Vaga ja õiglane mees Iiob
21.02.2015 - (1418)

"Kõikidel aegadel on Jumala tunnistajad olnud tõe pärast märklauaks mõnitustele ning tagakiusamisele... Iiobilt võeti ära ta maine vara ja ta ihu vaevati nii, et kõik sugulased ja sõbrad teda põlgama hakkasid; ometi säilitas ta oma vagaduse. ...
Katsumustes ja tagakiusamistes saab ilmsiks Jumala au Tema valitute kaudu — nende iseloom. ... Kristuse järelkäijaid, keda maailm vihkab ja taga kiusab, õpetatakse ja distsiplineeritakse Kristuse koolis." — AA 575, 576.
Mõned võivad küsida: kas igaühel on vaja kogeda pöördumist? Kas siis kõiki on tarvis õpetada ja distsiplineerida? Kas pole siis inimesi, kes on loomupäraselt alandlikud, pühad ja vagad, kes saavad igavese elu südamevalu ja patukahetsuse kurbust kogemata?
Ilmselt oli ka Iiobil põhjust nii mõelda. Ta oli tõesti läbi ja läbi vaga mees. Kui Saatan, suur süüdistaja, ilmus kord Jumala ette, võis Jumal talle öelda — Iob.1,8: "Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast!" Kui juba Jumal sellise tunnistuse annab, peab asi tõesti hea olema!
Kui siis ühel päeval tegi Saatan ta puupaljaks, surmates isegi ta lapsed — kõik lapsed — näitas Iiob, et tema vagadus ei olnud pinnapealne. Ta ei teadnud, kes seda tegi, ega seda, miks see kõik teda tabas, aga tema reaktsioon sellele kõigele oli niisama rabav kui teda tabanud õnnetus. Pühakiri teatab — Iob.1,20.21: "Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas ja ütles: "Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti ma lähen sinna tagasi! Jehoova on andnud ja Jehoova on võtnud: Jehoova nimi olgu kiidetud!" Pole ime, et aruanne jätkab — Iob.1,22: "Kõige selle juures Iiob ei teinud pattu ega rääkinud Jumala kohta halba."
Kui seejärel tabas Iiobit veel üks raske häda: ta ihu kattus valusate mädanevate paisetega — jällegi Saatana töö! — sai tema naisele küllalt. Pühakiri teatab — Iob.2,9: "Siis ütles ta naine temale: "Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!" Tõesti rasked mõtlematud sõnad — valusamad kui need paised! Mida aga tegi vaga mees Iiob? Aruanne jätkab — Iob.2,10: "Aga ta vastas temale: "Sinagi räägid nagu rumalad naised räägivad! Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?"" Iiob ei mõistnud, kust kõik see õnnetus tuli ja miks küll Jumal teda nii kohtles, aga ta jäi alandlikult vagaks. Ja Pühakirigi kinnitab — sama salmi lõpp: "Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu."
See kõneles Iiobi suurest alandlikkusest. Ja kui suur usk tal oli! Ta ihu valutas ja mädanes, sõbrad süüdistasid, aga tema ütles kindlalt — Iob.19,25-27: "Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma! Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat /NIV: And after my skin has been destroyed, yet in my flesh I will see God — Ja peale seda, kui mu nahk on hävitatud, näen ma siiski oma lihas Jumalat/ , Teda, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad aga mitte mõne võõra! Mul kõdunevad neerud sisikonnas!"
Milline usk! Aga milline oli olnud ta elu. Oma sõpradele — süüdistavatele sõpradele — tunnistas ta — Iob.29,7-16: "Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale, siis mind nähes noored mehed pugesid peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma, pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale, vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke! Tõesti, kelle kõrv minust kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks, sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeselapse, kellel ei olnud aitajat! Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame! Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar! Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks! Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja!" See ei olnud kelkimine. See ei olnud liialdamine. Selline oli tõepoolest tema elu — igapäevane elu. Lihtsalt suurepärane!
Kuid ilmselt panid viimati kuuldud Iiobi sõnad meid mõtlema: kui hästi ta iseendast kõneleb! Ka vaga elu elamises on oma ohud! Inimene võib hakata pidama end laitmatuks, teistest paremaks. Sattudes hoogu, jätkas Iiob — Iob.27,2-6: "Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge: niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu, ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel kavalasti! Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest! Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast!"
Kas panite tähele: Minul on õigus, aga teile ma seda ei anna. Kuid samas on ka etteheide Jumalale, kes olevat talt tema õiguse ära võtnud, s.t. karistanud ärateenimatult! Pole ime, et, nagu teatab Iob.32,2, "siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha, kes oli Raami suguvõsast; ta viha süttis põlema Iiobi vastu, sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks."
Kuigi Iiob alguses ilusti rahustas oma naist, öeldes: "Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?" hakkas ta hiljem järjest enam kurtma oma karmi ja ebaõiglast saatust, needes koguni ära oma sündimise päeva. Kas me tõesti oleme head ja teeme head ainult sellepärast, et me tingimata head ka vastu saame?
Sõprade näägutustega Iiobi rahutus järjest kasvas, kuni see purskas välja otsekui väljakutses — Iob.31,35: "Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks! Siin on mu nimemärk! Kõigevägevam kostku mulle! Oleks mul ometi vastase kirjutatud süüdistuskiri!"
Ja Kõigevägevam kostis talle! Jumal hakkas rääkima Iiobiga. Ta rääkis oma tegudest. Need olid nii suured! Ja nüüd hakkas Iiobil paha, et ta oli rääkinud oma tegudest, justkui võiks ta nendega kiidelda. Ja tema vagadus — mis oli see Jumala pühaduse kõrval! Mida vastas Iiob Jumalale? Pühakiri teatab — Iob.42,1-6: "Siis Iiob kostis Jehoovale ja ütles: "Mina tean, et Sina suudad kõike ja et Sinul ei ole ükski asi võimatu! Kes see on, kes mõistmatult püüab varjata Sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista! ... Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi Sinust, aga nüüd on mu silm Sind näinud! Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!""
Näete, ka see suurepärast laitmatut jumalakartlikku elu elanud mees vajas äratust! Ja ta koges äratust. Kui soomused langesid ta silmadelt, kui patutunnetus tema hinge täitis, kui Püha Vaim teda külastas, siis rääkis ta hoopis teist keelt.
Paljud kristlased kogevad midagi sarnast! Kui nad saavad Vaimuga täidetud, kui Jumal neile nende salajased halvad teod ilmutab, nende valed ja silmakirjalikkuse paljastab, siis tõdevad nad nagu Iiob — Iob.42,5.6: "Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi Sinust, aga nüüd on mu silm Sind näinud! Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!"
Noad, Taanieli ja Iiobit, on Piiblis eriliselt nimetatud õigeteks (Hes.14,14), siiski polnud ka nemad patuta. "Ei ole õiget, ei ühtainsatki," ütleb Paulus (Rom.3,10). Kõik inimesed on patused — vähem või rohkem — ja vajavad ärkamist oma olukorra täiele tundmisele, mille järele saavad nad täielikult pühenduda Jumalale.
Kui Iiob peale seda ärkamist uuesti pühendus — nüüd täielikumalt kui kunagi varem — õnnistas Jumal teda enam kui kunagi varem. Pühakiri ütleb — Iob.42,10.12: "Ja Jehoova pööras Iiobi saatuse, kui see palus oma sõprade eest; ja Jehoova andis Iiobile kõike, mis tal oli olnud, kahekordselt. Ja Jehoova õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest."
"Kui Iiob kuulis Issanda häält tormituulest, hüüdis ta: "Ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!" ... Mingit eneseülistust ega hooplevat väidet patutusele pole neis, kes käivad Kolgata risti varjus. Nad teavad, et nende patt on põhjustanud ahastust ja valu Jumala Poja südamele ning mõte sellest viib nad enesealandamisele. Need, kes elavad kõige lähemal Jeesusele, mõistavad kõige selgemalt inimkonna nõrkusi ja patusust ning nende ainsaks lootuseks on ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened." — GC 471.
Kas sinul on olnud su ärkamine? Isegi kui me pole sooritanud raskeid kuritegusid või lasknud oma mõtetel peatuda patustel asjadel — kas ei oleks meil siiski õige paluda andestust ning alanduda Jumala ees?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv