Armastage üksteist
20.05.2006 - (1716)

Joh.13,34.35: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"
Lugu räägib ühest vanast kloostrist, millele olid saabunud rasked ajad. Kord oli see olnud õitsev kogukond rohkete munkade, kaunite hoonete ja inspireerivate teenistustega, kuid nüüd olid hooned lagunenud ja viis järelejäänud munka elasid ainsas hoones, mis pidas veel vett. Kloostrivanem ehk abt ja neli venda olid kõik üle 70-aastased. Oli selgesti näha, et tegemist on väljasureva kloostriga.
Kloostrit ümbriteva metsa sügavuses oli onn, kus peatus aeg-ajalt üks läheduses asuvast linnast pärit rabi, et mõtiskleda üksinduses. Mungad olid tema käikudest teadlikud ja ühel päeval, kui rabi oli jälle oma onnis, otsustas kloostrivanem minna talle külla ja küsida talt, kas tal pole neile mingit nõuannet, mis võiks päästa kloostri.
Rabi tervitas abti oma onnis. Kuid kui kloostrivanem selgitas oma visiidi eesmärki, võis rabi vaid talle kaasa tunda.
"Ma tean, mida see tähendab," ütles ta, "Vaim on lahkunud inimestest. Minu linnas on sama lugu. Peaaegu keegi ei tule enam sünagoogi." Nii nad nutsid seal koos – vana rabi ja vana kloostriülem.
Kui saabus aeg lahkuda, embasid nad teine-teist ning abt ütles: "Oli tore kohtuda üle paljude aastate! Kuid minu siiatuleku eesmärk on ikka täitmata. Kas sul tõesti pole mulle midagi öelda, anda mingit nõu, mis võiks päästa me kloostri!"
"Ei," vastas rabi. "Mul on kahju, aga ma tõesti ei oska anda teile mingit nõu. Ainus asi, mis ma võin teile öelda, on see, et üks teie seast on Messias."
Kui kloostrivanem saabus tagasi kloostrisse, kogunesid kaasmungad tema ümber ja küsisid: "Mida rabi ütles? Millist nõu ta andis?"
"Ta ei suutnud meid aidata," vastas abt. "Me vaid nutsime ja lugesime koos Toorat. Ainus asi, mis ta ütles, kui ma olin lahkumas, oli midagi salapärast, et "üks teie seast on Messias." Ma ei tea, mida ta sellega mõtles."
Järgnevate päevade, nädalate ja kuude kestel mõtisklesid mungad selle üle, mida rabi sõnad küll võisid tähendada. "Üks teie seast on Messias... Üks meie seast on Messias." Kas ta võis mõelda, et üks meist, munkadest, siin kloostris? Kui see on nii, siis kes meist? Kas ta mõtles abti? Ta on olnud meie juht palju aastaid. Teisest küljest, ta võis mõelda ka vend Toomast. Vend Toomas on kindlasti püha mees. Kõik teavad, et Toomas on väga pühendunud kristlane. Kindlasti ei võinud ta mõelda vend Endlit. Endel läheb aeg-ajalt nii pahuraks. Aga kui sellele mõelda – kuigi ta on paljudele teravaks okkaks, on tal praktiliselt alati õigus. Sageli vägagi õigus. Ehk mõtles rabi Endlit... Kuid kindlasti mitte vend Villut. Villu on nii passiivne – praktiliselt eikeegi! Kuid siiski – mingil saladuslikul kombel on ta alati kohal, kui teda vajatakse. Lausa maagiliselt ilmub ta sinu kõrvale. Äkki on vend Villu Messias? Loomulikult ei mõelnud rabi mind! Ta ei saanud ju mind mõelda. Ma olen nii tavaline inimene. Aga äkki ta siiski mõtles? Äkki mina olengi Messias. Oh, Jumal, mitte mina! Mina ei suuda Sinu heaks nii palju teha! Või suudan?
Selliselt iseenestes mõtiskledes, et kes tahes neist võib olla Messias, hakkasid vanad mungad kohtlema üksteist erilise armastuse ja austusega. Tuleb ju Messiat armastada ja austada ning Messiana armastada kõiki.
Kuna kloostrit ümbritses kaunis mets, tulid inimesed ikka veel aeg-ajalt sinna veetma oma vaba aega. Nad puhkasid looduses ja mõned neist tulid ka kloostri lagunenud hooneisse mõtisklema. Nad tajusid seda erilist meeldivat armastuse õhkkonda ja tulid teine kord jälle, kutsudes kaasa ka oma sõpru ja tuttavaid. Need tulid omakorda tagasi koos oma sõprade ja tuttavatega ning klooster ja selle ümbrus elavnes. Ei läinud palju aega, kui mõned uued inimesed soovisid liituda selle kloostriga. Veel mõned... veel mõned – kuni klooster elas jälle täisverelist elu. Ja kõik tänu vana rabi nõuandele.
Kas rabi nõuanne, tema mõte oli väga ebapiibellik? Me teame, et oma uskmatuses ei võtnud juudid vastu Jeesust kui Messiat ning ootavad ikka veel, millal nende seast tõuseb tõeline Messias. Kuid kas ei öelnud Jeesus mitte, et Tema järelkäijaid vastu võttes võetakse vastu Teda (Mat.10,40) ja kõik, mida me oleme teinud Jeesuse vähematele vendadele, oleme teinud Temale (Mat.25,40)?
Pole midagi valet näha igas kaasinimeses Messiat, s.o. Jeesust. Ja pole midagi õigemat kui kohelda – armastada ja austada – igat inimest kui Jeesust ennast! Kirik, kogudus võiks olla imeline ja külgetõmbav paik, kui iga selle liige kohtleks iga teist selle liiget armastuse ja austusega nagu Kristust ennast!
Aga just selline on Jeesuse nägemus kogudusest; just seda ütles Ta meie sissejuhatuseks loetud salmis: "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" (Joh.13,35).
Siiski ei ole armastus kiriku või koguduse tunnus automaatselt – et kui tegu on kirikuga, siis valitseb seal automaatselt armastus. Kui me midagi ette ei võta, ei erine kogudus millegagi seda ümbritsevast kogukonnast. Armastav kogudus on midagi, mille me ise teadlikult loome, valides armastada ja teha asju Jumala moodi. Mungad meie loos elasid kloostris, mis peaks olema ka armastav kogukond, kuid kui nad muutusid järjest enesekesksemaiks ja hakkasid nägema teiste vigu, kaotas klooster elujõu. Kui nad hakkasid hindama ja armastama üksteist, püüdes näha teistes head, ärkas klooster uuesti ellu!
Kas me soovime, et see juhtuks meie kogudusega? Või on meie kogudusega kõik korras? Oleme üks armastav kogukond, kus on väga hea olla ja kuhu kõik soovivad tulla? Ma ei näe järjekorda meie ukse taga! Ja saalis on veel palju vabu kohti! Ilmselt on meie armastusel üksteise ja väljaspool olevate inimeste vastu veel palju kasvuruumi. Tegelikult jääb seda kasvuruumi alati, sest eesmärgiks on armastada üksteist nii, nagu Jeesus on armastanud meid (Joh.13,34).
Kes suudab mõista lõpuni Jeesuse armastust meie vastu? Kes suudab armastada nagu Jeesus? Paulus püüab kirjeldada seda filiplastele kirjutatud kirja 2. peatükis, seades seda meile eeskujuks.
Flp.2,5-8: "Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel, kes, kuigi Ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena; Ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani."
Kuigi me ei leia siit kordagi sõna "armastus," kõneleb ometi see tekst suurimast armastusest, mis saab üldse olla – loobuda kõigest, isegi oma elust, et kedagi päästa. Sellisele armastusele vaadates jääme me igavesti Jumalale ja üksteisele võlgu. Kuid see võlg on lubatud – ainult see võlg! Just sellest kirjutab Paulus Rom.13,8: "Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu, kui et te üksteist armastate." On hea, et me kunagi ei tunne, et nüüd oleme piisavalt armastanud; enam rohkem pole vaja! See oleks katastroof!
Aga nagu Jeesuse armastus väljendus tegudes, nii peab olema ka meie armastusega. Ja seda on väljendatud hästi samas peatükis, kust me lugesime Jeesuse praktilisest armastusest – Flp.2,1-4: "Kui nüüd mingisugune manitsus Kristuses, kui mingisugune armastuse troost, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastundmus kehtib, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et mõtlete sama ja peate ühesugust armastust, olles üksmeelsed ja ühemõttelised ega tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast, ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele."
Kujutage ette, et kogudus on üks pallimängu meeskond, olgu selleks jalgpall, korvpall, võrkpall või mõni teine pallimäng. Mis saab siis, kui mängijad keskenduvad vaid enestele, vaatavad ainult ennast? Ühismängust ei tule midagi välja. Et mäng sujuks, tuleb näha teisi mängijaid ja – muidugi – palli! Teiste mängijatega arvestamine on ülioluline – ja neid ei tohi alahinnata, neid tuleb julgustada ja õhutada tagant! Nendega tuleb arvestada. Pole nii, et ma sain pallingu ja näitan nüüd oma jõudu ning virutan kuhu tahes või kuidas tahes. Tuleb arvestada sellega, kus teised on, mida nad parasjagu teevad, kui võimekad nad on. Tuleb teha koostööd.
Aga, mis te arvate, mida võiks sümboliseerida pall, mida ei tohi pallimängu ajal silmist lasta – või tohib? Ei tohi, kui me ei taha mängu kaotada! Pall sobib hästi sümboliseerima armastust. See olgu meil alati silme ees. Ja just sellega ja ainult sellega pöördume me alati üksteise poole. Seda me söödame käest kätte või jalast jalga või mõnes mängus – nagu rahvaste pall – ka lööme üksteist. Armatusega löömine, kui seda peaks vaja minema, ei tohiks olla valus. Igal juhul – mida me iganes teeme, tehkem seda armastuses!
Nagu öeldud, on armastus praktiline tegu. Kui armsasti ka kõlab fraas "Ma armastan sind," on siiski palju enam kaalu armastuse tegudel. Ja ärgu keegi arvaku, et kui Jeesus ütles: "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis" (Joh.13,35), siis mõtles Ta ainult koguduseliikmeid. Tähendamissõnas halastajast samaarlasest õpetab Ta meile, et meie ligimene ei tarvitse olla meie sarnane, ta ei tarvitse käia samas kirikus, ta ei tarvitse üldse käia kirikus. Jumal on valanud meile välja oma armastuse selleks, et me selle armastusega armastaksime kõiki inimesi.
Isegi oma vaenlasi! Jumal on armastanud meid juba siis, kui me alles olime Tema vaenlased. Just selle tingimusteta armastusega on Ta meid võitnud – ja meiegi võime võita oma vaenlase oma tingimusteta armastusega. Me võime võita ta endale – ja Jumalale!
See on elu! Kui Jeesus ütles – Joh.10,10: "Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!" siis mõtles Ta just seda armastusega täidetud elu."
Nagu juba öeldud, ei tule see iseenesest, see ei juhtu iseenesest – isegi mitte koguduses –, sest see pole inimesele omane. Selle tuleb valida, seda tuleb pidevalt hoida silme ees, selle nimel tuleb töötada, isegi ohverdada! Aga see tasub end ära, sest ainult armastusega täidetud elu on see, mis tasub elamist!
Ja mis on armastamine? See on üksteisesse heatahtlikult suhtumine. See on üksteise austamine. See on üksteise teenimine. See on üksteise julgustamine. See on üksteisele andestamine.
Armastus teeb meid vabaks. Armastus teeb meid õnnelikuks. Armastus valmistab meid kohtuma Jumala, kes on armastus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv