Vaata enda sisse
20.10.2007 - (1628)

1.Kor.2,11-16: "Sest kes inimesist teab seda, mis on inimeses, kui aga inimese vaim, kes temas on? Samuti ei tea ka ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim. Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et teaksime, mis Jumal meile armust on andnud, ja seda me ka räägime mitte sõnadega, mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim, ja seletame vaimseid asju vaimsetega. Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast et seda tuleb ära mõista vaimselt. Aga vaimulik inimene mõistab kõik ära, ent teda ennast ei mõista ükski ära. Sest kes on Issanda meele ära tundnud, et Temale nõu anda? Aga meil on Kristuse meel!"
Dr. Evan O'Neil Kane oli New York City's asuva Kane Summit Haigla peakirurg. Ta oli 60-aastane ja oli opereerinud 37 aastat. Eriti huvitas teda anesteesia ehk tuimestus. Nimelt tegutses ta 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil kasutati vaid üldist tuimestust, narkoosi – ja sel olid oma komplikatsioonid. Mõned patsiendid jäid halvatuks, mõni isegi suri. Dr. Kane'i huvitas kohaliku tuimestuse kasutamise võimalus ja lõpuks leidis ta ka patsiendi, kes oli valmis teda tema katses aitama. Patsiendil tuli teha pimesoole operatsioon, mis määrati teisipäevale, 15. veebruarile, 1921. aastal. Patsient valmistati ette ja sõidutati operatsiooniruumi. Dr. Kane, kes oli teinud üle 4000 sellise operatsiooni, tegi seda nüüd esimest korda patsiendile, kel oli tehtud kohalik tuimestus, s.t. kes oli täie teadvuse juures. Operatsioon kulges edukalt, patsient tundis vaid vähest, täiesti talutavat valu, paranes kiiresti ja juba kahe päeva pärast sai haiglast koju. See oli üheks teetähiseks meditsiini ajaloos. Dr. Kane oli tõestanud, et inimest on võimalik opereerida kohaliku tuimestusega, tema täielikult ärkvel olles. Sellise ajaloolise sündmuse puhul tuleks ära märkida ka patsiendi nime. Selleks oli Evan O'Neil Kane. Dr. Evan Kane opereeris iseennast!
Järgmistel minutitel püüdkem teha enestega sedasama, mida tegi see kirurg, ainult vaimulikult. Ma soovin, et ka meie oleksime täiesti ärkvel, täie teadvuse juures, kui me avame end, et vaadata sisse. See on tõsine operatsioon. Ainult meie ise võime seda endale teha, sest sissejuhatavas kirjakohas me lugesime: "Kes inimesist teab seda, mis on inimeses, kui aga inimese vaim, kes temas on?" Ainult meie ise teame, mis on meie sees; muidugi ka Jumal, kes on Vaim ja on meisse selle vaimsuse pannud, kuid inimestest teame ainult meie ise oma mõtteid ja tundeid.
Mina ei saa vaadata teie sisse ja otsustada teie üle, kuid ma saan kirjeldada erinevaid vaimseid seisundeid, milles erinevad inimesed on, ja teie ise otsustate, millisesse gruppi teie kuulute, vaadates enda sisse.
1. Üks enim levinud inimgrupp maailmas on tavaline ilmalik inimene, kellele oli viidatud ka algkirjakohas. "Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast et seda tuleb ära mõista vaimselt."
Tavaline ilmalik inimene ei tunne oma vajadust saada päästetud patust. Ta ei igatse Jumala järele. Vaimulikud asjad on talle täiesti mõistmatud. Kirjeldada lunastust tavalisele ilmalikule inimesele on nagu seletada aatomifüüsikat mõnele primitiivse suguharu liikmele Lõuna-Ameerika dzunglis. Ta lihtsalt ei saa sellest aru. Miks? Sest ta pole ühenduses suure Vaimuga – Jumalaga.
Üks mees ostis endale suure ekraaniga värviteleviisori. Ta oli nii vaimustuses, et läks sellest pajatama oma naabrile. Istudes seal, nägi ta, et naabri must-valgest väikesest televiisorist tuleb väga huvitav programm. "Miks ma pean seda vaatama sellest väikesest must-valgest ruudust naabri juures, kui mul on nüüd omal suur värviline televiisor," mõtles ta ja ruttas koju. Kuid kodus tabas teda pettumus. Lülitanud oma kalli televiisori sisse, ei leidnud ta kuidagi seda kanalit, kust tuli see huvitav programm. Seda polnudki. See kanal tuli kaabli kaudu ja tema polnud liitunud kaabeltelevisiooniga. Tal võis olla parem aparaat, kuid tal puudus vajalik ühendus.
Nii võib mõnel inimesel ka olla parem "aparaat" – intelligentsem vaimsus – kuid kui tal puudub ühendus Jumala Vaimuga, siis ei näe ta seda, mida näevad need, kes on ühenduses Jumalaga. Ilmalik inimene võib olla kõrgesti haritud ja terava mõistusega, kuid ta ei ole võimeline vastu võtma Jumala tarkust nii, nagu seda suudab teha võib-olla vähem haritud, kuid usklik inimene.
Ma loodan, et keegi meist ei leidnud end sellesse inimgruppi kuuluvat.
2. Teise inimgrupina võime nimetada vaimulikku inimest. Ka temale on viidatud algkirjakohas. "Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et teaksime, mis Jumal meile armust on andnud, ja seda me ka räägime mitte sõnadega, mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim, ja seletame vaimseid asju vaimsetega. ... Aga vaimulik inimene mõistab kõik ära, ent teda ennast ei mõista ükski ära. Sest kes on Issanda meele ära tundnud, et Temale nõu anda? Aga meil on Kristuse meel!"
Vaimulik inimene teab, et ta on uuesti sündinud ja päästetud Jeesuse ohvri kaudu. Ta teab, et talle on andestatud ja talle on antud uus süda. Ta on muudetud ja omab uut sihti. Ta on juhitud ja õpetatud Püha Vaimu poolt; ta mõistab vaimulikke asju ja tal on Kristuse meel. Ta mõtleb, kaalutleb ja hindab asju ning isegi palvetab nagu Jeesus. Ta armastab Jumalat ja kõiki inimesi, eriti kadunuid. Tal on palav soov kasvada usus. Ta armastab käia kirikus, on helde ja teenimisvalmis. Ta täidab rõõmuga Jumala tahet, sest ta on kogu südamega pühendunud Jumala ja ligimese teenimisele.
Et see kirjeldus ei näiks täitsa võimatuna, lisan, et vaimulik inimene pole täiuslik oma tegevuses, käitumises – keegi pole absoluutselt täiuslik – kuid ta on täiuslik oma soovis meeldida Jumalale ja pühendumises Tema tahte täitmisele. Kui Jumal paneb kuhugile punkti, siis vaimulik inimene ei muuda selle küsimärgiks!
Ma kardan, et mitte kõik meist ei leidnud end sellesse inimgruppi kuuluvat. Kus on siis ülejäänud?
3. Kolmanda inimgrupi moodustavad lihalikud kristlased. Need on koguduseliikmed, kes peavad veel kõvasti vaimulikult kasvama. Neid on olnud koguduses alati. Neid oli rohkesti ka algristikoguduses. Paulus kirjutab Korintose kristlastele – "Korintoses olevale Jumala kogudusele, pühitsetuile Kristuses Jeesuses!" (1.Kor.1,2) – 1.Kor.3,1-3: "Ka mina, vennad, ei võinud teile rääkida kui vaimulikele, vaid kui lihalikele, kui väetitele lastele Kristuses. Ma jootsin teile piima ega andnud tahket rooga; sest seda te ei talunud sellal ega talu veel praegugi. Te olete ju alles lihalikud. Sest kui teie seas on kadedust ja riidu, eks te siis ole lihalikud ja eks te käitu inimeste taoliselt?"
Beebi on võrratult armas. Kuid pole kurvemat pilti kui beebi, kes ei kasva. Kahjuks ei hinda me seda pilti samamoodi vaimulikus maailmas. Siin me lepime mittekasvavate kristlastega, keda Piibel nimetab lihalikeks.
Me ei räägi neist, kes on alles saanud usklikuks; neilt ei saagi palju oodata. Jutt on neist, kes on olnud koguduses juba kaua aega, kuid kes käituvad ikka veel ebaküpselt nagu beebid.
Lihalik kristlane on nagu mudasse kinni jäänud auto, mis ei saa kuidagi edasi. Ta kõigub kahe maailma vahel, armastades pisut Jumalat ja pisut ka seda maailma. Ta on ebastabiilne, sõltudes sageli emotsioonidest. Ta muretseb paljude asjade pärast, selle asemel, et usaldada Jumalat. Ta ei ole suurem annetaja ega kümnise maksja. Ta on küll vastu võtnud Kristuse, kuid elab vaimulike kaotustega elu, andes sageli järele kiusatustele. Ta püüab elada lubatu ja lubamatu piiril, mängides patuga, mida ta tegelikult armastab, ja sageli on tal mõni salajane, teda hävitav patt. Ta ei suuda valitseda oma kirgi ja tujusid, talitseda oma suud. Ta on kaotanud oma esimese armastuse, seepärast pole temast ka elavat tunnistajat. Ta teeb paljusid asju lihtsalt harjumusest, puudub elav palveelu.
Muidugi ei tarvitse ühe lihaliku kristlase juures avalduda kõik need sümptomid. Nagu vähktõvesid on palju erinevaid liike, nii on ka mitmesugust erinevat patuhaigust.
Mul ei ole tarvis teile öelda, kui kardetav vähk on. Kõik me oleme saanud sellest puudutatud. Keegi meie perest on võidelnud sellega. Või on see viinud mõne meie lähedase või tuttava koguni hauda.
Vähktõbi saab alguse sellest, kui üks keharakk ei soovi enam minna kaasa keha üldise programmiga, vaid otsustab esitada soolo – minna oma teed, teha oma tahtmist. Vähe sellest, et see rakk hakkab käituma keha programmist sõltumatult, see hakkab ka paljunema, tootma teisi omasarnaseid rakke, kasvades järjest suuremaks ja pärssides selle organi tööd, kus ta asub! Veelgi hullem – ta annab ka siirdeid, levitades oma mõju keha teistele osadele ja elunditele. Vaikselt ja siiski vägivaldselt tungib ta elutähtsatesse organitesse, rajades seal oma kolooniaid ja saboteerides nende organite tööd. Kui vähki ei diagnoosita või ei ravita, toob see mässajate armee surma ja hävingut kogu kehale.
Selline ohtlik haigus on ka lihalikkus – hinge haigus – vaimulik vähktõbi. See ei saa jääda selliseks, nagu see on. See kas ravitakse välja või see hävitab inimese! Ja nagu vähktõbi on ebanormaalne nähe keha jaoks, nii pole ka lihalikkus üks normaalne nähe kristlase elus. Ravimata jätmise korral see mitte ainult hävitab selle inimese, vaid see kahjustab ka Kristuse ihu – kogudust. Jah sellel on mõju ka inimesest väljapoole. Eriti haavatavad on tõelised vastsündinud, koguduse uued liikmed.
Ilmselt leidis nii mõnigi ehmatusega, et ta kuulub just sellesse inimgruppi. Mis siis teha?
Vähki on võimalik ravida, kui seda teha piisavalt vara. Mõni vähivorm allub paremini ravile, teine halvemini. Kõige kindlam tee on lõikus. Vähi rakud lihtsalt lõigatakse inimesest välja. Kuid on olemas ka keemia- ja kiiritusravi.
Oletame, et inimene ei tunne end hästi. Peale uuringuid ütleb arst: "Mul on kahju teile sellest teatada, aga teil on vähk. Kuid ärge heituge. Teil on lootust paraneda. Me võime selle kirurgiliselt eemaldada, või mürkidega või kiirtega surmata, kui te olete selleks valmis. Aga kui te ei otsusta ega tegutse kiiresti, võib varsti olla liiga hilja."
Mida te teeksite? Kas te ütleksite: "Ei, tänan, doktor, pole mul häda midagi, küll ma saan sellega hakkama." Ükski mõtlev ja endast ning teistest hooliv inimene ei ütle nii! Ja ükski mõtlev inimene ei jäta abi otsimata ka oma vaimulikule vähktõvele – lihalikkusele.
Sellele on vaid üks ravi. Ja see on Jeesus. Jeesus kui Päästja, vabastab sind pattudest, mida oled kahetsenud. Ingel ütles Jeesuse sünnile viidates – Mat.1,21: "Ta toob ilmale Poja ja sa pead Temale nimeks panema Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest!" Kahjuks on Jumala rahval veel tegemist pattudega, kahjuks on paljud neist veel lihalikud. Kuid rõõmusõnum on, et kui sa oma patte kahetsed ja Teda appi hüüad, siis "Tema päästab oma rahva nende pattudest!"
Kuid see pattudest päästmine ei tähenda ainult pattude andestamist ja kustutamist – sinu õigeksmõistmist. See tähendab ka sinu pühitsemist, sulle uue südame andmist, mis on puhas ja igatseb säilitada seda puhtust. Ka selle annab sulle Jeesus, kui sa seda Temalt palud. Paulus kirjutab – 1.Tes.5,23.24: "Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid täielikult ja kogu teie vaim ja hing ja ihu säiligu laitmatuina meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks. Ustav on see, kes teid kutsub; küll Ta teebki seda."
Jeesus, kes sind tänagi kutsub enda juurde, on ustav. Tema operatsioonituba on valmis. Dr. Jeesus on valmis sinust opereerima kõik selle, mis sind hävitab ega lase sul olla täisväärtuslik vaimulik kristlane. Ainult tule Tema juurde ja palu Tal seda teha.
Ja lõpetagem apostel Juuda sõnadega – Jud.1,24.25: "Aga Temale, kes teid võib hoida komistamast ja teid veatuina seada oma auhiilguse palge ette hõiskamisega, ainule Jumalale, meie Õnnistegijale, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi olgu au, auhiilgus, võimus ja valitsus enne kõike maailmaajastut ja nüüd ja kõigi ajastuteni! Aamen."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv