Väärtuste kujundamine lastes
21.04.2012 - (1280)

1. Moosese raamatu 24 peatükis avaneb meile pilt Aabrahamist, kes on saanud vanaks. Jumal on teda õnnistanud, andes talle palju rikkust ja lõpuks ka tõotatud poja. Tema naine Saara on seisnud ustavalt ta kõrval, kuid nüüd on ta surnud ja Aabraham mõtleb ka oma võimalikule surmale ning seoses sellega pärandi üleandmisele oma pojale Iisakile. Nad elavad paganlikul maal ja Aabraham peab väga oluliseks, et tema poeg Iisak säilitaks temalt päritud usu ja väärtused ning pärandaks need omakorda ustavalt oma lastele. Me mõistame, et jutt on eelkõige vaimulikust ja kõlbelisest pärandist.
Loeme koos sissejuhatuseks 1.Ms.24,1-4: "Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Jehoova oli Aabrahami kõigiti õnnistanud, siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: "Pane nüüd oma käsi mu puusa alla! Mina vannutan sind Jehoova, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan, vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!""
Meile võib selline kosjaplaan tunduda kummalisena, kuid Vana Testamendi aegadel oli täiesti tavaline, et vanemad korraldasid oma laste abielu, s.t. valisid neile abikaasad. Ja seda tehakse mõnel pool maailmas isegi veel tänapäeval. Kui te küsite mõnelt teismeliselt Indias nende arvamust, kellega abielluda, siis vastavad nad sageli: "Abielu on liiga tähtis otsus meie jaoks teha. Meie vanemad on meist palju targemad ja nii me usaldame selle otsuse tegemise neile." Mõned vanemad on nii targad, et oskavad paari panna juba alla 10 aastased lapsed!
Iisak ei olnud teismeline, vaid 40-aastane noormees (1.Ms.25,20), ja ta isa otsustas, et poisil on aeg abielluda – abielluda õige naisega, kes armastab Jumalat ega teeni ebajumalaid. Kuna ta ise oli juba 130-aastane, "vana ja elatanud" (1.Ms.24,1), delegeeris ta pojale naise leidmise ülesande oma kõige ustavamale teenrile ja saatis ta teele oma sugulaste juurde.
See oli raske ülesanne. Juba pimeda kohtingu organiseerimine on raske, saati siis pimeda abielu korraldamine! Nii küsis sulane Aabrahamilt – 1.Ms.24,5: "Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?"
Aabrahamil ei kulunud palju aega järelemõtlemiseks, et vastata: "Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi! Jehoova, taeva Jumal, kes mind võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: sinu soole ma annan selle maa! — Tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta" (1.Ms.24,6.7). Panite tähele, et Aabraham oli täielikult pühendunud Jumalale ning talle oli väga oluline, et tema poeg saaks naise, kes aitaks anda edasi nende usku ja väärtusi ka nende lastele?
Ka tänapäeva Jumala laste üheks äärmiselt oluliseks kohustuseks ja vastutuseks on anda edasi oma usku ja väärtusi oma lastele. Seda pole kristlastel kerge teha, sest maailm töötab paljus agaralt vastu sellele, mida me püüame õpetada oma lastele. See muudab eriti oluliseks Pühakirja sõnad 5.Ms.11,18-20, kus on kirjutatud: "Pange siis need mu sõnad oma südamesse ja hinge, siduge need tähiseks oma käe peale ja need olgu laubanaastuks teie silmade vahel; õpetage neid oma lastele, rääkides neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Ja kirjuta need oma koja piitjalgade ja väravate peale."
Selle üle tasub mõelda, kas pole? Jumal ütleb: "Püüdke igal võimalusel ja viisil anda lastele edasi mu sõnu. Kirjutage neid kõikjale, kust lapsed võiksid neid lugeda. Vajutage püha tõde laste meeltesse!"
1. KRISTLIKUD VÄÄRTUSED, MIS TULEB VORMIDA LASTES.
Vaadelgem konkreetselt mõningaid väärtusi, mis tasub lastele edasi anda. Esimese võiks sõnastada nii: "Austa Jumalat Loojana!" Juba Piibli esimene salm ütleb – 1.Ms.1,1: "Alguses lõi Jumal taevad ja maa." Kristlastena usume, et Jumal on Kristuse läbi loonud kõik, mis on loodud (Joh.1,3). Miks on see teadmine nii oluline? Aga sellepärast, et kui me usume, et Jumal on kõik – kaasa arvatud meid – loonud, siis tunneme kohustust ja vastutust elada Tema tahtmise järgi ja anda Talle aru. Jumala tahtmise järgi elamise väärtust pole võimalik ülehinnata. Ainult see võib tagada inimesele tõelise ja püsiva õnne!
Loomise alternatiivina inimeste poolt väljatöötatud evolutsiooniteooria paiskab meid armutusse olelusvõitlusse, kus on head kõik võtted, mis aitavad meil ellu jääda. Tugevam, targem, kavalam ja sageli julmem võidab. Nõrgemad hävitatakse armutult! Ainult loojasse Jumalasse uskudes väärtustame tõeliselt kaasinimest!
Tänapäevaks on saanud inimestele selgeks, et nii Jumala kummardamine Loojana kui ka evolutsiooniteooria pooldamine on ühtemoodi usu küsimus, sest mitte ainult evolutsiooni väidetavaid tõendeid "nähakse", vaid ka "Tema [Jumala] nähtamatut olu, nii Tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, Tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad [evolutsiooni uskujad] ei saa vabanduda" (Rom.1,20). Järjest enam inimesi leiab, et maailma ja elu tekkimisse juhuse läbi on palju raskem uskuda kui maailma loomisse suure Jumala poolt. Kõige olulisem on aga see, et meie valitud usk mõjutab kõige otsesemalt meie elu, eriti meie suhtumist kaasinimestesse! On nad meie vennad Jumala lastena, keda tuleb armastada, või rivaalid olelusvõitluses, kes tuleb kõrvaldada? Püüdkem juhatada siin oma lapsed õigele teele, omandama õiget maailmavaadet.
Teist väärtust, mis tasub edasi anda lastele ja mis tuleneb sellest esimesest väärtusest, võiks sõnastada nii: "Hinda Maad kui Looja Jumala kätetööd!" Juba Mooses kuulutas – 5.Ms.10,14: "Vaata, Jehoova, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik mis seal on!" Jumala käest tulnuna oli kõik "väga hea" (1.Ms.1,31).
Jumal valmistas ka inimese, pani ta elama Eedeni aeda ja ütles: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!" (1.Ms.1,28). 1.Ms.2,15 lisab: "Ja Jehoova Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma."
Aga mida me täna näeme? Paljud inimesed ei hooli Maast üldse. Nad rüüstavad ja hävitavad reostavad ja saastavad Maad ning piinavad loomi. Jumalale kindlasti see ei meeldi ja inimestele ka ei tähenda see midagi head, eriti kaugemas perspektiivis. Kuid on neidki, kes on läinud teise äärmusse ja lausa kummardavad "emakest Maad," justkui oleks see eluallikas.
Jumal on siiski eluallikas ja on usaldanud Maa meile koduks ning meid on kutsutud seda kodu hoidma puhtana ja korras ning õpetama seda ka oma lastele.
Kolmanda väärtuse, mis tasub edasi anda lastele ja mis tuleneb samuti esimesest väärtusest, võiks sõnastada nii: "Hinda inimesi kui Jumala lapsi!" Loomisel ütles Jumal – 1.Ms.1,26: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks!" Kristlastena usume, et Jumal lõi kõik inimesed "oma näo järgi" ning Ta armastab meid kõiki – musti, valgeid, kollaseid ja pruune! Õpetame oma lastele juba varasest east, et inimelu on püha ja puutumatu.
Neljas väärtus, mida soovitame õpetada lastele, on: "Hinda Pühakirja kui Jumala tõesõna." 2.Tim.3,16.17 kirjutab Paulus: "Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud." Jumal on ilmutanud end oma Sõnas ja sealt leiame ka Jumala plaani inimese päästmiseks ning eeskirjad, mille järgi me peaksime elama. Me usume, et Jumala "Sõna on tõde" (Joh.17,17).
George Barna poolt hiljuti läbiviidud uurimusel leiti, et 72% inimestest ei usu absoluutse tõe olemasolusse. See on loomulik tulemus, kui ei usuta Piibli olevat Jumala Sõna ja tõe allika. Siit ka suur segadus selles, mis on õige ja mis väär. Õpetame oma lapsi austama Piiblit ja selle õpetuste järgi elama.
Viienda väärtusena, mis tasub edasi anda lastele, nimetaksin perekonda. "Hinda perekonda kui ühiskonna alusrakukest." Pole liialdatud ütlus, et ühiskond on just nii tugev kui on perekond. Piibel ütleb, et "mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha" (1.Ms.2,24). Jeesus ütles seda kommenteerides – Mat.19,6: "Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!"
Me peame õpetama seda oma lastele – nii sõna kui eeskujuga! Me peame õpetama, et abielu on püha ja lapsed and Jumalalt. Ja abielu on loomulikult ühe mehe ja ühe naise eluaegne ühendus. Jumal pole näinud ette alternatiive! Inimesed on neid loonud, kuid neist pole kunagi tulnud midagi head. Õpetagem oma lapsi väärtustama õiget perekonda.
Kuuenda väärtusena, mida tuleb õpetada lastele, nimetaksin: "Hinda kogudust kui Jumala erilist perekonda." Kogudus on kui pelgulinn – varjupaik selles kurjas maailmas. Kirik on kui kasvuhoone, kus me üheskoos vaimulikult kasvame. Kogudus on kui patuste haigla, kus Jeesus kui suur Arst meid ravib. Kogudus on kui töökoda, kus me üksteist lihvime. Kogudus on meile teine perekond ja paljudele purunenud perekondadest pärit inimestele ainus perekond. Kogudus on kui valgustatud linn kõrgel mäe peal, näidates maailmale tõevalgust. Õpetame oma lapsi seda hindama.
Ja hea kodanikuna ma lisaksin veel ühe väärtuse, mida me peaksime kindlasti oma lastele õpetama: "Hinda valitsust kui Jumalast seatud institutsiooni!" Paulus manitseb – Rom.13,1: "Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud." Igasugune valitsus on parem kui valitsuse puudumine. Igasugune kord on parem kui anarhia!
Praktikas tähendab see seda, et me täidame maa seadusi, kus me elame. "Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!" ütles Jeesus (Mat.22,21). Õpetades lapsi maast madalat austama ja täitma riigi seadusi, oleme andnud oma panuse nende õnnelikuks eluks siin maa peal. Samal ajal õpetades lapsi maast madalast austama ja täitma ka Jumala seadusi, anname oma panuse nende õnnelikuks eluks igavesti!
2. KUIDAS ME VORMIME NEID VÄÄRTUSI OMA LASTES?
Kõige olulisem on eeskuju. Kanna endas neid väärtusi, ela neid läbi ja mõõdukalt õpeta ka sõnaga. Siia sobib hästi, mida Assisi Franciscus on öelnud misjonitöö kohta: "Jutlusta evangeeliumi kogu aeg; kui vaja, kasuta sõnu." Meie esimene ja tähtsaim misjonipõld ongi meie perekond, meie lapsed. Me ei peaks neid üle külvama manitsussõnadega, nii et nad lämbuvad nende all. Me ei peaks ka püüdma teha otsuseid nende eest. Aga me peaksime õpetama neid tegema õigeid ja mõistlikke otsuseid – neid targalt suunates kui sõpru, andes neile õiget eeskuju.
Aga selleks on vaja ehitada perekonnas usalduslik õhkkond. Josh McDowell on öelnud: "Reeglid ilma usaldusliku suhteta sünnitavad mässu!" See on tõsi. See on tänapäeval laste seas laialt levinud mässumeelsuse peamine põhjus. Reeglid kodus, reeglid koolis, reeglid kirikus. Aga kus on usalduslikud suhted? Sama mees jätkab, osutades oma uurimusele, et 54% teismelistest tunnistab, et nad ei räägi iial oma probleemidest isale või isaga. 25% lapsi kinnitab isegi, et nad ei räägi kunagi oma probleemidest emale ega aruta neid emaga. Meie kodus võivad olla reeglid, aga kui puuduvad usaldavad suhted, ei saa me ikkagi oma väärtushinnanguid lastele edasi anda.
Nii et kõik algab usaldusliku suhte loomisest oma lastega ja seejärel neile õige eeskuju järjekindlast näitamisest. Mitte nii, et kirikus me räägime kui pühak, aga kodus vannume kui madrus! Mitte nii, et väljas näitame inimestele üht nägu, kodus oma pere liikmetele, sealhulgas lastele, aga hoopis teist. Olgem ausad ja järjepidevad oma kristlike väärtuste läbielamises ja lastele vajadusel meeldetuletamises ning me näeme, kuidas "käbi ei kuku kännust kaugele."
Aabrahamil oli oma poja Iisakiga nii usaldav vahekord, et ta võis siduda ta 18-aastaselt ohvrialtarile kui talle ja hankida talle 40-aastaselt isegi sobiva naise! Aabrahamil õnnestus täielikult vormida oma väärtused oma lapsesse – ja nii kindlalt, et see omakorda vormis need oma lastesse! Aitaks Jumal, et me suudaksime sama.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv