Jumala röövimine
19.09.2009 - (1754)

Prohvet Malakia raamatus on kirjakoht, mida tsiteeritakse üsna tihti kõikides kristlikes kogudustes. Ja see on muidugi Mal.3,8-12. Loeme selle uues tõlkes, sest vana tõlge seisab nende salmide osas suures üksinduses kõigi teiste piiblitõlgete seas. Originaalist õigesti tõlgituna kõlab see kirjakoht nii: "Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: "Kuidas me Sind röövime?" Kümnise ja tõstelõivuga. Olge needusega neetud, et teie, kogu rahvas, mind röövite! Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni. Ja ma sõitlen teie pärast rohutirtse, et need ei hävitaks teie põlluvilja, ja et teie viinapuu väljal ei jääks viljatuks, ütleb vägede Issand. Siis kiidavad teid õndsaks kõik rahvad, sest te saate ihaldatud maaks, ütleb vägede Issand."
Kõigil aegadel on jutlused sel teemal avanud inimeste rahakotte ja pannud neid ustavamalt Jumala tööd toetama. Jumalale kuuluva Talle kümnise ja annetustena tagasi andmine on äärmiselt oluline, sest see on mitte ainult koguduseliikme kohus ja usuproov, vaid ka üks Jumala teenimise viis! Kui me seda ustavalt ei tee, röövime me Jumalalt midagi, mis õigusega kuulub Talle!
Kuid täna ei taha ma rääkida kümnise maksmisest ja annetuste toomisest. See pole ainus viis, kuidas usklikud – kas siis usupuudusest või ahnusest – röövivad Jumalat. Ja ma usun ka, et teie ei ole need, kes Jumalat SELLISELT röövivad! Aga võib-olla me siiski röövime Jumalat – meie kõik? Röövime Teda sellega, et ei anna Talle midagi muud, mis Talle õigusega kuulub! Ja võib-olla on see "midagi muud" veel olulisem kui kümnis ja annetused.
Ma ütlesin, et kümnise maksmine ja annetuste toomine on ka Jumala teenimise viis – ja täna oleme tulnud jumalateenistusele. Mida see tähendab, et me oleme tulnud jumalateenistusele? Või küsime nii: Miks me tulime täna kirikusse? Me tulime täna kirikusse, et teenida, s.t. austada ja kummardada, kiita ja ülistada Jumalat. Kas pole nii? Muidugi me toome ka ohvreid, mõni toob ära ka oma kümnise. Kuid need pole ainsad ohvrid, mida Jumal meilt ootab. Ps.50,14 on kirjutatud: "Too Jumalale ohvriks tänu!" Ja sama psalmi 23. salmis on öeldud: "Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au!"
Ilmutusraamatu 14. peatüki võimas ingel hüüab: "Kartke Jumalat ja andke Temale austust!" (Ilm.14,7). Ja Heb.13,15 kutsutakse üles: "Viigem siis nüüd Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad Tema nime." Kas meil on täna Jumala kotta tulles kaasas kiituseohvrid. Me lugesime, et neid tuleb tuua ALATI!
Näete, vennad ja õed, võib-olla me siiski röövime Jumalat – mitte küll kümnise ja annetustega, aga südamest tulevate tänu- ja kiituseohvritega! Ja selliselt Jumalat röövides, röövime ka iseendid ja üksteist! Me jääme ilma sellest ehtsast ja ülevoolavast Jumala teenimise rõõmust!
Mõned arvavad, et me oleme tulnud siia lohutust saama oma ränkraskele usuelule ja meil ei sobi siin naeratadagi, rääkimata veel aktiivsemast rõõmu väljendamisest. Kuid mida arvab Jumal meie kogunemistest? Mida Tema sealt ootab? Ma usun, et seda väljendab hästi psalm, mis kannab numbrit 100. Niisiis Ps.100,1-5: "Tänulaul. Hõisake Jehoovale kõik ilmamaad! Teenige Jehoovat rõõmuga, tulge Tema palge ette hõiskamisega! Teadke, et Jehoova on Jumal! Tema on meid teinud ja Tema omad me oleme, Tema rahvas ja Tema karjamaa kari! Tulge sisse Ta väravaist tänuga, Tema õuedesse kiitusega; ülistage Teda ja andke tänu Ta nimele! Sest Jehoova on hea, Tema heldus kestab igavesti ja Tema ustavus põlvest põlve!"
Jah, meiegi laulame Jumalale tänulaule, kuid vaevalt saab seda nimetada hõiskamiseks! Ja kui mõni hõiskab, siis... me sooviksime, et ta ei hõiskaks! Aga Jumalale meeldib, kui inimesed Teda hõisates kiidavad, tänavad ja ülistavad! Taevainglitele ka meeldib!" Ilmutusraamatu 4. peatükis kirjeldatakse üht jumalateenistust taevas. Sealt on muuseas lugeda – Ilm.4,8-11: "Ja neil neljal olendil oli igaühel kuus tiiba, ümberringi ja seestpoolt nad olid täis silmi. Nad ei lakka ööd ja päevad ütlemast: "Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, kes oli ja kes on ja kes tuleb!" Ja nii sageli kui olendid annavad austust, au ja tänu sellele, kes aujärjel istub ja elab ajastute ajastuteni, heidavad need kakskümmend neli vanemat maha selle ette, kes aujärjel istub, ja nad kummardavad Teda, kes elab ajastute ajastuteni, ja panevad oma pärjad maha aujärje ette ning ütlevad: "Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma austust ja au ja väge, sest Sina oled loonud kõik asjad, ja Sinu tahte läbi on need olemas ja on loodud!""
Jumalateenistus pole nagu spordivõistlus, kus ühed esinevad ja teised vaatavad pealt. Muuseas, peale pealtvaatamise nad siiski elavad ka kaasa – ja vahel isegi hõiskavad! Jumalateenistus peaks olema veelgi elavam, sest siin osaleme meie kõik ja rõõmu põhjus on ka palju suurem. Pealegi on jumalateenistus mõeldud olema eelmaitse taevast, kus lakkamatult rõõmustatakse ning tänatakse ja ülistatakse Jumalat. Iga jumalateenistusega me otsekui siseneme taevaväravast. Ja seal veedetud aeg – taevas koos Jumalaga veedetud aeg – peaks olema kõige õnnelikum aeg meie elus!
Meie hulgas on mõned inimesed, kes reageerivad siin toimuvale; kes ütlevad kõvasti "Aamen!" või "Kiitus Jumalale!" või "Au Jumalale!" või lihtsalt tänavad südamesse läinud laulu või sõna eest. Kuid need on pigem erandid kui reegel. Miks ei võiks olla vastupidi? Kui me ütleme, et see tuleneb eesti rahva kultuurist, siis ma pean ütlema, et Piibli valgel on see üks halb kultuur, Jumala vastane kultuur, mis ei luba kirikus oma rõõmu väljendada. Jumalale selline kultuur ei meeldi. Ja paljudele inimestele ka mitte. Jumal tahab näha rõõmu ja inimesed soovivad kogeda rõõmu. Ma olen kindel, et kui inimesed väljendavad oma rõõmu jumalateenistusel, siis tunneb sellest rõõmu ka Jumal.
Küsi endalt ausalt: Kas minu osalemine jumalateenistusel on olnud mulle vaimulikult kosutav? On see valmistanud mulle ehtsat rõõmu? Olen ma sealt lahkunud laadituna uueks nädalaks? Olen ma tundnud, et viibisin taeva eesõues ja tahan sinna jälle minna?
Kui kolm jüngrit olid veetnud veidi aega koos Jeesusega Muutmise Mäel, ütles nende eestkõneleja Peetrus: "Issand, siin on hea olla; kui Sa tahad, siis ma teen siia kolm telki, ühe Sinule, ühe Moosesele ja ühe Eelijale?" (Mat.17,4). Meiegi kohtume siin Moosese, Eelija ja Jeesusega ja paljude teiste Piibli kangelastega. Me kohtume siin Jumalaga. Kas me ütleme: "Issand, siin on hea olla! Ma tahaksin siia jäädagi!" Mäletate üht mõtet Taaveti kuulsast 23. laulust: "Ma jään Jehoova kotta eluajaks! (Ps.23,6)? Või 27. laulust: "Üht ma olen palunud Jehoovalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Jehoova kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Jehoova teenistuse armsust ja mõtiskleda Tema templis!" (Ps.27,4)? Me pigem vaatame kella, soovides, et teenistus lõpeks kiiremini ja me saaksime oma armsasse koju! Kas pole nii?
Me oleme oma kohuse täitnud. Oleme maksnud kümnist, oleme hoidunud ebatervislikest toitudest – vähemalt neist, mida Vana Testament nimetab "roojasteks" – ja nüüd oleme käinud ka kirikus. Oleme oma kristliku kohuse täitnud.
Kuid kas see on teinud meid paremateks kristlasteks? Kas see on teinud meid õnnelikemateks inimesteks? Kas see on andnud meile jõudu igapäevaseks eluks ja usueluks?
Me võime minna jõusaali ja vaadata pealt, kuidas teised seal harjutusi teevad. Me võime neile isegi kaasa elada. Kuid kui me soovime saada tugevaks, peame ise neid harjutusi tegema! Kui me soovime saada vaimulikult tugevaks, peame ise jumalateenistustel aktiivselt osalema, mitte vaatama pealt, mis teised teevad. Ja ka need, kes midagi teevad, peavad seda tegema innukalt, kogu jõust!
Mida ütleb suur armastuse käsk? Jeesus tsiteeris seda nii: "Armasta Issandat, oma Jumalat, KÕIGEST oma südamest ja KÕIGEST oma hingest ja KÕIGEST oma meelest ja KÕIGEST oma väest" (Mrk.12,30). Kui suur osa meist peab siis osa võtma jumalateenistusest? Kõik! "Pane täiega!" ütlevad tänapäeva noored. "Eluga!" öeldi minu nooruses. Ära hoia midagi tagasi Jumalat armastades, Teda austades ja ülistades! Kasuta selleks kõike, mis Jumal sulle on andnud! Kogu oma ihu ja hinge ja vaimu!
Alustagem sellega, kuidas läheneda jumalateenistusele. Ps.42,2.3 on kirjutatud: "Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing Sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?" Me ei tule jumalateenistusele lihtsalt oma kohust täitma, vaid meid toob siia igatsus Jumala järele! See on ainus õige motiiv kirikusse tulekuks! Ja kui me siia tuleme igatsusest Jumala järele, soovist Temaga kohtuda, siis me ka teame, mida teha, kui oleme Temaga kohtunud!
Tundub, et selle psalmi kirjutaja ei ole saanud mõnda aega Jumala kotta minna ja seepärast ta kirjutab 5. salmis: "Ma puistan oma hinge välja enese ette, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel!" (Ps.42,5). Kui juba pühakotta minnakse "hõiske- ja tänuhääle saatel!" kas pole siis igati kohane tõsta pühakojas olles hõiske- ja tänuhäält! Kohtume ju seal oma Jumala ja Päästjaga. Ja ka armsate õde-vendadega kohtumine peaks tegema meid rõõmsaks.
Muidugi tuleme me pühakotta õigeaegselt; ei sobi ju Kuningaga kohtumisele hilineda! Ja me EI TAHA mingil juhul hilineda. Ei taha me ju millestki heast ilma jääda! Ja mida head siis toimub ühel heal jumalateenistusel? Muidugi jagatakse kosutavat sõna; muidugi esitatakse oma palavad palved. Kuid ma ütlen, et üks jumalateenistus pole tõeline jumalateenistus, kui sealt puudub Jumala tänamine, kiitmine ja ülistamine – kogu südamest! Nagu on meid kutsutud üles Piibli viimases psalmis – Ps.150,1-6: "Halleluuja! Kiitke Jumalat Tema pühamus! Kiitke Teda Tema võimsas taevalaotuses! Kiitke Teda Tema vägevate tegude pärast! Kiitke Teda Tema määratut suurust mööda! Kiitke Teda pasuna helidega! Kiitke Teda naabli ja kandlega! Kiitke Teda trummide ja ringmängudega! Kiitke Teda keelpillide ja viledega! Kiitke Teda helisevate simblitega! Kiitke Teda kumisevate simblitega! Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat! Halleluuja!"
Kui mõni meie sõber peaks meile ütlema, et ta käis kirikus, kus toimus kõik see, millest äsja lugesime, siis mõned meist vist kiirustaksid teda hoiatama, et ta enam sinna ei läheks, sest Jumalale selline teenistus ei meeldi! Meil tuleb ilmselt oma seisukohta revideerida, sest Jumalale MEELDIB selline teenistus! See meeldib Talle palju rohkem kui tuim istumine ja vaatamine ja kuulamine, mida teised väga väljapeetult teevad. Talle meeldib väga, kui inimesed osalevad innukalt Tema teenimisel, ülistades Teda kas igasugustel muusikariistadel või oma häältega või kõigega koos – isegi trummide ja ringmängudega.
Mõni võib nüüd mõelda, et Mati on vist haigeks jäänud! Aga ma räägin ju seda, mida õpetab Pühakiri! Samal ajal püüan ma valmistada teed, et uus põlvkond tuleks kirikusse. Veidralt see kõlab, aga uus põlvkond tuleb meelsamini kirikusse siis, kui seal toimub teenistus nii, nagu see peaks toimuma Piibli järgi! Mis peaks meil olema selle vastu, kui siin toimuks teenistus Piibli õpetuse järgi! Me pole küll nii elava teenistusega harjunud, kuid seda võib ju lubada!
Alles hiljuti me meenutasime Jeesuse sisenemist Jeruusalemma. Seoses sellega on kirjutatud Luk.19,37-40: "Aga kui Ta lähenes Õlimäe kallakule, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud, ning ütlesid: "Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!" Ja mõningad variserid rahva seast ütlesid Temale: "Õpetaja, sõitle oma jüngreid!" Ta vastas ning ütles: "Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!""
Kuidas me saame sõidelda oma noori, kui nad "suure häälega kiidavad" Jumalat kõigi Ta vägevate tegude eest. Õigem oleks vist meil endilgi õppida seda tegema! Muidu hakkavad veel kivid kisendama!
Meil läheneb koguduse 100. aastapäev – suur juubel. Selle auks on reede õhtul ülistuskoosolek. Kuidas ma sooviksin, et kõik aastapäeva koosolekud oleksid tõelised ülistuskoosolekud! Veel parem, kui kõik meie jumalateenistused oleksid ülistuskoosolekud. Aga need ei muutu selleks ise, ilma et meie muudaksime neid sellisteks. Mõtleme sellele ja püüame midagi ette võtta. Me ju ei taha röövida Jumalalt seda, mis Talle õigusega kuulub – meie kogu südamest tulevat tänu, kiitust ja ülistust!
Kui mõni ütleb ikka veel, et see ei ole meie stiil, siis on vist parem teha see meie stiiliks – või me oleme ainsad taevas, kes istuvad ja vaatavad pealt, kuidas kõik teised laulavad ja hüüavad Jumalale kiitust. Kas me seda soovime? Vist mitte! Püüdkem siis muuta oma suhtumist jumalateenistusse!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv