Viimne võitlus
20.08.2005 - (1998)

Ilmutusraamatus on meile kõigile tuntud kirjakoht – Ilm.12,17: "Ja lohe sai vihaseks naise peale ja läks sõdima nendega, kes naise soost olid üle jäänud ja kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus."
Me mõistame, et jutt on Jumala lõpuaja rahvast, kelle vastu Saatan sõdib erilise vihaga. Aga kas me oleme mõelnud, milles seisneb see sõda? Kuidas praktiliselt toimub sõda? Kuidas Saatan meid ründab? Ega keegi meist ometi mõtle, et meie peaksime ründama teda?
Kirjas heebrealastele räägib Paulus suurest võitlusest, andes mõista, et saabub aeg, mil tuleb lausa vereni vastu panna Saatana rünnakutele. Nii ägedaks muutub võitlus. Kuidas konkreetselt toimub võitlus Saatana vastu? Paulus kirjutab – Heb.12,4: "Teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga."
Ma usun, et see on see põhiline võitlusväli, kus Saatan "ülejäänutega" ehk lõpuaja Jumala rahvaga võitleb. See on meie võitlusväli, kus me kohtame vihast kuid hästi ettevalmistatud vaenlast.
Ka Jeesus õhutab meid sellele võitlusele, öeldes – Luk.13,24: "Võidelge, et te läheksite sisse kitsast uksest." Ja hoiatab samas neid, kes püüavad Jumala riiki pääseda ilma selle võitluseta, öeldes: "...sest paljud, ütlen ma teile, püüavad sisse minna, aga ei jaksa mitte!"
Kes on siis need "paljud," kes "püüavad sisse minna /ilma võitluseta/, aga ei jaksa mitte"? Sellest kõneleb Jeesus kohe järgmistes salmides – Luk.13,25-27: "Sellest ajast, kui Peremees on üles tõusnud ja on pannud ukse lukku, hakkate te seisma õues ja koputama uksele, öeldes: Issand, ava meile! Ja Tema vastab teile, öeldes: mina ei tunne teid, kust te olete! Siis te hakkate ütlema: me oleme Sinu ees söönud ja joonud ja meie tänavais Sa õpetasid! Ja Tema ütleb teile: ma ei tunne teid, kust te olete! Jääge minust eemale, kõik ülekohtutegijad!"
Koosolekutel usin käimine ja pühaõhtusöömaajast ning armastussöömaaegadest osavõtmine ei ole veel võitlemine patuga. Ja sellepärast võib pidada neid asjatuiks püüdeiks Jumala riiki sisse minna.
Jeesus räägib veel teiseski kohas neist "paljudest", kes "püüavad sisse minna /ilma võitluseta/, aga ei jaksa mitte." Kuulsa Mäejutluse lõpuosas ütleb Ta – Mat.7,21-23: "Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!"
Me ei saa muud, kui peame siit tegema jalustrabava järelduse, et kõik meie teod – ka inimeste silmis õiged teod, vägevad teod, imeteod ja lihtsalt heateod – kui need on tehtud püüdest saada sisse Jumala riiki, on Jumala silmis ülekohtused teod! Ja sellel lihtsal põhjusel, et kõik, mida inimene ise teeb, on määritud patuga. On suur ülekohus Jumala ees mitte vastu võtta Jeesuse ohvrit ja panna kogu oma igavese elu lootust Tema peale, võideldes "vereni," kui vaja, patuga, mis tegi vajalikuks sellise ohvri toomise.
Mõni võib küsida: Kas siis heateod on halvad? Ja kas mitte see, kes võitleb patu vastu, ei tee ka häid tegusid? Teeb küll ja õigesti teeb, sest, nagu kirjutab Paulus Ef.2,10, "meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes." Patuga aktiivselt võitlev inimene teeb Kristuses Jeesuses häid tegusid, s.t. Kristus tegutseb tema läbi, kuid küsimus on, kas see, kes mõtleb kogu aeg sellele, kuidas teha häid tegusid, võitleb ka patu vastu?
Lühidalt: Patu vastu võitlev inimene teeb kindlasti häid tegusid, kuid küsimus on: kas see, kes teeb häid tegusid, võitleb ka patu vastu? Inimene võib end nii ülepea uputada heade tegude tegemisse, et ta koguni unustab, et ta on patune! Ja teisedki võivad selle unustada, tehes tast pühaku!
See, kes seab endale eesmärgiks teha häid tegusid, võib küll teatud määral võidelda pattudega (halbade tegudega), kuid ta unustab võidelda patuga. Tema tähelepanu on koondatud oma tegudele ja ta unustab oma olemuse. Patt ainsuses pesitseb just meie olemuses. See on meie oma "Mina."
Kas teate, kuidas mõjub sinu "Minale" sinu programm: Ma hakkan tegema ainult head, ma tahan saada rikkaks heade tegude poolest!" Ta lööb uhkelt rinna ette ja ütleb: "Vaat, mida ma suudan! Minust saab veel asja ka, on vaja vaid aega!" Tema hoiakut väljendab hästi variseri hoiak ja palve – Luk.18,11.12: "Variser seisis ning palus iseeneses nõnda: oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan!"
Aga millist keelt räägib võitlemine patuga – võitlemine patuse olemuse, "Mina" vastu? Kõige selgemini väljendab seda tölneri hoiak ja tema sõnad – Luk.18,13: "Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"
See lühike palve kõneleb sellest, et seda palunud inimene tunnistab kaht olulist asja: esiteks, mina olen patune, ja teiseks, igavene elu on Jumala armuand. Mitte meie heade tegude palk, vaid Jumala armuand.
Tölner ei püüdnud sisse minna. Kahtlematult oli ka temal häid tegusid, ja kui neid oli veel vähe, oleks ta võinud peale variseri tänupalve ärakuulamist minna välja ja teha ekstra häid tegusid, et siis mõne aja pärast kiidelda oma saavutustest. Kuid ta läks teist teed – ja õiget teed – paludes armu, tundes end samal ajal suure patusena. Pikemalt väljendudes võiks tema palve olla selline: "Oh Jumal, ole mulle patusele armuline! Kustuta armust mu patud, kuid anna mulle armust ka jõudu elada uut elu, mitte enam patustada! Juhi ja õpeta mind tegema häid tegusid, millest variser siin tänupalves rääkis. Minu vana süda ei oska, ei suuda neid teha, seepärast, loo mulle, Jumal uus, puhas süda, kus lähtuksid õiguse teod!"
Tölneri nägi oma probleemina oma patust olemust, pattu ainsuses, ja ta võitles sellega. On suur vahe, kas võidelda selle patuga, oma "Minaga," või püüda selle asemel teha häid tegusid." Esimene näeb vaid kaht isikut – ennast ja Jumalat. Teine nimetab oma palves koguni kuut isikut! – neli "Mina," üks Jumal ja, muidugi, see, kes näis temast patusemana – tölner. Heade tegude tee ei jäta kunagi hukka mõistmata patuseid! Aga eneses näeb ta ainult head: ta ei unusta teistele mainimast ühtki oma heategu – isegi palvetes. Oma heategude hulka loeb ta isegi seda, et ta pole selline ülekohtune nagu teised! Tema tähelepanu fookuses olid tema enda head teod ja teiste inimeste eksimused!
Suur usumees Paulus tunnistab kuidagi veidralt – Rom.7,18: "Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda." See on vaid üks killuke suurest "Mina" monoloogist, kus esineb tervelt 36 "Mina," kuid kõik negatiivses tähenduses. Tervelt 36 korda rõhub Paulus oma "Mina" maha ja pole siis ime, et sellest ei jäänud midagi järele, see suri, nii et apostel võis tunnistada – Gal.2,20: "Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees!"
Tõesti, selleks on vaja tõsiselt võidelda oma "Minaga," et Kristus võiks elada meie sees. Oma monoloogis (Rom.7,14-25) ei nimeta Paulus kordagi kedagi teist inimest, kuigi pole raske oletada, et temast patusemaid inimesi leidus küllaga! Ta lihtsalt võitles iseendaga ja ma usun, et just tänu sellele, et ta selles võitluses ei vaadanud teisi inimesi, ta võitis. Ta võitles iseendaga, ja Jumal oli tunnistajaks.
Just nagu Jaakob, kellele vihjas ka Jeesus, kui Ta rääkis võitlemisest, et minna sisse kitsast uksest. Ta ütles, et Aabraham, Iisak ja Jaakob on Jumala riigis, kuid teie leiate endid olevat välja tõugatud (Luk.13,28). Aga kuidas võitles Jaakob sellel pimedal ööl Jabboki koolme ääres (1.Ms.32,23-31) ja kellega ta võitles? Pole kahtlust, et ta võitles algul Jumalaga. Ta ei tundnud ööpimeduses oma vastast ja võitles Tema vastu elu eest! Kuid vastane osutus tugevamaks ja päeva koites selgus, et selleks oli Jumal, kes seejärel ütles Jaakobile: "Sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud" (s.29).
Kas Jaakob võitis Jumala käsitsivõitluses? Kes tegelikult võitis? Tarvitses Jumalal vaid puudutada Jaakobi puusaliigest, kui see oli juba nihestunud. Aga selles Jumala ütluses on kaks ülitähtsat mõtet. Esiteks, kogu sinu elu kuni selle koiduni on olnud üks võitlus Jumala ja inimestega. Sa oled püüdnud oma tegudega luua enesele helget tulevikku. Sa oled lootnud oma jõule, tarkusele ja kavalusele. "Sa oled võidelnud Jumala ja inimestega." Teiseks, nüüd lõpuks oled sa võitnud iseenese, oma "Mina."
Kuidas, nüüd? Millest teadis Jumal, et Jaakob oli loobunud toetumast oma tegudele, oma "Minale"? Aga sellest, et kui võitlus oli lõppenud, tahtis Jumal minna, kuid Jaakob vastas: "Ei ma lase Sind mitte, kui Sa mind ei õnnista!" (s.27). Ka tema eelnevad teod, mis kõnelesid tema alandlikult lepituse otsimisest oma vennaga, rääkisid Jaakobi "Mina" murdumisest. Ta oli kaua võidelnud Jumala ja inimestega, nüüd aga astus ta võitlusesse oma "Minaga," oma patuga – ja võitis!
Enam ei kiidelnud Jaakob (Iisrael) kunagi oma tegudest ega lootnud neile – ta lootis täiesti Jumala armule –, kuid huvitaval kombel saatsid seda just õiged ja head teod, alates vaenlasena vastu tulnud venna rohkete andidega ülekülvamisest. Ta oli võitnud. Ta sai nimeks Iisrael.
Viimne võitlus ei ole siis midagi muud kui võitlus patu vastu, oma patuinimese vastu, oma "Mina" vastu. Selle võitluse peavad tegema läbi kõik, kes soovivad sisse minna Jumala riiki. Seda võitlust ei saa asendada heateod, vägevad teod ega isegi mitte imeteod. Aga selles võitluses on Jumal meiega ja Tema väes me võidame.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv