Eluveejõgi
21.02.2009 - (1536)

Ilm.22,1.2: "Ja ta näitas mulle puhast eluveejõge, selget nagu mägikristall. See voolas välja Jumala ja Talle aujärjest. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge oli elupuu; see kandis vilja kaksteist korda, igas kuus andes oma vilja. Ja puu lehed tulid terviseks rahvastele."
Jutt on Jumala linnast, Uuest Jeruusalemmast, mida Jeesus näitas nägemuses armastuse jünger Johannesele. Meie laulikus on sellest palju kauneid laule, üks neist (VL 509) kõlab nii:
"Üle mägede tippude näen usus maad, püha linn seal ehitatud üleval. Jõudnud üle elu kõrgeist mägedest, võime leida seal kord eluaseme.
Kodu ligi meil! Kodu ligi meil! Vaat’, kuis särav kodu kätte paistab ju läbi pärliväravate hiilgavalt! Sinna peagi jõuame ja jääme ka! Kuula — inglilaulud juba kõlavad! Kodu ligi meil!"
Ja seal, Jumala linnas, taevas, on eluveejõgi, millest on ka kaunis laul meie laulikus (209):
"Taevas on elujõgi voolamas kõigile. Tervendav tema vesi on minu hingele. Elujõgi, sinu läbi tervis tuleb mull’."
Elujõgi, täpsemalt – eluveejõgi taevas, Uues Jeruusalemmas, lähtudes Jumala ja Talle aujärjest. Sama Ilmutusraamatu 22. peatüki 17. salmis kõlab kutse: "Vaim ja pruut ütlevad: "Tule!" Ja kes seda kuuleb, öelgu: "Tule!" Ja kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!"
Küsimus on: Kuhu meid kutsutakse ja millal me võime võtta eluvett ilma hinnata? Kas see eluvesi muutub meile kättesaadavaks alles taevas, peale Jeesuse tagasitulekut ja enda juurde viimist? Kas me ei saa sellest juua juba praegu ja siin? Üks ilus laul meie laulikus (129) kõlab nii:
"Ma tunnen üht imelist jõge, kus vool on otsekui sädelev leek. Täis saladust vesi, mis nõrgale toob uut elu ja tugevaks teeb.
See jõgi nii sügav ja elustav on ta vesi, mis puhas ning hea. Sealt õnnetu leiab, mis tõeline õnn, hing haige saab tervise pea.
See jõgi on voolamas Jeesuse seest. Sealt hinnata juua võid nüüd. Ta veres, mis valatud ristil su eest, on pestud su määrdunud rüü.
Kordus: Nüüd tule ja joo elujõest, mis tulvamas taevasest väest. See jõgi, mis voolab kõigile, ka sulle voolamas veel."
On see tõsi, et see eluvesi on meile kättesaadav juba nüüd ja siin? Peab olema, sest kuidas muidu on loodud selline julgustav laul. See toetub Piibli sõnadele Joh.7,37.38: "Aga pühade viimsel, suurel päeval seisis Jeesus ja kõneles valju häälega ning ütles: "Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu Kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed!"
Paljud kristlased elavad ainult käesolevale aegruumile ehk seda Maad ja praegust aega silmas pidades. Sellele kontrastiks on need, kes elavad tuleviku aegruumile ehk loodavad kunagi taevas tõeliselt elama hakata. Jeesus aga tahab öelda, et meil on nii olevik kui ka tulevik. Me võime juua eluvett juba praegu ja siin ning jätkata selle joomist ükskord taevas! Tegelikult on eluveest joomine praegu eeltingimuseks, et me saaksime sellest juua ükskord igavikus! Kui me ei saaks sellest juua praegu, ei saaks me sellest juua ka taevas, sest me lihtsalt ei saaks sinna!
Selle eluvee allikas on Jumal. Johannes tunnistas: "Ta näitas mulle puhast eluveejõge, selget nagu mägikristall. See voolas välja Jumala ja Talle aujärjest." Ja Jeesus ütles: "Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!" Miks me peaksime minema kohe praegu jooma seda eluvett? Sest Jumalal on plaan jagada seda meie kaudu maailmale! Jätkas ju Jeesus: "Kes usub minusse, nagu Kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed!" Kui me ei joo sellest veest praegu ega saa selle jagajaiks teistele, ei ole me lihtsalt valmis jooma sellest taevas.
Jeesus rääkis palju tähendamissõnadega ja eks see viimati loetud Jeesuse kutse ja tõotus oli esitatud samuti tähendamissõna kujul: "Kes usub minusse..., selle ihust peavad voolama elava vee jõed!" See on ju tähendamissõna. Ma jutustan nüüd teile ühe kaasaegse tähendamissõna ja püüame üheskoos seda mõista:
Taevariik on nagu jõgi. See voolas alla kõrgeilt mägedelt, kuni jõudis tasandikule. Seal voolas see edasi laia ja võimsana, andes elu linnale, mis oli kasvanud selle kaldale. Selle vesi kustutas linnaelanike janu, kastis nende viljapõlde ja pakkus selliselt toitu. Lapsed mängisid selle kallastel. See jagas kõigile õitsengut ja tervist.
Tasapisi linn kasvas ja arenes. Inimesed ehitasid sadamaid, parke ja sildu ning lisasid vesirattaid, et ära kasutada jõevee jõudu. Üks idee juhtis teiseni ja lõpuks sündis mõte ehitada tamm. Kui palju enam võiks saavutada suure tammi abil, mis salvestaks jõe võimsa jõu ja annaks pidevat energiat, mis ei muutuks vastavalt aastaaegadele!
Ja nii ehitatigi tamm, mis tõi linnale uusi võimalusi – alguses. Kuid tasapisi tõi tamm endaga kaasa muutusi. Aja möödudes jäi jõge üha vähemaks, kusjuures järv järjest kasvas. Ja mitte ainult see – ka vesi muutus; näis, et see ei sädelenud enam. Vahetevahel hakkasid linna tabama haigused, kuid keegi ei osanud siduda neid muutustega veevarustuses, mis olid toimunud nii tasapisi.
Samal ajal toimus veel midagi. Puhas vesi jätkas voolamist alla mägedest ja aja möödudes veetase tammi taga tasapisi tõusis. Siis ühel kevadel, kui mägedes hakkas sulama lumi, tõusis vesi jões ja tammi ette tekkinud järves sedavõrd, et ühel varajasel aprillikuu hommikul ärkasid linna elanikud hääle peale, mida nad polnud kuulnud kunagi varem – tormava, kohiseva vee hääl – ning nad jooksid jõe äärde, et näha, mis on juhtunud.
Tamm oli paigas ja terve, kuid vesi voolas kiiresti selle tagant ära. Kuidas nii? Vesi oli murdnud endale teise tee, uuristanud uue jõesängi tammi tagant!
Linnarahvas oli segaduses. Kes oli süüdi selles hädas? Kas oli tegemist sabotaaziga või terroristide kätetööga? Eksperdid uurisid olukorda ja teatasid, et muretsemiseks pole põhjust – kõik on kontrolli all. Kuid mitte kõik ei uskunud neid.
Insenerid uurisid kahjustusi ja kirjutasid oma aruandeid, kuid see oli ka kõik, mis nad said teha. Jõgi oli rajanud endale uue tee, rühkides üle tasandiku uues sängis, ja keegi ei suutnud peatada selle voolu. Ametnikud ei osanud teha muud kui lasid panna sinna, kus vesi oli murdnud endale uue tee, märgi: "OHT, HOIDKE EEMALE!" Ja linnanõukogu andis välja rea korraldusi, mis keelasid kõigil sellele kohale läheneda.
Vanast jõest jäi vaid mudane, roiskunud veenire, mis voolas aeglaselt mööda jõesängi – kahvatu vari selle kunagisest hiilgusest.
Aeg läks ja linn õppis elama uues olukorras, nagu linnad ikka seda teevad. Enamus inimesi elas edasi oma endist elu, kandes hoolt tammi eest, mis nüüd oli praktiliselt kasutu, ja kirjutades raamatuid, et selgitada juhtunut. Elu näis kulgevat taas normaalselt.
Kuid üks väike grupp inimesi mõtles teisiti. Nad ütlesid: "Mis mõtet on jääda siia kasutu tammi ja roiskunud veega jõe äärde? Koligem tasandikul allapoole ja ehitagem uus linn uue jõe kaldale." Ja nii nad ka tegid.
Linnanõukogu ei kiitnud heaks nende sammu. Neid süüdistati sõnakuulmatuses ja neid ähvardati, kuid need inimesed teadsid, mida nad tahtsid ja keegi ei saanud neid peatada.
Nii nad lahkusid vanast linnast ja ehitasid sellest mõne miili kaugusele uue linna. Aja möödudes uus linn kasvas ja edenes, ammutades elu jõe võimsast voolust ja selle puhtast värskest veest. Ehitati sadamaid, parke ja sildu. Inimesed leidsid viise, kuidas ära kasutada jõe jõudu, ehitades vesirattaid jne. Kõik elasid jõukalt ja olid terved, kuni ühel päeval keegi ütles: "Mulle tuli suurepärane mõte: ehitagem tamm..."
Me teame ülejäänud lugu – esiteks sellepärast, et ajalool on kombeks ennast korrata, ja teiseks, et me kõik oleme osa sellest. See on Jumala armastuse lugu, mis algas siis, kui Jumal lõi maailma. See algas Eedenis, kui Ta kutsus meid elama oma ligiolekus ja ammutama oma elu Tema elust. See on lugu sellest, kuidas kõik oleks peaaegu lõppenud, kuna patt lahutas meid Jumalast. Meie esimesed vanemad, hirmust Jumala ees, põgenesid ja peitsid end Tema eest ära. Kuid Jumala armastus leidis tee. See armastus pakkus teise võimaluse, sest Jumal valas taevast välja oma armastuse Jeesuse isikus. Ta laskus siia maailma elama, kannatama ja surema meie eest, ilmutama oma armastust ja võitma meid tagasi Jumalale, näidates sellega, et hoolimata kõigest, mida me oleme teinud ja mida oleme jätnud tegemata, armastab Jumal meid ikka sama tugevalt.
Hoolimata tammist, mille ehitas patt, jätkas Jumala armastus ülalt voolamist. Selle tase tõusis, surve tõusis, kuni seda polnud enam võimalik tagasi hoida. See murdis läbi ja purskus sellesse maailma vastapandamatu vooluga, mida keegi ei saanud peatada. "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Joh.3,16).
"On allikas, mis järjest keeb veel Talle verega. See kallis veri puhtaks teeb, mind katab armuga" (VL 435).
Me kõik elame nüüd ja igavesti tänu sellele allikale. Just nagu mägedest voolav jõgi meie tähendamissõnas oli eluallikaks linnale, nii on Jumala armastus meile eluallikaks, ilma milleta pole tõelist elu.
Kes või mis võib meid lahutada Jumala armastuse jõest? Paulus kirjutab Rom.8,38.39: "Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!"
Jumala armastus voolab sügav ja avar, nagu jõgi, ja keegi ei saa meid sellest lahutada. Ometi võime me Aadama ja Eeva kombel üritada selle eest põgeneda ja peituda. Me seisame vastu sellele armastusele, piirame seda oma arusaamisega armastusest, või ehitame tamme selle kontrollimiseks. Kuid me ei saa valitseda selle voolu; Jumala armastuse vool saab valitseda meid! Paulus kirjutab – 2.Kor.5,14: "Kristuse armastus sunnib meid," s.t. kontrollib meid, juhib meid, valitseb meie üle.
Me püüame takistada selle voolu, dikteerida millal ja kus ja kellele peaks see voolama. Ja tulemuseks on – ehk olete tähele pannud, et Jumala armastuse jõgi ei voola enam nii, nagu see kunagi voolas? Ehk olete pannud tähele, et elu on kaotanud oma sädeluse? See juhtub inimestega; see juhtub kogudustega.
Inimene tuleb Jeesuse juurde ja särab õnnest. Kuid mõne aja möödudes libiseb tema pilk ära Isikult ja kinnitub reeglitele ning elu kristlasena muutub raskeks tööks.
Linna rajatakse uus kirik. See alustab sooja, armastava kristlaste ja nende sõprade vendlusena, kes tõesti soovivad maailma muuta. Kuid mõne aasta pärast on seda raske ära tunda. Teenistused on muutunud rutiinseiks; inimesed tulevad kohale kohusetundest või harjumusest; koguduseliikmed on üksteise vastu kriitilised ja kohut mõistvad. Nad muretsevad rohkem noorte muusikaeelistuste ja riietuse pärast kui selle pärast, et nad tuleksid kirikusse. Nad räägivad endiselt maailma võitmisest Kristusele, kuid nad on kaotanud sideme inimestega maailmas ja elavad oma koguduse kitsas ringis, kritiseerides maailma.
Traagiline, eks ole? Selle vältimiseks tuleb meil pidevalt juua Jumala armastuse puhtast jõest, mis on voolanud meile Kristuse kaudu ja millest me saame osa Püha Vaimu läbi. Ainult nii võime me säilitada vaimulikku elu ja olla maailmale õnnistuseks.
Nii et lauldes ja unistades taevasest eluveejõest, ärme unusta juua iga päev sellest Jumala armastuse jõest, mis on meile voolanud Kristuse läbi, mille tagajärjel hakkavad ka meist voolama elava vee jõed. Ärme raja tamme selle teele; las see voolata vabalt ja värskelt.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv