Valik on sinu!
20.10.2012 - (1456)

5.Ms.11,26-28: "Vaata, ma panen täna teie ette õnnistuse ja needuse: õnnistuse, kui te kuulate Jehoova, oma Jumala käske, mis ma täna teile annan, aga needuse, kui te ei kuula Jehoova, oma Jumala käske, vaid lahkute teelt, mille ma täna teile määran, ja hakkate käima teiste jumalate järel, keda te ei ole tundnud!"
Iga päev, iga tund, iga hetk seisame me valiku ees, mida teha, mida lugeda, mida vaadata, mida kuulata, mida öelda – jah, isegi, mida mõelda! Ja, oi, kui palju sellest oleneb! Meie tehtud valikutest oleneb mitte ainult meie praegune elu, vaid ka meie igavene saatus! Iga teo taga on õnnistus või needus!
Jumal ütleb: "Ma jätan sinu valida. Sa võid valida õnnistuse või needuse. Kui sa soovid õnnistust, siis pea minu käske, ela minu õpetuse järgi, mis on selgesti ära toodud Piiblis, minu pühas raamatus. Kui sa aga eelistad needust, siis võid eirata mu korraldusi ja kummardada ebajumalaid."
Piiblit lugedes leiame ikka ja jälle, kuidas Jumalale sõnakuulelikud inimesed said osa Tema õnnistustest. Jumal andis neile rikkaliku lõikuse, nende pered olid terved ja tugevad ning Jumal õnnistas neid lastega. Jumal andis neile jõukust ja kinkis rahu ning hävitas nende heaolu ähvardavad vaenlased. Kui nad aga valisid minna sõnakuulmatuse teed, tabas neid Jumala needus. Saak ikaldus, maad laastas katk ja palju inimesi suri. Vaenlased ründasid neid ja võitsid nad ära ning viisid vangi.
Nii me küsime iseendilt: "Miks peaks keegi valima needuse? Kas pole iseenesest mõistetav, et kõik valivad õnnistuse?" Ometi on kurb tõsiasi see, et veel tänapäevalgi valib enamus inimesi eluviisi, mis toob endaga kaasa needuse! Miks? Jeesus vastab Mat.7,13.14: "Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad."
Kui inimesel on valida, kas siseneda kitsast või laiast väravast, siis ta eelistab laia – eriti, kui ta sõidab mugavalt autoga! Kui talle antakse valida, kas sõita kitsal või laial teel, siis ta valib laia – ikka sellepärast, et seal liikuda on mugavam. On ju seal tunduvalt vähem piiranguid! Ja just sellepärast enamus inimesi selle laia värava ja laia tee valivadki, ehkki neile öeldakse, et see viib hukatusse. Sellele viimasele nad lihtsalt ei mõtle, või koguni sisendavad endale, et hukatust polegi olemas! Selleks ju kogu ateism välja mõeldud ongi, et rahustada laial teel hukatuse poole kihutajaid! Pole Jumalat; pole hukatust; andke aga gaasi!
Viimasel ajal on mitmed Ameerika presidendid (alates president Reaganist) kuulutanud jaanuarikuu 3. pühapäeva "elu pühaduse päevaks." Fakt, et inimestele tuleb meelde tuletada, et elu on püha, räägib kõnekalt enda eest. Loomulikult on see ajendatud tendentsidest tänapäeva ühiskonnas. Juba mitukümmend aastat on abordid seadustatud. Jäetakse vanemate otsustada, kas lasta oma lastel näha päevavalgust või mitte, kas jätta nad elama või mitte. Ja inimesed valivad. Paljudel juhtudel on mugavam lõigata läbi lapse elu, et muretult kihutada laial teel.
Ameerika teoloog ja pastor Francis Schaefer kirjutas pärast abordi seadustamist oma raamatus "Kuidas me peame siis elama?" et abordi kannul tuleb varsti eutanaasia. Ta polnud prohvet, ega tema jutt osutus tõeks! Ameerikas kutsutakse Dr. Kevorkiani "Doktor Surmaks," sest ta on enda tunnistuse kohaselt aidanud vähemalt 130 raskelt haigel inimesel surra. Käib elav diskussioon, kas pidada eutanaasiat kuriteoks või mitte. Ühiskond näib liikuvat sinna poole, et jätta inimese enda otsustada, kas temas kasvav laps jääb elama või mitte ning millal ta ise sureb. Elu pühadus pole enam iseenesest mõistetav asi, see pole enam garanteeritud. On veel vaid inimesi, kes selle eest võitlevad, sest on teisi – palju teisi, kes propageerivad täielikku valikuvabadust, isegi elu ja surma küsimuses.
Jah, inimesel ON valikuvabadus; ainult et Jumal ütleb: sinu valikul on tagajärjed. Kui sa valid minu käskude järgi elamise, saad õnnistuse, kui sa aga valid eirata mu seadusi, tabab sind needus.
"Vabadust!" hüüab maailm. Ja kõik teavad, et vabadus on hea asi. Mida aga paljud ei mõista, on see, et on olemas kaht liiki vabadust. Paulus kirjutab Gal.5,13: "Sest teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks; aga mitte lihale ajet andvaks vabaduseks!"
1. VABADUS, MIS ORJASTAB.
Lihale ajet andev vabadus viib orjusesse – patuorjusesse. Kohtumõistjate raamatust võime lugeda, et Iisraeli rahvas kõikus aina Jumala käskude pidamise ja mittepidamise vahel. Palju kordi valisid nad sõnakuulmatuse, mille tagajärjel tabas neid needus. Sagenesid mõrvad, keelatud seksuaalsuhted, vägivald, ülekohus ning vaenlaste võit nende üle. Ja Kohtumõistjate raamat lõpeb sõnadega: "Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat: igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli!" (Kht.21,25). Polnud kuningat, valitsust, kes jälgiks seaduse täitmist – ja tulemus oli kohutav.
1969. aasta 6. oktoobril streikis Montreali politsei. Üks maailma suurimaid linnu oli 24 tundi ilma korravalvuriteta. Sellest sai nii kaootiline päev, et kanadalased hakkasid seda kutsuma "mustaks teisipäevaks." "Musti teisipäevi" oli ennegi olnud ja samuti on neid olnud pärast seda, kuulsaim neist oli 29. okt. 1929, mil toimus Wall Street'i suurim aktsiate langus. Ja "seadusetuse päev" Kanadas oli sellega võrreldav. Sel päeval tapeti üks politseinik ja üks korterivaras, nelikümmend üheksa inimest said vigastada. Toimus palju sissemurdmisi, kaupluste röövimise käigus purustati üle 1000 vaateakna. Tänaval nähti jooksmas üht korralikus äriülikonnas meest, kallis karusnahast kasukas kummaski käes. Rüüstamisest võtsid osa muidu nii auväärsed ja korralikud kodanikud!
Sellist vabadust ihkab patune inimene – vabadust kõigist piiranguist! Ainult et sellises vabas maailmas oleks väga ohtlik elada. Ja kaupluste omanikele polnud see üldsegi meeldiv päev! Ma kujutan ette, kuidas sel "mustal teisipäeval" igaüks valvas oma vara! Kõik peale varaste hingasid kergendatult ja tundsid end palju vabamalt, kui järgmisel päeval oli linn jälle korravalvureid täis! Jah, "lihale ajet andev" vabadus orjastab. Loomulikult kaotasid kõik "mustal teisipäeval" end vabana tundnud inimesed peagi vabaduse, kui nad järgmistel päevadel vangistati ja paigutati trellide taha!
Kas te suudate ette kujutada võrkpalli või korvpalli või jalgpalli või ükskõik millist spordiala ilma reegliteta. Need küll piiravad sportlaste tegevust, kuid neist on kindlasti palju kasu. Olümpiamängude läbiviimisest ei tuleks midagi välja, kui puuduksid ranged reeglid. Võistlemisest saaks võitlus – verine võitlus paljude ohvritega – ja olümpiamängud läheksid sujuvalt üle maailmasõjaks, mille käigus tugevamad võidavad ja orjastavad nõrgemad! "Lihale ajet andva" vabaduse tulemuseks on alati orjus! Ja orjadeks saavad mitte ainult anastatud, vaid ka anastajad – patuorjadeks!
Mida konkreetsemad on seadused ja mida rangemalt nõutakse nende täitmist, seda vabam on inimene! Seda mõistavad isegi jumalatud! Meie usklikena peaksime sellest eriti hästi aru saama ja tänama Jumalat Tema seaduste eest ning pühenduma nende täitmisele. Ainult nii võime olla vabad – vabad patust ja hukkamõistmisest. Jah, me teame, et Jeesus vabastab. "Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!" ütles Jeesus (Joh.8,36). Kuid seesama Jeesus ütles ka: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori!" (Joh.8,34). Kui sa oled vabastatud, siis "ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!" ütleb ikka seesama Jeesus (Joh.5,14). Jumala käsust üleastumine on patt ka pärast seda, kui Jeesus on su andestuse kaudu pattudest vabastanud. "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud," kirjutab Paulus Gal.5,1. "Püsige siis selles!" maitseb ta isalikult.
Püüd olla vaba Jumala käskudest ei too meile kunagi tõelist vabadust. Eeva lootis seda, kuid suurema vabaduse asemel leidis ta end hoopis seotuna oma patu külge, mis mõistis ta surma, ning Saatana külge, kellel oli nüüd suurem meelevald tema üle. Ja tema järeltulijatena tunneme me kõik, kuidas see vabaduse nõudmine tegelikult orjastab meid.
Võtame näiteks hingamispäeva. Jumala käsk ütleb 2.Ms.20,8-11: "Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle." Pühitse hingamispäeva, ära sellel päeval tööta, vaid mine Jumala kotta Teda tänama, kiitma ja austama! Kahjuks jääb see käsk jalgu isegi paljudele kristlastele. Me tahame olla sellest vabad. Kuid pole raske näha, kuidas selline vabadus meid tegelikult orjastab, pannes meid tööle seitse päeva nädalas. Kasujahil ei annaks me armu isegi iseendale ja oma perele, rääkimata oma töölistest! Selliselt vabadus hingamispäeva pidamisest vaid orjastaks meid! Ja muidugi saaks meist Jumala käsust üleastujaina patuorjad! Nii et topelt orjad!
Ma kasvasin üles maakodus, kus igal suvel oli tähtsal kohal heinategu ja viljalõikus. Sel ajal oli ilusatel ilmadel kullahind ja need tuli maksimaalselt ära kasutada. Kuid kristlastena ei teinud me iial isegi mitte neid kõige pakilisemaid töid hingamispäeval. Kui sageli vangutasid naabrid päid, kui nägid meid hingamispäeva hommikul minemas "tundi," samal ajal kui nemad higistasid heinateol või viljalõikusel. Ometi ei mäleta ma ühtegi juhtumit, kus meil oleks jäänud hein või vili sellepärast koristamata. Samal ajal ei rüganud me igal päeval nagu orjad, vaid hingamispäeva saabudes tundsime suurt vabadust!
Jumala seaduste täitmisest vabaduse nõudmine viib alati patuorjusesse, sest Jumala käskudest üleastumine on patt. Lisaks sellele satub käsust üleastuja tihti ka füüsilisse orjusesse ja vangi. Selline vabaduse nõudmine ei too iial tõelist vabadust.
2. ORJUS, MIS VABASTAB.
Tõeline vabadus saabub siis, kui hakkame vabatahtlikult orjama Jumalat! See kõlab muidugi väga halvasti, kuid ma julgen kasutada sellist kõnepruuki seetõttu, et ka Paulus julges seda kasutada. Ta kirjutab – Rom.6,16-22: "Eks te tea, et kelle orjaks te hakkate sõnakuulmises, selle orjad te olete, kelle sõna te kuulete, kas patu orjad surmaks või sõnakuulmise orjad õiguseks? Aga tänu Jumalale, et te olite patu orjad, aga nüüd olete südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juurde teid on juhatatud, ja et te patust vabanenuina olete saanud õiguse orjadeks! Ma räägin inimese kombel teie liha nõtruse pärast. Sest otsekui te oma liikmed andsite orjadeks rüvedusele ja ülekohtule, selleks et käsust üle astuda, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse orjadeks pühitsusele. Sest kui te olite patu orjad, olite vabad õigusest. Mis vilja te kandsite siis? Niisugust, millest teil nüüd on häbi! Sest selle lõpp on surm! Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu."
Me oleme harjunud, et meid kutsutakse Jumala lasteks. Hüüab ju Johannes – 1.Joh.3,1: "Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks! Ja seda me olemegi!" Ja Jeesus nimetas meid oma sõpradeks, öeldes – Joh.15,14.15: "Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin. Ma ei ütle teid enam orjad olevat; sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada andnud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud." Panite tähele? "Te olete mu sõbrad, KUI te teete, mida mina teid käsin!" Ori teeb ka, mida isand käsib. Mis eristab siis sõpra orjast? "Ori ei tea, mida ta isand teeb," aga sõbrale räägib isand kõik ära. Mõlemad täidavad isanda tahet, ühed kohustusest, teised armastusest! Ühed orjavad, teised kuuletuvad sõprusest, armastusest!
Ja kui Paulus kasutab Jumala laste kohta sõna "ori", siis teeb ta seda väga ettevaatlikult, põhjendades: "Ma räägin inimese kombel teie liha nõtruse pärast." Millised "orjad" on siis usklikud? Paulus alustab tagasihoidlikult, kuid paljuütlevalt: te olete "sõnakuulmise orjad." Te olete kõiges sõnakuulelikud, s.t. täidate kõik Jumala käsud. Seejärel nimetab ta usklikke "õiguse orjadeks" s.t. olles sõnakuulelikud ja täites käsud, talitavad nad õigesti; nad näitavad, et nad armastavad õigust. Ja lõpuks nimetab ta neid otse "Jumala orjadeks," s.t. inimesteks kes kõiges kuuletuvad Jumalale, teevad Tema tahtmist, täidavad kõik Tema käsud.
Sõnakuulmise orjad, õiguse orjad, Jumala orjad – ja ometi Jumala sõbrad ja lapsed! Jah, kõrvaltvaatajaile võivad nad näida Jumala orjadena, ja neid võidakse ka pilgata käsuorjadeks, kuid tegelikult on nad Jumala tõelised sõbrad ja lapsed, kes täidavad Jumala tahet hea meelega armastusest. Mäletate, "teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin," ütles Jeesus. Ja Jeesuse enda kohta on kirjutatud Ps.40,8.9: "Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud! Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja Sinu käsuõpetus on mu sisemuses!"
Täna me seisame ikka veel valiku ees. Jumal ütleb: "Vaata, ma panen täna teie ette õnnistuse ja needuse: õnnistuse, kui te kuulate Jehoova, oma Jumala käske, mis ma täna teile annan, aga needuse, kui te ei kuula Jehoova, oma Jumala käske!" Mida valid sina?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv