Jumala tundmisest
19.11.2005 - (1590)

Tänase tõsise mõtiskluse aluseks loeme Rom.1,18-25: "Sest Jumala viha saab ilmsiks taevast kõige inimeste jumalatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde ülekohtuga kinni peavad, sellepärast et see, mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud. Sest Tema nähtamatut olu, nii Tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, Tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabanduda, sellepärast et nad Jumalat tundes ei ole Teda kui Jumalat austanud ega tänanud, vaid on oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks. Kiites endid targaks, on nad saanud jõledaks ja on kadumatu Jumala au vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate sarnase kuju vastu. Sellepärast on Jumal nad andnudki nende südamete himudes rüvedusse, oma ihusid ise pilastama. Nemad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ja on austanud ning teeninud loodut enam kui Loojat, kes on ülistatud igavesti. Aamen."
Nii kirjutab Paulus umbes kaks tuhat aastat tagasi; aga kui ajakohane on kõik see ka tänapäeval, 21. sajandi künnisel! Inimeste suhtumine Jumalasse pole muutunud; nende Jumala tundmine – õigem oleks vist öelda: mitte tundmine – pole muutunud. Ja kui ongi muutunud, siis ilmselt mitte paremuse poole!
Mäletan, 1974. aastal pidas Viljandi kogudus oma aastapäeva moto all: "Pea meeles Jeesust Kristust!" (2.Tim.2,8). Ka mina võtsin sellest osa ja kuulsin muuseas, kuidas üks äsja maailmast pöördunud koguduseliige ütles oma sõnavõtus: "Mina oleksin seadnud üles moto: "Õpi tundma Jeesust Kristust!""
Tõepoolest, selleks, et Jeesust meeles pidada, tuleb Teda esmalt tundma õppida. Me peame seda tundmist nagu iseenesest mõistetavaks. Kuid küsimus on: kas me ikka tunneme Teda, kas me tunneme Teda piisavalt hästi?
Maailm meie ümber ei tunne Jumalat. Oma tarkuses ütleb ta koguni, et Jumalat ei olegi olemas! Ka selles pole midagi uut. Juba Taaveti aegadest on pärit laul, mis ütleb – Ps.14,1: "Jõle ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!" Nad talitavad riivatult ja jõledasti!" Paulus kirjutas sellest pikemalt, nagu me lugesime; ja ilmselt oli selleks ka põhjust – asjad polnud paremaks läinud, pigem olid need läinud halvemaks! Aga kuidas on lood meie ajal? Kui Taaveti ajal lauldi "jõledatest," kes "talitavad riivatult ja jõledasti," siis kui paljud tänapäeva laulud lausa pakatavad nõmedusest ja jõledusest, hoorusest ja igasugusest kõlvatusest! Ja need laulud kajastavad tabavalt igapäevast elu!
Kui ma viitasin sellele, et tänapäeva maailm "oma tarkuses" ei tunne Jumalat, siis mulle meenub üks ajaleheartikkel 1970-ndatest aastatest, milles üks teadlane kirjutas seoses muinsusesemete võltsimise ja selle paljastamisega Briti muuseumis, et "teadlased on ka inimesed, ka teadlastel on nõrkusi." Muuseas, võltsitud oli ühe meie "esivanema" kolju; selle kokkupanekul oli kasutatud ka osi kohe päris tänapäevase sea koljust! "Milline sigadus," kirjutas artikli autor!
Milline avastus, milline paljastus: teadlane, keda me peame tarkuse kehastuseks, on ka vaid inimene, "samasugune nõder inimene nagu meiegi," kui väljenduda Jakoobuse sõnadega (Jak.5,17). Ja teadlastel, nagu kõigil inimestelgi, on ka inimlikke nõrkusi.
Esimene üldinimlik nõrkus on inimese oma "mina." Meil ei ole tarvis seda õppida tingimata Piiblis esitatud ajaloost, mida, muuseas, see "mina" ei usu. Sellest räägib kogu maailma ajalugu! Juba kõige varasem ajalugu kõneleb vaid veristest plekkidest, "mina" tegudest – muu ei olnud nagu seda väärt, et seda üles tähendada...
Kuid "veri" ja "verevalamine" ei ole muutunud ka tänapäeva targale ja tsiviliseeritud inimesele võõrasteks sõnadeks. Ja kas seda verd valataksegi tänapäeval tsiviliseeritumal viisil? Olukord on ilmselt vastupidine. Mida "targemaks" läheb inimene, selle sõna inimlikus tähenduses, seda inetumaid, hirmsamaid, metsikumaid ja ebainimlikumaid tegusid ta teeb. Sellest, kus keerlevad inimeste mõtted, jutustavad hästi tänapäeval vändatavad filmid! Mõni ütleb, et see pole tegelik maailm, aga mina ütlen, et just see kirjeldab kõige paremini inimese tegelikku mõttemaailma – seda, mida ta teeks, kui tal oleks selleks vaid võimalus, kui ei oleks takistavaid seadusi ja muid väliseid piiranguid! Kuidas see "mina" tahaks maailma valitseda – iga hinna eest!
Räägitakse teadvuse arenemisest; iga aastaga püütakse noortele anda üha enam teadmisi. Kuid millises suunas areneb noorsugu? Ka noored on ühed inimese tegeliku olemuse näitajad. Paljud vanemad on õppinud näitlema, kuid lapsed ja noored paljastavad häbenemata kogu oma olemuse – sealhulgas ka oma vanemate olemuse! Seda on valus kuulda, kuid see on tõde, mis kehtib ka koguduse inimeste kohta – ka need on siiski vaid inimesed, mitte inglid!
Milline on tänapäeva "targa" maailma moraalne pale? Selle lühikeseks kirjeldamiseks sobib ideaalselt 2000 aastat tagasi antud iseloomustus – Flp.3,18 III osa: "Nende au on nende häbis!" Pikemaks iseloomustamiseks sobib hästi kogu see salm: "Nende ots on hukatus, nende jumal on nende kõht ja nende au on nende häbis; nad taotlevad maapealseid asju." Kui selliseid inimesi on koguduses, siis neilegi on Paulusel midagi öelda siinsamas – s.17: "Sest paljud, kellest ma teile olen sagedasti öelnud ja nüüd ütlen ka nuttes, elavad Kristuse risti vaenlastena."
Kristuse risti vaenlased koguduses! Aga kõik, kes ei ole "oma liha risti löönud ühes tema ihalduste ja himudega" (Gal.5,24), on Kristuse risti vaenlased, olgu nad siis maailmas või koguduses!
Muidugi on koguduses palju toredaid inimesi, "kes on Kristuse Jeesuse päralt" ja kes "on oma liha risti löönud ühes tema ihalduste ja himudega" (Gal.5,24). Maailm vaatab neile kui imelikele. Peetrus kirjutab neist – 1.Pet.4,4: "Nemad võõrastavad seda, et teie nendega ühes ei jookse samas lodeva elu voolus, ning pilkavad teid." Kuid hoolimata üldisest pilkekoorist, ei lähe nad kaasa maailma vooluga. Nad ei vaata ainult selle voolu pindmist sillerdust, vaid heidavad kriitilise pilgu ka reostatud põhja, ning ei hooli maailma nn. tarkuse pilkest.
See "tarkus" on end küllalt põhjalikult demonstreerinud ning näidanud, et selle allikaks jääb ikka sama vana "mina" ja sellega seoses olev uhkus, ahnus, egoism ning igatsus ühe imeliku vabaduse järele, mis on vabadus igasugustest kitsendustest, s.t. lihtsalt vabadus pattu teha!
Viimastel päevadel räägitakse rohkesti ühest imelikust "ajakirjandusvabaduse rikkumisest." Keegi eestlane sõimas ja teotas kedagi eestlast avalikus ajakirjanduses ja kui selline tegu ühes Euroopa tunnustatud kohtus hukka mõisteti, nimetati seda "ajakirjandusvabaduse rikkumiseks." Jah, patustamist peetakse inimõiguseks! Tal võib ju see õigus olla, aga see ei vabasta teda vastutusest oma tegude eest!
"Õpi tundma Jeesust Kristust!" hüüab ristikogudus. "Tema "on saanud meile tarkuseks Jumalalt" (1.Kor.1,30). Tema õpetab ka sulle tõelist tarkust!" Kuid kes kuuleb, kes mõistab seda?
Tänapäeva inimene saab aru nii mõnestki asjast, kuid mitte sellest, et keegi võib temast targem olla. Just nimelt see oma tarkuse hullustus on saanud talle saatuslikuks. Lausa häbematu jultumusega kuulutab ta, et kui üldse midagi on loodud, siis on seda teinud tema! Ja kui kerkib küsimus tema enda saamisest, siis väidab ta jultunult, et ta on ise tekkinud – ikka ise!
Oma nn. tarkuses on ta valmis omistama loomisjõu isegi surnud mateeriale, et aga välistada endast targema mõistuse olemasolu. Kuigi ta on sunnitud tunnistama universumi lõpmatust ja et meie maa on selles nagu tilgake meres, ei mahu tema pähe, et selles hästikorrastatud universumis võib keegi olla temast targem, võimsam ning parem! Oma ulmefilmides tulnukatest ja teiste maailmade elanikest, näitab ta valdavalt kõiki teisi väga pahelistena ja lõpuks tema ikkagi võidab nad kõik – oma tarkuse ja jõuga! Ja kui ta ühes ulmefilmis kujutab suurt kosmosejaama, kus on koos kõigi maailmade esindajad, siis selle jaama komandöriks on ikkagi maine inimene! Tema on see A ja O; tema ei alistu kellelegi! Tema juhib kõiki ja kõike!
Seda teeb inimese uhkus ja valitsemisiha, mida valesti nimetatakse tarkuseks... kuid mida siiski mõned nimetavad nõrkuseks ja Piibel koguni patuks! Milline õnn ja õnnistus inimesele, kes tunneb ära oma viletsuse (Jak.4,9), kes tunneb, et ilma Jumalata on ta abitu. Alles Jumal annab talle tiivad, millega ta võib lennata tõelistesse kõrgustesse, kus särab päike ja kus ta leiab tõelise elumõtte.
Selleks ongi inimene loodud – jah, Jumala poolt valmistatud! Kui hea on tunnetada, et sa ei ole juhuslikult sattunud siia maailma kannatama, kus kõik, nagu kiuste, ei ole sinu jaoks kohandatud – sest kõik ei saa ju juhtuda kooskõlla! – vaid et üks suur Mõistus on kõik targalt plaanitsenud, ja enne kui Ta sind lõi, valmistas Ta kõik, mis on vaja sinu heaoluks ja õnneks.
Et me praegu elame "viletsusemaal," see on juba "mina" tahe. Ent meil on võimalus õppida tundma Jumalat – ja see ei olegi väga raske. Võtame vaevaks tutvuda Tema läkitusega inimesele, ja siis hakkame vaatama elu avasilmi ning ärme ruttame panema kõike juhuse arvele. Kui me oleme valmis tunnistama Jumalat, siis me ka Teda näeme – Tema tegudes!
Me võiksime veidigi rakendada seda matemaatikas nii tuntud tõenäosusteooriat ka oma elus. Selle alusel ei saa elu koosneda vaid õnnelikest juhustest või kokkusattumustest. Me peame paratamatult nentima kooskõla Piibli tõotuste ja meie läbielude vahel, kooskõla Piibli prohvetikuulutuste ja ajalooliste sündmuste vahel.
Ja peale selle: muudatus, mis toimub meie hinges ja meie elus Jumala leidmisel – seda ei saa keegi eitada. Selle kallal on juurelnud teadlased juba aastasadu, aga nad ei suuda seda mõista seni, kuni nad ei tunnista, et ka nende elu juhib keegi kõrgem Olevus, kes soovib neile head.
Jah, õnnis on inimene, kes leiab Jumala – oma Looja ja Lunastaja! Õnnis on inimene, kes õpib Teda tundma kui armastavat Isa. Õnnis on inimene, kes ei unusta Jeesust Kristust, kes peab alati Teda oma silme ees! See on suurim tarkus, milleni inimene siin maa peal võib jõuda!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv