Viimane rahvapõlv
20.11.2004 - (1866)

Täna räägime viimasest rahvapõlvest. Meie adventusu pioneerid pidasid end siiralt viimaseks rahvapõlveks ja ootasid Kristuse tulemist nende eluajal. Samuti mõtlesid ja ootasid nende lapsed ja lapselapsed... Küsige oma usklike vanemate käest – ja teile jutustatakse innukast Kristuse tuleku ootamisest ja kindlast usust, et nende rahvapõlv on see viimane.

Kõik see on pannud kõrvalseisjaid ja mõningaid asjaosalisigi sügavalt mõtlema: Milles on asi? Kas pole ehk tegemist eksitusega? Äkki on usk üldse üks eksitus?

Nii mõnigi ütleb just nii, nagu Peetrus oma prohvetikuulutuses ennustas. Ta kirjutab – 2.Pet.3,3.4: "Seda teadke kõigepealt, et viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes elavad iseeneste himude järgi ning ütlevad: "Kus on Tema tulemise tõotus? [või: kuidas on Tema tulemise tõotusega?] Sest sellest ajast, kui isad läksid hingama, jääb kõik nõnda, nagu oli loomise algusest!"" (2.Pet.3,3.4).

Miks Ta siis ei tule, kuna üks rahvapõlv teise järel ootab Teda... ja läheb hingama? Osalt rahuldab meid Peetruse enda antud vastus sellele küsimusele – 2.Pet.3,9: "Issand ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid Tema on pika meelega teie vastu; sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!" Niisiis sõltub näiline viivitus inimestest: millal kõik kuulevad "kuningriigi evangeeliumi" (Mat.24,14) ja otsustavad. Loomulikult ei tule kõik meeleparandusele, kuigi Jumal seda tahab. Iga inimene ei taha seda – ja just inimese tahe otsustab tema saatuse.

"Aga Issanda päev tuleb...," jätkab Peetrus kindlalt (2.Pet.3,10). Millest siis see ebakindlus usklike ootuses? Iga põlvkond ootab Jeesuse tulekut just nende elu ajal – ja ometi põlvkonnad vahelduvad! Milline on siis see viimane rahvapõlv, kellest Jeesus ütles – Mat.24,34: "Tõesti ma ütlen teile, et selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui see kõik sünnib!"? Kes saavad kogemuse, mida igatsesid usuisad ja prohvetid? Kes lähevad elavalt üle kaduvusest kadumatusesse? Kelle hooleks on antud vali hüüd ja Jumala töö lõpetamine? Kes teevad imetegusid Hilise Vihma ajal?

Viimane rahvapõlv – selles pole kahtlust. Kuid kas ilmutab Jumala Sõna, millal see viimane rahvapõlv siin maa peal elab? Ja mida üldse mõtleb Piibel "selle põlve rahva" all?

Ilmutusraamatu 6. peatükis on kirjeldatud pitserite lahtivõtmist. Kuuenda pitseri kohta on kirjutatud – Ilm.6,12-17: "Ja ma nägin, kui Ta võttis lahti kuuenda pitseri, et siis sündis suur maavärisemine, ja päike läks mustaks nagu karvane kotiriie ja kuu läks kogunisti nagu vereks; ja taevatähed kukkusid maha, otsekui viigipuu ajab maha oma toored marjad, kui suur tuul teda raputab; ja taevas veeres ära nagu rullraamat, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma paigust; ja ilmamaa kuningad ja suured isandad ja sõjapealikud ja rikkad ja võimumehed ja kõik orjad ja kõik vabad pugesid varjule koobastesse ja mägede kaljudesse, ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: "Langege meie peale ja varjake meid selle palge eest, kes aujärjel istub, ja Talle viha eest! Sest on tulnud Tema suur vihapäev, ja kes võib püsida?""

Siin on kujutatud rida sündmusi toimumas üksteise järel. Kolm esimest – suur maavärisemine, märgid päikeses ja kuus ning taevatähtede langemine – on kindlad lõpuaja märgid. Need kolm signaali pidid olema küllaldased, et inimesed üles äratada ja teatada, et on alanud eriline aeg. Need märgid ilmusid vastavalt 1755., 1780. ja 1833. aastal. Niisiis, 1833. aastaks oli ilmunud viimane märk, mis hoiatas selle maailma-ajastu lõpu eest.

Ja samas, lausa poole lause pealt, kirjeldab Johannes juba järgmist sündmust – Kristuse tulekut suures väes ja aus.

Kas siis seal vahel – viimase ajamärgi ja Kristuse tuleku vahel – ei olegi midagi? Piibel ilmutab, et nende kahe sündmuse vahel kuulutavad "naise soost ülejäänud" (Ilm.12,17) "igavest evangeeliumi" ehk "armuõpetust ... neile, kes elavad maa peal" – "kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele" (Ilm.14,6). Iga inimene tuuakse kokkupuutesse Jeesusega, kus ta peab otsustama: mida ma teen Jeesusega? Jeesus ise ütles – Mat.24,14: "Ja seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots."

Samas peatükis maalib Jeesus ka kogu pildi viimastest sündmustest – Mat.24,29-36: "Aga varsti pärast nende päevade viletsust läheb päike pimedaks ja kuu ei anna oma valget, ja tähed langevad maha taevast ja taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis ilmub Inimese Poja tunnustäht taevas, ja siis hakkavad kõik rahva suguvõsad maa peal halisema ja näevad Inimese Poja tulevat taeva pilvede peal suure väe ja auhiilgusega. Ja Ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega, ja nad koguvad kokku Ta äravalitud neljast tuulest, ühest taeva otsast teise. Ent viigipuust õppige võrdumit: kui ta oksad juba on pungas ja ajavad lehti, siis te tunnete, et suvi on ligi. Nõnda ka teie, kui te näete seda kõike, siis teadke, et see on ligi ukse ees. Tõesti ma ütlen teile, et selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui see kõik sünnib! Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte! Aga sellest päevast ja tunnist ei tea ükski, ei inglidki taevas ega ka Poeg, muud kui Isa üksi."

Näete, peale ajamärkide mainimist lisab Jeesus kohe: "Ja siis ilmub Inimese Poja tunnustäht taevas, ja siis hakkavad kõik rahva suguvõsad maa peal halisema ja näevad Inimese Poja tulevat taeva pilvede peal suure väe ja auhiilgusega" (s.30). Nii et ka Jeesus nimetab neid sündmusi ilma mingi vahepausita, kuid siiski pärast lisab, et "kui te näete seda kõike, siis teadke, et see /Kristuse tulek/ on ligi ukse ees" (s.33).

Sellest järeldub, et viimase ajamärgi ja Kristuse taastuleku vahel on üks lühike aeg, mille kohta ütleb järgmine salm, et "selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui see kõik sünnib!" (s.34). Näete, Jeesus nimetab "selle põlve rahvaks" ehk viimaseks rahvapõlveks neid, kes elavad nende kahe sündmuse vahel, milledeks on viimane ajamärk 1833. aastal ja Kristuse taastulek meile teadmatul aastal, sest 36. salm teatab: "Aga sellest päevast ja tunnist ei tea ükski, ei inglidki taevas ega ka Poeg, muud kui Isa üksi."

Ellen White kirjutab: "Taeva eesmärk kuulutada evangeeliumi maailmale selle rahvapõlve ajal on kõrgeim kutse ühelegi inimolevusele." – Ed 262. Selle rahvapõlve ajal tehakse viimane töö ja "selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui" tuleb Kristus.

Maailma kasvavad hädad ei tähenda niivõrd ette Kristuse tulekut, kuivõrd osutavad selle hädavajalikkusele. Kristus peab tulema juba rutem, muidu me hukkume! Aga neid hädasid võidakse mõista nii ja teisiti – sellepärast andiski Jeesus nii konkreetsed märgid.

Ellen White kirjutab: "Kristus on andnud meile Tema tulemisele eelnevad märgid. Ta ütleb, et meil on võimalik teada, millal Tema tulemine on ukse ees. Ta ütles nende kohta, kes neid märke näevad: «Selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui kõik sünnib.» Need märgid on ilmunud. Nüüd teame kindlasti, et Issanda tulemine on lähedal. «Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi,» ütles Ta." – DA 632.

Ei tule enam teist rahvapõlve. Ellen White kirjutab taas: "Erilised tõed, mis on ühenduses selle Maa ajaloo lõpusündmustega, avanevad viimase rahvapõlve ajal, kes elab siin maa peal." – 2T 692.

Rääkides Jeruusalemma hävitamisest 70. aastal p.Kr., kirjutab ta: "Vaadates ajas ettepoole viimasele põlvkonnale, nägi Jeesus maailma samasuguses ärataganemises, mis tõi hävingu Jeruusalemmale." – GC 22.

Viimase rahvapõlve ajal enne Jeruusalemma hävimist kuulutati, Pauluse sõnade järgi, "evangeeliumi... kõigele loodule taeva all" (Kol.1,23). Selle perioodi kohta – nelipühist aastal 31 kuni Jeruusalemma hävitamiseni aastal 70 – selle 39-aastase perioodi kohta kirjutab Ellen White: "Ühe ainsa rahvapõlve ajal kanti evangeelium iga rahvani taeva all." – 8T 26.

Sarnaselt nimetatakse ka viimase aja rahvast üheks ainsaks rahvapõlveks. Ei ole enam oodata teist rahvapõlve. Seesama rahvapõlv, kes vaatles, kuidas Noa ehitas laeva – kuigi inimesed vahepeal sündisid ja surid – uppus veeuputuses. Seesama rahvapõlv, kes nägi Petlemma tähte, hukkus Jeruusalemma hävitamises (vt. Mat.23,36). Rahvapõlv, kes vaatles langevaid tähti, näeb ka Jeesuse taastulekut. Sündmuste kõrgpunkti elavad üle need, kes kuulutavad ustavalt neile usaldatud sõnumit. (Võib-olla tähendab midagi ka see, et väiksemad "tähesajud" on toimunud sellest ajast iga 33. aasta järel. See on otsekui viimase ajamärgi kaja ja meeldetuletus, et Kristuse tulek on lähedal.)

Selle viimase rahvapõlve ühtekuuluvusest räägivad teatud mõttes ka järgmised sõnad raamatust Suur võitlus: "Hauad avanevad «ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad – ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.» (Tan.12,2). Kõik need, kes on surnud usus kolmeinglikuulutusse, tulevad austatuina haudadest välja, et kuulda Jumala rahuseadust nendega, kes on pidanud Tema käske." – GC 637.

Taanieli 12,2 mainitud eriline ülestõusmine vahetult enne Kristuse taastulekut ühendab kõik viimase rahvapõlve ustavad lapsed. Meile antud valgusest näib, et armuaeg lõpeb Jeesuse sõnadega "See on lõpetatud," millega kaasneb suur maavärisemine ja see eriline ülestõusmine. Algab viimaste nuhtluste aeg ja ustavate tagakiusamise aeg, millest saavad nähtavasti osa ka need, kes on tõusnud üles erilisel ülestõusmisel. Selliselt lähevad kõik viimase rahvapõlve ustavad läbi viletsuse Issandale vastu.

Kui kaugel on veel armuaja lõpp? See sõltub meie valmisolekust – eriliselt, valmisolekust kuulutada valju häälega suurtele massidele. Joona eriline kogemus valmistas ta ette andma edasi Jumala päästva sõnumi Niineve linnale. 160.000 elanikuga linnale anti vaid 40 päeva armuaega. Joonal ei olnud telefoni, raadiot, televisiooni, ajalehti ega internetti – ja siiski kuulsid kõik selle linna elanikud Jumala sõnumit ning parandasid meelt mõne päeva jooksul! Muidugi tegutses seal Jumala Vaim! Kuid seesama Vaim tegutseb ka nüüd, kui vaid oleks, kelle läbi!

Joona käis linna läbi ja "hüüdis" (Jon.3,4). Millist kogemust vajame küll meie, et oleksime valmis valjuks hüüdeks (Ilm.14,7; 18,2)? Kui kõik Kristuse tuleku ootajad hüüaksid Joona moodi, teeks vali hüüd oma töö ära mõne nädalaga! Kas me võtame midagi ette, et olla kõik valmis kuulutama? Või põgeneme selle kohustuse eest, nagu Joona algul, pidades seda lootusetuks ettevõtmiseks? Siin on meile mõtlemisainet. Aga aeg läheb edasi ja kui me midagi ette ei võta, võime kaotada oma hinge.

Me oleme viimane rahvapõlv. Jumal loodab meie peale. Ärme valmistame Talle pettumust!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv