Armastus
19.11.2011 - (1802)

Loeme sissejuhatuseks ühe kõige imelisema lõigu Pühakirjast – 1.Joh.4,7-11: "Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et Tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest. Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama."
Kõige ilusamini kõlab selles ilusas tekstis fraas: "Jumal on armastus." Kuid suur küsimus on: Mida see tähendab? Me kasutame sõna "armastus" paljude erinevate asjade kohta ja see võib olla segadust tekitav. Näiteks ma võin öelda julgelt, et ma armastan oma naist. Me oleme olnud abielus juba üle 30 aasta. Ja ma ei kahtle, et tema armastab mind. Kuid ma armastan ka oma lapsi ja kogudust ja Eestimaad ja maitsvat toitu ning veel palju asju nagu tegelda muusikaga, käia looduses jne. Ehkki ma kasutasin sama sõna "armastus" oma tunnete kohta oma naise vastu ja näiteks Pärnu vastu, saate kõik aru, et ma ei armasta neid päris ühtemoodi!
Meie eesti keel on piiratud. Me kasutame üht ja sama sõna paljude erinevate tunnete väljendamiseks. "Ma armastan oma naist. Ma armastan oma sõpra. Ma armastan loomi. Ma armastan kevadet. Ma armastan puhkust. Ma armastan jäätist. Ma armastan rahu ja vaikust." Kuna me kasutama üht ja sama sõna, jääme lootma kuulaja või lugeja mõistusele, et ta teeks sellest õige järelduse. Kui ma ütlen, et armastan oma naist, siis loodan, et teie filtreerite selle läbi oma mõistuse ja järeldate, et ma armastan oma naist nii, nagu üks mees armastab oma naist. Kui ma ütlen, et armastan koera, siis ma loodan, et te ei pea mind veidrikuks ega mõtle, et ma armastan seda armast olevust samamoodi kui oma naist! Ja ma ei usu teid mõtlevat, et ma armastan muusikat samamoodi, kui oma naist! Kuigi, jah, mõni näib armastavat alkoholi enam kui oma naist! Aga mitte samamoodi!
Segadust võib tekitada isegi armastuse mõiste meie vaimulikus elus. Piiblist me lugesime, et "Jumal on armastus." Jumala Sõna käsib meid armastada "Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest"; samuti käsib ta meid armastada "iseennast," "oma ligimest" ja isegi "vaenlasi" (Mrk.12,30.31; Mat.5,44).
Mis asi see armastus siis tegelikult on? Nagu juba öeldud, on eesti keel piiratud. Eks igal inimkeelel ole oma piirid. Aga mis puutub sõnasse "armastus" ja "armastama", siis kreeka keeles, milles on kirjutatud Uus Testament, on välja pakkuda vähemalt kolm erinevat sõna armastuse erinevate väljendusviiside kohta. Need on eros, fileo ja agape. Igaüks neist kirjeldab erinevat liiki armastust, ehkki me tõlgime nad kõik ühtemoodi eesti keelde sõnaga "armastus."
Vaadelgem neid kolme sõna eraldi, et mõista pisut rohkem, mida Jumal mõtles, kui Ta käskis meid armastada üksteist.
1 EROS. Sõna "eros" ei kasutata Uues Testamendis, kuid selle tähendusele on osutatud palju kordi nii Vanas kui Uues Testamendis. "Eros" tähendab füüsilist, erootilist, seksuaalset armastust. Sellest tavaliselt kirikus ei räägita, mõned peavad seda isegi patuks! Jeesuse neitsist sündi rõhutatakse just selle tagamõttega, et kuna Teda ei eostatud erootilise armastusega, siis tänu sellele ei pärinud Ta seda nn. "pärispattu." Vastasel korral oleks Ta sündinud "patu sees", nagu kõik ülejäänud inimesed, kes sellepärast ongi patused!
Muidugi pole selline arusaam õige. Eros – erootiline, seksuaalne armastus – on and Jumalalt. Ta andis selle Aadamale ja Eevale nende loomisel, enne pattulangemist ja sel pole midagi tegemist patuga. Jumal ei öelnud: "Tehke pattu ja teid saagu palju!" Pigem ütles Ta: "Armastage teineteist füüsiliselt, erootiliselt, seksuaalselt ja selliselt paljunege ning täitke maa!"
Ma kasutasin teadlikult sõna "teineteist," sest erootilisel armastusel on piirid. Nii intiimne asi on Jumala poolt mõeldud jagamiseks ainult kahe inimese, omavahel abielus oleva mehe ja naise vahel – inimeste vahel, kes on kogu eluks seotud pühaliku abielutõotusega.
Kui imeline, puhas ja püha see ka on, pole see siiski armastusena täiuslik, sest oma olemuselt on erootiline armastus isekas. See sõltub emotsioonidest ja tunnetest. See otsib oma ihade rahuldamist. Seepärast, kui erootiline armastus lahutada teistest armastuse vormidest ja seda praktiseerida väljaspool abielu, muutub see eriti ebatäiuslikuks, eriti isekaks, lihtsalt ühe himu, lihahimu rahuldamiseks, mis on patt. Aga Jumala plaanis ei ole pattu. Nii et kasutagem seda Jumala imelist andi, "erost" – füüsilist, erootilist, seksuaalset armastust – vastutustundlikult, õiges kohas, omavahel abielus oleva mehe ja naise vahel ja siis kiidavad seda heaks nii inimesed kui Jumal!
2. FILEO. Sõna "fileo" tähendab vennalikku armastust, sõprust. Selline armastus valitseb abikaasade vahel, sõprade vahel, omavahel heas vahekorras olevate koguduseliikmete vahel, omavahel heas vahekorras olevate perekonnaliikmete vahel jne. Selline armastus ulatub kuni armumiseni. Kujutage ette poissi ja tüdrukut sõbrustamas, kuni ühel päeval lähevad nad koos välja. Kui kõik jutud maast ja ilmast on räägitud, ütleb poiss ühel hetkel tüdrukule: "Sa meeldid mulle."
"Sa meeldid mulle ka," vastab tüdruk punastades.
"Ei, tõsiselt, sa meeldid mulle," jätkab poiss.
"Sa meeldid mulle ka väga," vastab tüdruk.
Ja siis ühel hetkel, võib-olla järgmisel, ülejärgmisel või üleüleüleülejärgmisel kohtumisel, ütleb poiss tüdrukule: "Ma armastan sind!"
"Mida?" ütleb tüdruk, teeseldes, et ei kuulnud.
"Ei midagi," vastab poiss.
"Ei, ei, sa ütlesid midagi. Ütle seda veelkord," nõuab tüdruk.
"Hea küll, aga ära hakka naerma... Ma armastan sind."
"Ma armastan sind ka," vastab tüdruk.
Lõpuks saabub päev, mil poiss küsib: "Kas sa tuled mulle naiseks?"
"Jah," vastab tüdruk õhinaga. Ja nad abielluvad ning elavad õnnelikult... neli nädalat (mesinädalat). Neljanda nädala lõpul vaatab mees välja hommikuse ajalehe tagant ja ütleb: "Mind on tüüdanud ära see kõrbenud röstisai!"
Naine vastab: "Sa peaksid olema Ugandas. Seal surevad inimesed nälga. Seal on palju neid, kes sööksid heameelega tükikese kõrbenud röstisaia."
Mees ütleb: "Kui mõelda mõnedele viimastele toitudele, siis ma oleksin heameelega parem Ugandas."
Naine vastab: "Kui sa armastad Ugandat nii väga, miks sa ei koli siis sinna?"
"Ja kolingi," vastab mees lahkudes ja enda järel ust pauguga kinni lüües.
Selleks võib kuluda ka 10 või 12 nädalat, kuid liiga sageli sellised asjad juhtuvad. Asi pole selles, et nende abielus pole armastust. Seal on armastust! Seal on koguni kahte liiki armastust – erost ja fileod. Erosest me juba rääkisime, kuid ka fileost tuleb kahjuks öelda, et see on sageli ajutine ja paljudest asjadest sõltuv. Fileo armastus ütleb: Ma armastan sind, kui sina armastad mind. Ma armastan sind, kui sina käitud mulle vastuvõetavalt. Ma armastan sind, kuni ma saan seda, mida ma soovin sellest suhtest (kuni pole leidnud paremat sõpra, meeldivamat elukaaslast). Ma armastan sind, kuni see suhe ei põhjusta mulle probleeme.
Fileo armastuski on Jumala and, imeline and, kuid kahjuks on ka sellel piirid – nii pikkuses, laiuses, kõrguses kui sügavuses – ja selles mõttes pole ka see täiuslik.
3. AGAPE. Sõna "agape" on kasutatud meie tänases sissejuhatavas kirjakohas – seal, kust me lugesime: "Jumal on armastus." Jumal on agape. See armastus erineb kahest eelpool nimetatud armastusest, olles täiesti isetu, omakasupüüdmatu. See on tingimusteta armastus, mis hoolitseb rohkem selle eest, et armastuse objekt tunneks end armastatud olevat, kui et armastaja tunneks end armastatud olevat. Muidugi igatseb ka see armastus vastuarmastust, kuid ei nõua seda ega sea seda armastamise tingimuseks. Seepärast me nimetamegi seda tingimusteta armastuseks. See armastus on valmis tooma igat vajalikku ohvrit, et tema armastuse objekt tunneks end armastatuna.
Just seda tegi Jumal. Kui Ta vaatas taevast alla inimese kitsikusele, ei mõelnud Ta, kui mugav on olla taevas, vaid Ta laskus sealt alla inimese juurde, et teda aidata, sest Ta armastas teda agape armastusega. "Ma olen sind armastanud igavese armastusega," ütleb Jumal inimesele (Jer.31,3). Jeesuse Kristuse isikus tuli Ta taevast maa peale ja elas meie keskel, hingates sama õhku, mida meiegi, süües sama toitu, mida meiegi, tehes sama tööd, mida meiegi, ja kogedes samu raskusi, nagu meiegi.
Agape on armastus, mis ikka annab, vastutasu nõudmata. See on armastus, mis on rõõmus rõõmsatega ja nutab nutjatega (Rom.12,15). See on armastus, mis trööstib kurbi, julgustab nõrku, abistab hädasolijaid, parandab haigeid ja õnnistab lapsi. See on armastus, mis ei mõtle oma mugavusele või heaolule, vaid läheb ennastohverdavalt ristile, valab vere, annab oma elu, et seda võiksid võtta teised, kel seda muidu pole – et lootusetuil oleks lootust.
Kui Jumal oleks armastanud meid fileo armastusega – erosest me ei saa rääkidagi! – aga kui Jumal oleks armastanud meid fileo armastusega, oleks ta n.ö. pakkinud oma asjad juba esimesel korral, kui Ta hüljati, ja läinud taevasse ning öelnud: "Mulle on sellest kõrini. Ma lähen sinna, kus mind hinnatakse ja armastatakse!"
Kuna Ta aga armastas meid agape armastusega, siis mõtles Ta rohkem meile kui iseenesele. Ja nii peaks see olema ka meie abielus ja sõpruses ning igas teises suhtes, sest Jumal on seda agape armastust jaganud ka meile. See lisab tohutult juurde nii erosele kui fileole. Agape teeb võimatuks igasuguse seksuaalse väärkohtlemise ja ustavusetuse, sest see seab oma abikaasa õnne ja heaolu enda omast kõrgemale. Agape annab vajaliku pikkuse, laiuse, kõrguse ja sügavuse fileo armastusele, tänu millele ma ütlen oma naisele või sõbrale: "Ma ei jäta sind – isegi kui meie suhe ei laabu ootuspäraselt! Me lahendame oma probleemid! Me päästame oma armastuse!" Ja agape armastuses me seda tõesti ka suudame.
Kuid agape armastus läheb veelgi kaugemale. See ei vali armastuse objekti, vaid armastab kõiki. Vaid agape suudab armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast – igat kaasinimest, ka vaenlast! Kristus tõi end armastuses meie eest ohvriks, "kui me alles olime Jumala vaenlased" (Rom.5,8-10). Ja Ta käsib meidki armastada oma vaenlasi, tehes head neile, kes meid vihkavad ja palvetades nende eest (Luk.6,27; Mat.5,44). Seda suudab vaid agape armastus – jumalik armastus.
Just seda agape armastust kirjeldab korintlastele kirjutatud 1. kirja 13. peatükk, kust me loeme lõpuks salmid 4-8: "Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! Armastus ei hävi ilmaski!"
Palugem Jumalalt seda armastust ja elagem selles!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv