Kas oleme piisavalt head?
19.07.2003 - (1880)

Ilmutusraamatust loeme — Ilm.14,6: "Ja ma nägin teist inglit lendavat kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele."

Piirdume loetuga, sest ma ei soovi täna mõtiskleda selle maailma viimsel tunnil kõlava sõnumi üle, kuigi see on ülitähtis ja sellest oleme palju rääkinud, vaid ma sooviksin rääkida hoopis sõnumiviijatest. On nendeks inglid — kohe päris Jumala inglid — või sümboliseerivad need inglid kedagi? Ilmselt oleme ühel nõul, et kui me jääme ootama, millal selle tähtsa kuulutustöö teevad ära inglid, siis peab Jumal midagi erilist ette võtma — võib-olla hakkavad kivid kisendama, kui kasutada Jeesuse väljendit (Luk.19,40). Jumal on usaldanud selle igavese evangeeliumi kuulutamise inimestele — oma rahvale siin maa peal. Ja seda sümboliseerib ingel — mitte igasugune ingel, sest on olemas ka kurje ingleid, vaid hea ingel, Jumala ingel.

Kontrastina olgu öeldud, et selle maailma riike — aga kes on riik, see on ju inimesed — on Piiblis sümboliseeritud metsalistega ehk metsloomadega, peamiselt kiskjatega. Ka tänapäeva paljude riikide vappidel kujutatakse kiskjaid, Eesti vapil on neid koguni kolm — kolm lõvi! Pole ime, et siin armastatakse närida üksteist; hea kui nad üksteist ära ei neelaks! Jumala rahvas aga peab maailma inimestest erinema nii silmapaistvalt, nagu ingel erineb kiskjaist!

Kas Jumala rahvas annab välja selle mõõdu? Kas Jumala rahvas on piisavalt puhas ja hea, et neid võib sümboliseerida inglitega, kes kuulutavad seda igavest evangeeliumi? Ja mida üldse tähendab olla hea? Ja kas lihtsalt hea-olemisest piisab?

Üks väike laps palvetas kogu südamest: "Kallis Jumal, palun tee halvad inimesed heaks ja head inimesed meeldivaks!"

Suurtel inimestel on oma arusaamine headusest. Usklikuna pean end heaks, kui ma ei suitseta, ei joo viina, ei tapa, ei varasta, ei riku abielu, ei tööta hingamispäeval jne. Need kõik ja teised selletaolised on väärt asjad, ja me nimetame end heaks kristlaseks ja teisedki võivad meid nimetada heaks inimeseks, kuid kas see kõik teeb meid meeldivaks inimeseks? Võib-olla püüab mõni hoopis vältida mõnd sellist head inimest ega taha teda hoopiski mitte kuulata? Kuidas ta saab siis sellele teisele kuulutada igavest evangeeliumi?

Kas Jeesus oli lihtsalt hea inimene? Ma ei räägi Tema vastaste arvamusest, kes olid lihtsalt kadedad Tema peale. Mis tõmbas Tema juurde tuhandeid inimesi? Ta oli rohkem kui hea inimene — Ta oli meeldiv inimene. Ta meeldis inimestele. Inimesed armastasid Teda, sest Ta armastas inimesi ja hoolis neist. Evangelistid kirjutavad südamesoojusega, kuidas Ta ajas inimestest välja kurjad vaimud, tegi pimedast nägija ning kurdist ja keeletust kuulja ja soravalt kõneleja, kuidas Ta tervendas ja puhastas pidalitõbised, tegi terveks halvatud, toitis tuhanded ning äratas kaastundest isegi surnuid üles. Korduvalt on öeldud, et Tal oli "hale meel" kannatajate pärast (näit. Mat.9,36).

Kuid mitte ainult neis kauneis ja meeldivais tegudes ei paistnud Jeesus silma. Erinevalt õigetest ja "headest" juutidest seltsis Ta tölnerite ja patustega ning sõi ühes nendega, õnnistas lapsi ning kõneles sõbralikult isegi põlatud samaarlastega. Jeesusel polnud mingit probleemi inimeste kokku ja kuulama saamisega. Pigem oli vastupidi — raske oli leida aega ja kohta puhkamiseks, mida vajab ju iga töötegija! Loeme ühest episoodist Jeesuse elus — Mrk.6,31-34: "Siis Ta ütles neile: "Tulge teie kõrvale üksikusse paika ja puhake pisut!" Sest tulijaid ja minejaid oli palju ja nad ei saanud mahti süüagi. Ja nad sõudsid paadiga kõrvale üksikusse paika. Ja paljud nägid neid ära sõudvat ning tundsid Tema ära ja jooksid jala sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid neist ette. Ja kui Ta paadist välja astus ja nägi palju rahvast, hakkas Tal neist hale meel, et nad olid otsekui lambad, kellel pole karjast. Ja Ta hakkas neid pikalt õpetama."

Kuigi tol ajal polnud lennukeid ega autosid, voolas rahvast kõikjalt üle Palestiina Tema juurde. Ta oli meeldiv isiksus. Ja Ta on meeldiv isiksus ka täna ning see tõmbab inimesi ka täna Tema poole.

Aga meie, Tema tunnistajad, kas ka meie oleme meeldivad inimesed — mitte siis lihtsalt head inimesed, sest maailmas, väljaspool kogudust, on palju häid inimesi. Headusest üksi ei piisa; me peame olema ka meeldivad, kui me soovime olla edukad misjonitöös, kui me soovime olla kui Jumala inglid selles maailmas.

Kas me oleme meeldivad inimesed koguduses? Kas meie kohalolekust tuntakse rõõmu? Kas meie puudumisest tuntakse kahju? Kas me oleme meeldivad inimesed oma kodus? Tasuks mõelda selle üle, kas me oleme meeldivad inimesed oma töökohas?

Üks viie-aastane tüdruk oli kutsutud pulma lilleneiuks. Sel puhul anti talle kaunis pärlitest kee, et ta kannaks seda sellel pidulikul hetkel. Tüdruk silmitses seda vaimustusega ja küsis siis oma emalt: "Miks arvab Jeesus, et me ei peaks kandma kalleid ehteid?"

Ema seletas talle, kui tähtis on Jeesusele, et me oleksime kaunid sisemiselt ja kui me seda oleme, siis särab see ka väljaspoole.

Tüdruk mõtles veidi ja siis ütles: "Mina hakkan kandma kaelakeed oma suu ümber."

"Sa mõtled huulerõngast?" küsis ema hämmastunult.

"Ei, emme, ma mõtlen naeratust. See on minu huulerõngas!"

Oh, aitaks meid armas Jumal olla mitte ainult head, vaid ka meeldivad!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv