Jumalateenistus on ...
19.05.2012 - (2402)

Miks me oleme täna hommikul tulnud siia jumalateenistusele? Harjumusest? Meie pere on alati käinud kirikus ja kuidas ma saan hingamispäeva hommikul jääda koju? Või on sind sunnitud siia tulema? Keegi sinu perekonnast paneb sind tundma süüdlasena, kui sa ei tule kirikusse? Nii sa tuled ja talud siin olemist, sest see on parem kui sattuda vastuollu perekonnaga, näiteks vanematega. Või oled sa siin osaduse pärast? Su sõbrad on siin ja sa tahad neid näha ning nendega koos olla: neid tervitada, kallistada, kuulda viimaseid uudiseid nende elust. Või oled tulnud siia, et saada pisut leevendust oma valule? On olnud raske nädal ja sa igatsed lohutust. Või oled tulnud hoopis meelt lahutama? Loodad kuulda mõnd südant-puudutavat laulu või põnevat näidet jutluses, mida kodus või järgmisel päeval tööl teistele edasi rääkida?
Ma võin kohe jutustada ühe sellise näite. Üks mees tuli koos perekonnaga kirikusse. Kui nad pärast teenistust autoga kodu poole sõitsid, ei väsinud mees kaebamast kõige üle. "Muusika oli liiga vali; jutlus oli liiga pikk," kaebas ta. "Teated olid segased, ruum oli palav ja umbne ning inimesed ebasõbralikud." Ta jätkas kaebamist praktiliselt kõige üle, kuni võttis sõna ta väike poeg: "Aga, issi, kui head shõud sa siis ootasid vaid kahe krooni eest?"
1. MIDA ME MÕTLEME JUMALATEENISTUSE ALL?
Heebrea käsitluses tähendab see enese alandamist, Jumalale austuse avaldamist, Tema kummardamist ja Ta ülemvalitsuse tunnustamist, Tema esikohale seadmist. Vastav kreekakeelne sõna on aga sama, mida kasutatakse lauses "koer lakub oma peremehe käsi," kandes mõtet armastusest, lojaalsusest ja tänulikkusest.
Just neid mõtteid kannab endas Ps.95:6.7, mis kutsub meid jumalateenistusele: "Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Jehoova, oma Looja palge ette! Sest Tema on meie Jumal ja meie Tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on Tema käe all!"
Piiblit uurides leiame kaks asja, mis käivad alati koos Jumala teenimisega. Esimene on aukartus. Jes.6,1-5 võime lugeda: "Sel aastal, mil kuningas Ussija suri, ma nägin Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja Tema kuuepalistused täitsid templi. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: "Püha, püha, püha on vägede Jehoova! Kõik maailm on täis Tema au!" Ja lävede alused vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga! Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultest ja elan roojaste huultega rahva keskel, sellepärast et mu silmad on näinud Kuningat, vägede Jehoovat!""
Tõepoolest aukartust-äratav stseen! Jesaja oli lausa hirmunud! Meie ilmselt pole sellist nägemust saanud, aga kui me vaatame selgel ööl tähistaevasse ja kui meil õnnestub veel läbi teleskoobi jälgida universumi imesid, siis poeb meiegi hinge aukartus, mis suureneb veelgi, kui me mõtleme, et kõige selle Looja armastas meid nii palju, et laskus siia maa peale ja suri meie eest, et meie võiksime elada igavesti koos Temaga! Tänutundest me tõepoolest suudleksime Tema käsi!
Sellist aukartust tundis ka Taavet, kes laulis – Ps.8,4-10: "Kui ma näen Su taevast, Su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis Sa oled rajanud, siis mis on inimene, et Sa temale mõtled, ja inimese poeg, et Sa tema eest hoolitsed? ... Jehoova, meie Issand, kui auline on Su nimi kõiges maailmas!"
Nii et Jumala teenimise üheks komponendiks on aukartus, sest meie Jumal on aukartust-äratav Jumal!
Teine asi, mis käib alati koos Jumala teenimisega, on rõõm. "Teenige Jehoovat rõõmuga, tulge Tema palge ette hõiskamisega!" kutsub üles Ps.100,2. Apt.2,46.47 teatab, et varakristlased "viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures."
Aukartus Jumala ees ei tähenda seda, et me väriseme hirmust, sest Jumal võib leida meie juures mõne vea ja meid karmilt nuhelda. Ei, me teame, et Ta armastab meid ja Talle meeldib meie peale halastada. Taavet ütleb oma laulus – Ps.103,13: "Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes Teda kardavad [s.t. tunnevad Tema vastu aukartust]!" See teadmine teeb tõesti südame rõõmsaks ja nii me teenime Teda mitte ainult aukartusest, vaid ka rõõmuga. Ja oleks tore, kui see rõõm paistaks rohkem välja ka meie nägudelt... ja tegudest!
Võib-olla on selles loos tegu liialdusega, kuid ma lugesin, et ühes kirikus minestas jumalateenistuse ajal üks mees ja diakonid kandsid välja värske õhu kätte viis inimest, enne kui leidsid selle "õige", s.t. mehe, kes minetas, sest väga paljud nägid välja nii tõsised ja kaamed!
Aukartus ei pea meid tegema surmtõsiseks. Aukartus ei peaks meid halvama, viima meie keha krampi, nii et me ei saa liigutada ei suud, et öelda kas või "aamen", ega käsi ja jalgu, nagu mõned panevad pahaks, kui keegi tõstab käed või tõuseb püsti. Mõni paneb pahaks isegi seda, kui keegi rõõmulaulu lauldes end liigutab. Pühad Jumala mehed on rõõmust Jumala ees isegi tantsinud! 2.Sam.6,5 on kirjutatud: "Ja Taavet ja kogu Iisraeli sugu tantsisid Jehoova ees [seaduselaeka juuresolekul] igasugu küpressipuust mänguriistadega: kannelde, naablite, trummide, käristite ja simblitega." Ja 1.Sam.4,5 on öeldud: "Kui Jehoova seaduselaegas jõudis leeri, siis kogu Iisrael tõstis valju rõõmukisa, nõnda et maa kõmas!" "Hõiska ja rõkata rõõmust, Siioni elanik," kirjutab Jesaja, "sest Iisraeli Püha on teie keskel suur" (Jes.12,6). Kui rõõm ei pane meid end just liigutama, siis kindlasti peaks rõõm paistma välja meie nägudelt!
Nii et ühe tõelise jumalateenistuse juurde kuulub nii aukartus kui ka rõõm. Kui me neid omavahel vastandame ja kaldume ühte või teise äärmusse – s.t. kui me rõõmustades kaotame aukartuse või aukartusest kardame rõõmu – minetame me jumalateenistuse tõelise olemuse ja tähenduse. Kõige enam aga kaotame siis, kui hakkame üksteist kritiseerima ja hukka mõistma, kuna me ei mõista aukartuse ja rõõmu vahekorda ühtemoodi. Püüdkem olla selles asjas tolerantsed ning teenida Issandat vaimus ja tões!
2. MIS ON JUMALATEENISTUSE PÕHJUS JA EESMÄRK?
Jumalateenistuse põhjusi ja eesmärke on vähemalt kolm. Kõige esimene ja peamine eesmärk on austada Jumalat. Taavet kutsub üles – Ps.29,2: "Andke Jehoovale Tema nime au, pühas ehtes kummardage Jehoovat!" Ehk: "Austage Jehoovat, nagu on kohane Ta nimele; kummardage Jehoovat, nagu on kohane Tema pühadusele!"
Jumalateenistus pole mõnede poolt sooritatud etendus kogudusele. See on terve koguduse etendus, kui nii võib öelda, Jumalale! Me ei esine inimestele vaid Jumalale – meie kõik, ka pingis istuvad inimesed! Jumal jälgib meid. Nii et küsigem iseendalt: "Kas ma austan täna siin Jumalat – ükskõik, olen ma poodiumil või saalis?"
Alles teisejärguliseks eesmärgiks on meie endi usu kinnitamine, usus ja teadmistes kasvamine. Usun, et siin olles, jumalateenistusest osa võttes, jutlust ja vaimulikke laule kuuldes oleme kõik tundnud, kuidas see on toonud meid lähemale Jumalale ja üksteisele. Just sellepärast manitsebki Paulus Heb.10,25: "Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat." Mida lähemale jõuab Kristuse taastuleku päev, seda enam peaksime kasutama võimalusi võtta osa jumalateenistustest!
Ja kolmandaks jumalateenistuse eesmärgiks on tunnistada neile, kes pole veel päästetud. See on hästi ära toodud Apt.2,46.47: "Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti."
Usklike hulgas valitsev üksmeel, rõõmuga üheskoos vaimuliku ja ajaliku roa söömine ning selle juures Jumala kiitmine meeldib külalistele niivõrd, et ka nemad soovivad saada selle Jumala karja liikmeiks. Selliselt kasutab Jumal meie jumalateenistusi, et juhtida oma kadunud lapsi enda juurde!
Jumalateenistus on siis selleks, et austada Jumalat, ehitada üles oma usku ja juhtida meie koosolekule tulnud külalisi Jeesuse valmistatud lunastust vastu võtma.
3. KUIDAS SAAME MUUTA OMA JUMALATEENISTUSE TÕHUSAMAKS?
Kõik algab ettevalmistusest. Mitte ainult jutlustaja peab korralikult valmistuma jumalateenistuseks, vaid iga sellest osavõtja! Kui me tuleme siia joostes oma eelmise tegevuse juurest (milleks on tavaliselt magamine) ja jookseme siit ära oma järgmise tegevuse juurde, siis pole me siin Jumalat teenimas, sest jumalateenistus vajab südame ettevalmistamist.
Koguja ütleb väga huvitavalt – Kog.4,17: "Hoia oma jalga [valva oma samme, s.t. tegusid], kui sa lähed Jumala kotta! Kuulama minek on parem kui alpide ohvriand!" Teisisõnu: sea oma süda valmis, häälesta end jumalateenistuse lainele; ava oma süda, et kuulda Jumala häält. Tõuse aegsasti, loe Piiblit, palveta, pole paha ka hommikusöögi ajal kuulata vaimulikku muusikat. Ja siis mine rahulikult kirikusse, veetes seal esimesed hetked palves.
Ettevalmistusele järgneb osavõtt – osavõtt jumalateenistusest. Mitte kuulamine-vaatamine, mida teised teevad, vaid just osavõtt! Jeesus ütles – Joh.4,24: "Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões Teda kummardama!"
Esimene asi, mida kogudusel juba jumalateenistuse alguses palutakse teha – vaimus ja tões –, on ühineda ühislaulus. Paulus kutsub üles – Ef.5,18.19: "Saage täis Vaimu, rääkides isekeskis psalmide ja kiituseviiside ja vaimulike lauludega, lauldes ja mängides kannelt Issandale oma südames!" Isegi, kui sa ei oska laulda kuuldavalt, võid sa laulda Issandale oma südames. Isegi, kui sa ei oska mängida ühtegi pilli, võid sa mängida Jumalale kannelt oma südames, elades muusikale rõõmsalt kaasa!
Psalm 33 kutsub üles: "Hõisake Jehoovas, te õiged! Õiglastele sobib laulda kiidulaulu! Tänage Jehoovat kandlega; kümnekeelse naabliga mängige Temale! Laulge Temale uus laul, helistage hästi pilli keeli hõisetega! (Ps.33,1-3).
Üleskutse "Laulge Temale uus laul!" peaks julgustama meid tänulikult vastu võtma ka uusi laule. Uued laulud, eriti uue põlvkonna laulud, erinevad tihti vanadest lauludest, kuid ärme suhtu neisse kriitiliselt, sest ka kõik vanad laulud on kord olnud uued laulud! Jumal tahab kuulda meie uusi laule – uusi laule uutelt autoritelt, uutest kogemustest, uutelt esitajatelt ja uuel viisil esitatult! Ärgu iial vaimulik laul lõhestagu meie kogudust. Laulame kodus oma lemmiklaule, kuid koguduses laulame kaasa neid laule, mida seal lauldakse – kas või oma südames, kui me neid suuga laulda ei oska! Lauldes innukalt kaasa, teenime me Jumalat ja muudame jumalateenistuse tõhusaks!
Me teenime Jumalat ka kaasa palvetades või vähemalt kaasa mõeldes, kui keegi valjusti palvetab. Elades palvetele kaasa, muudame jumalateenistuse tõhusamaks.
Samuti teenime me Jumalat jutlust kuulates. Mõnele võib tulla see mõte üllatusena, kuid eks kutsu Pühakiri üles – Heb.3,15: "Täna, kui te kuulete Tema häält, ärge paadutage oma südant!" Avage oma süda Jumala Sõnale, mida jutlustatakse. Võttes vastu Jumala Sõna, võtate te vastu Jumala! Nii et ka tähelepanelikult jutlust kuulates muudame me jumalateenistuse tõhusamaks, vähemalt enda jaoks.
Kuid ärme unusta, et ka ohvriandide toomine on jumalateenistuse oluline osa. Me saame muuta selle tähendusrikkamaks, kui me sel ajal ei mõtle rahale, vaid võimalusele sel viisil teenida Jumalat, toetades Tema tööd. 1.Aja.16,29 on üleskutse: "Andke Jehoovale Tema nime au, tooge annetusi ja tulge Tema palge ette, kummardage Jehoovat pühas ehtes!" Annetuste toomine kuulub lahutamatult Jumala teenimise juurde, nagu vaimulike laulude laulmine, palvetamine ja jutluse kuulamine.
Meie jumalateenistus jätkub ka väljaspool kirikut ning ka seda osa on võimalik muuta tõhusamaks. Selleks on näiteks osalemine inimeste kutsumises jumalateenistusele. Piibli viimasest peatükist me loeme – Ilm.22,17: "Ja Vaim ja pruut ütlevad: "Tule!" Ja kes seda kuuleb, öelgu: "Tule!"" Jumal on saatnud kõiki meid välja kutsuma inimesi meeleparandusele ja sisenema päästelaeva. Kuid veel enam: kogu meie elu peaks olema üks jumalateenistus! Seepärast laskem Jeesuse vennal Jakoobusel panna punkti meie tänasele jutlusele – Jak.1,27: "Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna."
Vaat, see paneb alles mõtlema! Õnnistagu Jumal meid, kui me selle üle oma kodus järele mõtleme!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv