlema Jumala armastuses meie vastu ja siiras soovis meid päästa. See juhib meid juba Saatana järgmise klassikalise võtte juurde, et meid Jumalast lahutada. Ja selleks on...
ARAKSTEGEMINE EHK HEIDUTAMINE. Milleks me käime koos? Et saada usu kinnitust Jumalalt ja kaaskristlastelt. Meile kõigile on tuntud Pauluse üleskutse Heb.10,25: "Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem [otseses tõlkes "julgustagem"] üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat." Tavaliselt me rõhutame selles salmis "kooskäimisi", kuid selle sami fookuses on tegelikult üksteise julgustamine! See on meie kooskäimiste põhjus! Sellega me töötame vastu Saatana püüdele meid araks teha ehk heidutada.
On see tal õnnestunud? Sagedamini, kui oleme osanud arvata! Ja tihti on teda selles asjas aidanud mõni tõeliselt tühine asi. Väike kriitika või mõne plaani mitte nii hästi õnnestumine, kui oleme soovinud – ja juba oleme masendunud nagu prohvet Eelija, kes jooksis nii kaugele, kui jaksas, istus seejärel leetpõõsa alla ja soovis oma hinges, et ta võiks surra ning ütles: "Küllalt! Nüüd, Jehoova, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!" (1.Kun.19,4). Võib-olla mõni ei heitu nii dramaatiliselt, kuid emotsionaalse inimesena olen mina küll mõnikord end nii tundnud!
Tänu Jumalale, kes tõi Eelija sellest masendusest välja ja kes on samamoodi kinnitanud ka meid, et me võiksime omakorda julgustada üksteist. Nagu Paulus kirjutab, on meie Taevane Isa "troosti Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis, et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib" (2.Kor.1,3.4).
Lugu räägib sellest, kuidas Saatan pani on tööriistad välja müügiks. Seal oli palju igasuguseid õelaid riistu nagu viha, kadedus, uhkus, pettus, vale jne. Iga riista küljes oli hinnasilt. Kõigist riistadest eraldi seisis üks süütuna näiv riist, kulunud rohkem kui ükski teine – ja kallim kui ükski teine.
"Mis riist see selline on?" küsis üks klient.
"See on arakstegemine," vastas Saatan.
"Miks sa oled sellele pannud nii kõrge hinna," küsis klient edasi.
"Sellepärast, et arakstegemine ehk heidutamine on olnud minu töös kasulikum kui ükski teine asi. Sellega pääsen ma inimese südamesse isegi siis, kui ma ühegi teise vahendiga ei pääse selle ligigi! Ja see on kõvasti kulunud, sest ma kasutan seda peaaegu iga inimese peal, kuna vähesed teavad, et see kuulub mulle."
Kui me teame, et arakstegemine ehk masendumine on vaenlasest, siis me hakkame võitlema selle vastu Jumala pakutud sõjariistadega, nagu kirjutab Paulus Ef.6,11-18: "Varustage endid kogu Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu! ... Siis seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja kingadeks jalas valmidus rahuevangeeliumi kuulutamiseks. Kõige selle juures haarake usukilp, millega te võite kustutada kõik tigeda tulised nooled! Ja võtke enesele päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala Sõna, iga palve ja anumise kaudu, palvetage igal ajal Vaimus, ning olge selleks valvel kõige püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest."
Mõte palvetest ja eestpalvetest juhib mind lõpuks nimetama veel üht Saatana võtet, et lahutada meid Jumalast ja üksteisest. Ja selleks on...
KIILU LÖÖMINE USKLIKE VAHELE. Jeesus nägi, kuidas Saatan püüdis seda teha juba Tema väikeses grupis ja seepärast palus Ta oma ülempreesterlikus palves üksmeele pärast koguduses. Joh.17,20.21 on kirjutatud: "Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et Sa mind oled läkitanud."
Saatan teab elementaarset sõjapidamise strateegiat: killustada vastase jõud ja siis hävitada need ükshaaval. Just seda püüab ta teha ka tänapäeval Jumala koguduses. Ärme lase tal selles õnnestuda. Koondume kõik Kristuse kui keskpunkti ümber ja kõrvaldagem Jumala abiga omavahelised lahkhelid; nii ei saa vaenlane meie ridadesse kiilu lüüa!
Võtame siis teadmiseks, kui me seda juba varem ei teadnud, et Saatan käib ka kirikus. Aga ta ei pea kirikuelu juhtima. Meie otsustame, kelle juhtida me selle anname. See oleneb sellest, kelle juhtida igaüks meist ennast annab!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv