Tunned end liiga mugavalt?
19.10.2013 - (1384)

Markuse evangeeliumi 5. peatükis on intrigeeriv lugu. See koorub lahti Jeesuse ja Tema jüngrite saabumisega üle Galilea järve "gerasalaste maale" (s. 1). Tulnud paadist välja, kohtasid nad varsti meest, "kellel oli rüve vaim" (s. 2). Kurjast vaimust vaevatu käitus kontrollimatult ja seepärast olid inimesed püüdnud teda aheldada, aga ta oli ahelad "katki murdnud, nii et ükski ei suutnud teda taltsutada" (s. 4). Inimesed olid ta endi juurest ära ajanud ja nii elas ta "mägedel ja surnuhaudades" (s. 5).
Kui Jeesus teda nägi, hakkas Tal temast hale meel ja Ta tegi ta terveks, ajades deemonid välja. Need aga läksid Jeesuse loal sigade sisse, kes hakkasid hullunult ringi tormama ning ligi 2000-pealine "seakari kukutas enese ülepeakaela kaldalt merre ... ja uppus" (s. 13). Karjased jooksid kiiresti teatama sellest maa rahvale ja see kogunes sündmuspaika.
"Ja nad tulid Jeesuse juurde," teatab Pühakiri, "ja nägid seestunut, kelles oli olnud Leegion, istuvat, riietatud ja selge aruga olevat. Ja nad kartsid. Ja need, kes seda olid näinud, jutustasid neile, mis seestunuga oli sündinud, ja sigadest. Ja inimesed hakkasid Teda paluma, et Ta nende maa-alalt ära läheks" (Mrk.5,15-17).
Ma olen veendunud, et kui me oleksime külastanud gerasalaste maad mõned nädalad enne seda sündmust, oleksime leidnud eest vaikse väikese kogukonna inimesi, kes elasid mugavalt ja olid oma eluga väga rahul. Kuid nüüd on puhkenud siin möll – ja põhjuseks see, et Jeesus on tulnud nende maale. Tema visiit on osutunud väga häirivaks, rahurikkuvaks.
Ühel laagriplatsil oli suur ujumisbassein, mis oli aastaid pakkunud suvekuumuses nii palju kosutavat värskendust. Eelmisel aastal oli see jäänud puhastamata ja kui nüüd lähenes uus "laagerdamise" hooaeg, tuli see töö kiiresti ette võtta, sest vesi basseinis oli muutunud rohekaks ja sinna olid end mugavalt elama seadnud igasugused elukad.
Kui töömehed hakkasid basseinist vett välja pumpama, muutusid selle asukad rahutuks. Üksteise järel pistsid nad pea veest välja, vaatasid rahurikkujaid ja peitsid end basseini sügavusse. Veetaseme alanedes aga sattusid nad lausa paanikasse. Oma väikeste ajudega hoomasid nad, et nende julgeolek on seatud ohtu. Nii hakkasid nad palavikuliselt tormama ühest kohast teise. Kui inimesed oleksid kuulnud nende häält ja mõistnud nende keelt, oleks sõnum olnud umbes selline: "Jätke meid rahule! Me ei taha teid siia! Meil on siin hea mugav olla ja me ei soovi, et meid segataks!"
Just nii reageerisid gerasalased. Nad olid väga rahul oma elustiiliga ja tundsid end mugavalt. Siis aga tuli Jeesus ning Tema kohalolek ja teod häirisid neid. Ja nad palusid Tal lahkuda.
See polnud ainus kord, kui Jeesus tundis sellist tõrjumist. Ühel päeval viibis ta pühakojas oma kodulinnas Naatsaretis ja luges selle imelise lõigu Pühakirjast prohvet Jesaja raamatust, mis algab sõnadega: "Issanda Vaim on minu peal" (Jes.61,1; vt. Luk.4,18). Me võime kujutada kuulajaid müksamas üksteisele ja ütlemas: "Kas pole tore, et ühest meie kodukandi poisist on saanud rabi?" "Jah, ja kui ilusti ta Pühakirja loeb!" Piibel teatab, et "kõik tunnustasid Teda ja panid imeks neid armu sõnu, mis lähtusid Ta suust" (Luk.4,22).
Neile meeldis Jeesuse jutlus, kuni Jeesus ütles midagi, mis pani neid end tundma veidi ebamugavalt. Nimelt julges Jeesus anda mõista, et juudid polnud mitte ainsad Jumala lapsed. Jumal on kasutanud ja õnnistanud ka juutide sõnapruugi järgi "paganaid." Jeesus ütles: "Palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija ajal, mil taevas oli kinni pandud kolm aastat ja kuus kuud, kui suur nälg tuli üle kogu maa; aga ei ühegi juurde nende seast ei läkitatud Eelijat kui vaid Sareptasse Siidonimaale [s.o. paganamaale] lesknaise juurde. Ja palju pidalitõbiseid oli Iisraelis prohvet Eliisa ajal, aga ükski neist ei saanud puhtaks kui vaid Naaman, see süürlane!" (Luk.4,25-27).
Need sõnad rikkusid kuulajate rahu sedavõrd, et nad lõid kihama kui herilasepesa, mida on koputatud. Luukas kirjutab: "Seda kuuldes said kõik kogudusekojas täis viha, ja tõusid ning tõukasid Tema linnast välja ja viisid Ta üles mäerünkale, millele nende linn oli ehitatud, et Teda kukutada ülepeakaela alla" (Luk.4,28.29). Panite tähele? Kui häiritud paganad PALUSID, et Jeesus nende maalt lahkuks, siis häiritud juudid otsustasid Jeesuse surnuks kukutada!
Sellest ajast peale on Jeesus rikkunud kõigi inimeste – rahvaste ja riikide, kogukondade ja isegi kirikute rahu, lubamata meil kellelgi tunda end liiga mugavalt. Ja see on muutnud ühiskonda; see on muutnud ajalugu – ja muudab ikka veel.
Täna tahaksin ma peatuda kolme küsimuse juures. Kõigepealt: "Kuidas Ta häirib meid tänapäeval?" Teiseks: "Miks Ta meid häirib?" ja kolmandaks: "Mida sa vastad Jeesusele?"
1. KUIDAS TA HÄIRIB MEID TÄNAPÄEVAL?
Kuidas siis häirib Jeesus meid tänapäeval? Ma arvan, et Ta häirib meid mitmel viisil, aga kõige enam vast oma olemuse, iseloomuga. Kui me võrdleme end Kristusega, ei saa me olla väga rahul ega tunda end kuigi mugavalt, eks ju? Nii kaua, kui me võrdleme end teiste inimestega, tunneme end üsna hästi, sest alati leiame inimesi, kes on meist halvemad. Ja nii me ütlemegi: "Ma võin olla mitte kõige parem inimene, aga võrreldes sinu või temaga olen ma ikka palju parem. Mul on vigu, kuid, vaata, milline sina oled!" Nii tunneme end küllalt mugavalt, kui võrdleme end teiste inimestega.
Kui me aga vaatame Jeesusele ja näeme Tema patuta elu, hakkame nägema end sellisena, nagu me tegelikult oleme – patuse inimesena. Me mõistame, et Pühakiri räägib õigust, kui ütleb: "Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma" (Rom.3,23). Ja see sõnum ei lase meil tunda end mugavalt, eriti, kui saame teada, et "patu palk on surm" (Rom.6,23).
Mõtleme röövlile ristil. Nii kaua, kui ta oli varaste jõugu liige, ei muretsenud ta oma käitumise pärast. Ta võis olla enda üle isegi uhke, et suudab oma "tööga" toita iseennast, oma naist ja lapsi. Ta ei olnud põrmugi halvem kui teised röövlid. Võib-olla oli ta isegi parem, sest ei peksnud oma ohvreid ega tapnud neid, vaid lihtsalt võttis ära nende raha ja vara. Teised röövlid võisid pidada teda isegi liiga heaks inimeseks. Nii et ta võis olla endaga päris rahul ja tunda end mugavalt. Kui ta aga löödi risti Jeesuse kõrvale, häiris Jeesuse puhtus ja süütus teda niivõrd, et ta hakkas noomima oma "töökaaslast", kes kippus Jeesust mõnitama. "Kas sinagi ei karda Jumalat, kuna sa ise oled ju sama karistuse all? Meie küll õiguse poolest, sest me saame kätte, mis meie teod on ära teeninud, aga see ei ole teinud midagi ebakohast!" Ja ta ütles: "Jeesus, mõtle minule, kui Sa oma kuningriiki tuled!" (Luk.23,40-42). Tal oli väga piinlik oma pattude pärast ning ta soovis alustada hoopis uut elu Kristuse kuningriigis.
Alles Jeesusele vaadates hakkame mõistma, et oleme patused ja vajame Päästjat. See on häiriv. Aga ometi kutsub Jeesus: "Tulge minu juurde kõik!" (Mat.11,28). Selliselt sekkub Jeesus veel tänapäevalgi miljonite inimeste ellu, laskmata kellelgi tunda end liiga mugavalt.
2. MIKS TA MEID HÄIRIB?
Kas Jeesus püüab sekkuda meie ellu sellepärast, et Talle lihtsalt meeldib meid häirida? Kas teeb Teda kadedaks, et me elame siin maa peal muretut elu, ja nii vaatab Ta, kuidas saaks meie rahu rikkuda. Kas läks Ta gerasalaste maale sihilikult neile majanduslikku kahju tekitama, et nad ei tunneks end nii mugavalt?
Vastus on rõhutatult: "EI!" Nii saab toimida vaid meie hingevaenlane Saatan! Jeesus tuleb meie rahulikku elu häirima sellepärast, et Tal on meile pakkuda midagi hoopis väärtuslikumat kui kõik see, mis meil praegu on. Ta soovib, et me teaksime, et on olemas midagi paremat ja see on meile kõigile kättesaadav. Nii kaua, kui me mõtleme, et oleme küllalt head, ei saa me iial paremaks. Seni, kuni arvame, et oleme piisavalt targad, ei saa me iial targemaks. Nii kaua, kui peame end rikkaks, ei soovi me midagi juurde. Ja seni, kui arvame, et oleme roninud küllalt kõrgele, ei rühi me enam kõrgemale.
Jeesus tuleb ja ütleb: "Minuga võid sa saavutada palju enamat! Sa võid olla parem. Sa võid olla targem. Sa võid olla rikkam. Sa võid jõuda palju kõrgemale. Ära ole rahul sellega, mis sul on! Väga hästi illustreerib seda Jumala tegevust 5.Ms.32,11: "Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas Ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel!"
Emakotkas valvab oma poegade üle. Oma eluga riskides toidab ta neid. Oma kehaga hoiab ta neid soojas. Ta kaitseb neid kõigi vaenlaste eest. Siis ühel päeval tuleb ta lennates ja laskub oma pesale ning teda tervitavad kõik kotkapojad suud ammuli, öeldes: "Hommikusöögi aeg!"
Aga kotkaema ütleb: "Teate, mis? Täna hommikusööki ei saa!"
"Mida sa sellega mõtled: täna hommikusööki ei saa?" karjuvad pojad kooris.
"Seda, et täna ma teile hommikusööki ei toonud!" vastab ema. "Ja mul on teile veel üks uudis: ma kisun pesa tükkideks ja viskan teid kõik sellest välja!"
"Sa teed vist nalja," vastavad pojad segaduses. "Sa oled meie ema ja armastad meid."
"Nii see on," ütleb ema ja hakkab pesa lammutama, heites pojad üksteise järel üle pesa ääre kuristikku. Pojad langevad abituina, vehkides palavikuliselt tiibadega ega tea, mida edasi teha. Ema tegu tundub nii julmana. Kui mugav oli olla soojas pesas ja aina võtta vastu palukesi; nüüd aga on nad vabas langemises maa ja taeva vahel. Külm, hirmutav. Kuid just sel hetkel, kui nad mõtlevad, et nüüd kukuvad nad vastu maad surnuks, lendab ema nende alla ja püüab nad kinni ning kannab oma tiibadel tagasi kaljuharjale... ja kukutab sealt uuesti alla! Ta kordab seda protseduuri seni, kuni pojad õpivad lendama. Miks ta seda teeb? Sest kotkaste jaoks on olemas midagi paremat kui istumine pesas. Nad on loodud lendama ja liuglema kõrges taevas. Ja see on midagi hoopis paremat!
Jumal sekkub meie ellu ainult sellepärast, et pakkuda meile midagi hoopis paremat, kui meil praegu on. Ta pakub meile pattude andestust, uut südant ja uut, igavest elu.
3. MIDA SA VASTAD JEESUSELE?
Mõistate? Meile on jäetud valikuvabadus. Jumal ei tule ega heida meid kuristikku. Tõsi, vahel me ise kukume sinna! Aga meile on jäetud valida, kas me laseme Tal päästa meid ja kanda usukõrgustesse. Jumal annab endast märku; Ta tõesti vahel häirib meid meie mugavas elus. Püha Vaimu läbi kutsub Ta meid patutundmisele, osutab õigele elamisväärsele elule ja hoiatab saabuvast kohtust, kus meil kõigil tuleb aru anda oma tegudest. Meie otsustame, kuidas Talle vastata.
Me võime käituda Temaga, nagu paljud toimivad äratuskellaga. Kui see heliseb, on meie valida, kas tõusta, või panna pea padja alla ja magada edasi, laskmata end häirida selle helinast.
Kui inimesteni jõuab Jumala kutse, olgu see kirikus või kus tahes, on nende valida, kas võtta see vastu ja lasta Issandal juhtida neid uude ellu täis põnevaid väljakutseid, või tõrjuda see tagasi, öeldes: "Jäta mind rahule! Mulle meeldib mu senine elu ja ma ei soovi midagi muud!"
Gerasalased tegid oma valiku. Neid oli küll pisut häirinud seestunud mees, kuid nad olid leidnud sellele probleemile lahenduse, ajades ta endi juurest ära elama külast kaugele surnuaeda. Nüüd lahendas Jeesus selle probleemi lõplikult, tehes kurjast vaimust vaevatu terveks. Aga see oli läinud külarahvale midagi maksma! Ja nad pidasid seda hinda liiga kõrgeks. Nii nad hülgasid Jeesuse.
Kui saaks Jeesuse vastu võtta nii, et see ei läheks meile midagi maksma, unistavad inimesed ka tänapäeval. Kui hea oleks, kui me Jeesust vastu võttes ei peaks muutma oma eluviise ega millestki loobuma! Aga see pole võimalik. Jeesus ise ütles – Luk.9,23: "Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind!"
Üht ma võin öelda kindlalt: Kui me tuleme Jeesuse juurde ja jääme Temasse, ei järgne sellele siin maa peal iial mugav elu. Jumala lastena, kelle ühiskond on taevas, pole lihtsalt võimalik, et me siin end mugavalt tunneksime. Kuid sellest ebamugavusest on tuhandekordselt üle rahu, mis meil on Jumalaga ja mis aitab meil elada rahus ka kaasinimestega. Mina valin selle rahu. Aga sina?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv