Mille pärast peaksime paluma?
21.09.2013 - (1263)

Üks evangelist jutustab oma kogemusest Hawai pealinnas Honolulus. Ta oli just saabunud sinna kaugelt, hoopis teisest ajavööndist, ja nii läks ta väsinuna varsti magama ning ärkas kohaliku aja järgi kell 2 hommikul. Uni oli läinud ja nii otsustas ta minna linna peale, otsima mõnd avatud söögikohta, kust saaks midagi kehakinnituseks. Lõpuks leidiski ta ühe restorani, kus ta osutus ainsaks kliendiks nii varasel hommikutunnil. Mees tellis tassi kohvi ja saiakese ning asus sööma.
Sel ajal astus sisse 9 prostituuti, kes istusid ta lähedusse, üks otse ta kõrvale. Nad astusid vestlusse ja ühel hetkel tüdruk teatas: "Homme on mu sünnipäev."
Selle peale ühmas üks teine prostituut: "Ja mis siis, Agnes? Kas sa ootad, et ma korraldan sulle peo, või küpsetan tordi? Mis sellest, et see on su sünnipäev?"
Agnes vastas: "Ma ei oota midagi. Keegi pole mulle kunagi korraldanud sünnipäevapidu ega küpsetanud sünnipäevatorti. Ma lihtsalt ütlesin, et homme on mu sünnipäev. Ja kõik."
Keegi ei rääkinud enam midagi ja varsti tüdrukud lahkusid, jättes evangelisti üksi oma mõtetega. Ja talle tuligi üks mõte pähe. Pöördudes turske baarmani poole, küsis ta: "Kas need tüdrukud astuvad igal ööl umbes sel kellaajal siia sisse?"
"Igal ööl, jah," vastas baarman.
"Kas Agnes on ka homme öösel siin?" küsis ta edasi.
"Jah, küll ta on," vastas mees.
Evangelist sattus elevusse: "Tead, mis? Korraldame Agnesele sünnipäevapeo!"
"See on hea mõte," vastas baarman. "Teeme ära!"
"Mina lasen teha suure loosungi, kuhu on kirjutatud: "Palju õnne sünnipäevaks, Agnes!"" ütles evangelist.
"Ja mina küpsetan sünnipäevatordi," vastas baarman. Ning mõlemad mehed asusid oma töö kallale.
Järgmisel ööl või varahommikul kell 2 oli evangelist kohal suure loosungi ja rohkete õhupallidega. Baarman oli küpsetanud tordi. Kuid ta oli teinud veel midagi: ta oli paotanud oma suud ja nüüd istus restoranis enne Agnese ja tema sõprade saabumist juba 30 teist prostituuti! Koos seadsid nad kõik korda ja kui Agnes oma sõpradega sisenes, laulsid nad võimsas kooris: "Õnne soovime sul... Agnes!"
Agnes tardus paigale. Samal hetkel sisenes baarman suure tordiga, mille keskel põlesid küünlad, ja ütles: "Tule, Agnes, puhu küünlad ära, enne kui nad sulavad tordi sisse!" Kuid sünnipäevalaps ei suutnud hämmeldusest ja erutusest midagi teha. Nii puhus baarman ise küünlad. Ta ulatas Agnesele noa ja ütles: "Lõika see tort lahti, et kõik külalised saaksid sellest tüki." Kuid Agnes seisis nagu tardunult ja vaid silmitses torti. Lõpuks ütles ta: "Kas teile sobiks, kui me ei lõikaks selle tordi lahti täna öösel? Kas ma võiksin viia selle koju ja vaadata seda pisut aega? Ma toon selle tagasi homme öösel ja siis saame kõik sellest tükikese. Aga täna tahaksin ma seda terveks jätta, kui sobib."
Kõik olid sellega nõus ja Agnes lahkus, kandes oma torti kui mingit hindamatut aaret. Tema lahkumise järel valitses ruumis täielik vaikus. Evangelist kui kogu selle asja eestvedaja tundis, et tema kohus on astuda järgmine samm. Aga mida öelda 38 prostituudile kesk Honolulu ööd? Tal ei tulnud midagi muud pähe kui pastori kõige tavalisem üleskutse: "Palvetagem!"
Nii palus ta Agnese eest, et tema elu saaks õigetesse rööbastesse ja ta saaks päästetud. Ka palus ta talle õnnistusi sünnipäevaks.
Pärast palvet koputas baarman evangelisti õlale ja ütles: "Sa ei öelnud mulle, et oled pastor. Mis kirikus sa käid?"
"Ma käin kirikus, mis korraldab sünnipäevapidusid prostituutidele kell 2 öösel!" vastas evangelist.
"Ei sa käi!" ütles baarman. "Sellist kirikut pole olemas! Kui oleks, käiksin ka mina seal!"
Kas on sünnis palvetada prostituudi eest? Joodiku eest? Narkomaani eest? Homoseksuaali eest? "Muidugi on," vastame meie. Aga kui tihti me siis seda teeme?
Üks põhjus, miks me seda nii vähe teeme, on see, et kui me nende eest palume, ei saa me tihti soovitud vastust. Või kas me oleme seda üldse saanud? Ja kui me ei saa, mida oleme palunud, milleks siis üldse palvetada?
Kuid kas on palve mõte see, et me palume midagi, mida soovime, ja saame seda. Võib-olla on palve mõte hoopis Jumalaga suhtlemises, mille käigus me, nagu muuseas, esitame Talle ka oma soovid – mitte, et Ta peaks need tingimata täitma, vaid et lihtsalt jagada Temaga oma südame mõtteid. Keegi on öelnud, et palve eesmärk pole mitte inimese tahte täitumine taevas, vaid Jumala tahte täitumine maa peal!
Seda silmas pidades lugegem Pühakirjast apostel Pauluse palve "vaia" pärast oma "liha sees." 2.Kor.12,7-10 ta kirjutab: "Et ma ei läheks kõrgiks [väga suurte ilmutuste tõttu], on mulle liha sisse antud vai, Saatana ingel, mind rusikaga lööma... Sellesama pärast olen ma kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Aga Ta ütles mulle: "Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!" Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse. Sellepärast olen meeleldi nõtrustes, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja kitsikustes Kristuse pärast; sest kui olen nõder, siis olen vägev!"
Paulus oli väga pühendunud usklik ja tal oli fantastilisi kogemusi Jumalaga, kuid Jumal ei kõrvaldanud tema palve peale – kolmekordse palve peale – tema tervisehäda. Kas Jumal ei suutnud teda terveks teha? Pole olemas sellist asja, mida Jumal ei suudaks teha. Kuid Jumal ei pidanud vajalikuks seda teha. Ta nägi, et selle palve täitmine võib muuta Pauluse "uhkeks" – panna teda mõtlema, et ta on parem või püham kui teised inimesed. Selle palve täitmine ei tuleks talle kasuks. Samal ajal teadis Jumal, mis tuleb Paulusele kasuks. Ja nii Ta vastas: "Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!" Ma saan kasutada sind paremini ja rohkem, kui sa tunned end nõdrana, mitte tugevana! Ja Paulus oli sellega rahul.
MILLE PÄRAST PEAKSIME SIIS PALVETAMA?
On selgeid ja ilmseid asju, mille pärast me peaksime palvetama, nagu andestuse ja lepituse pärast, Jumala igapäevase kohaloleku pärast ning Temalt tarkuse, jõu ja väe saamise pärast. Me peaksime palvetama, et sünniks Tema tahtmine, mitte meie soov. Ja muidugi on kõigiti sobiv palvetada meid ümbritsevate inimeste pärast, on nad kas või prostituudid, et Jumal annaks neilegi armu ning nad saaksid päästetud. Oma palvetes peaksime mõtlema mitte ainult enda vajadustele, vaid ka Jumala soovidele ja kaasinimeste probleemidele.
Kuid loetud Pühakirja tekstist leiame, et pole midagi halba, kui me palume ka kannatustest vabanemise pärast. Jeesuski tegi seda Ketsemani aias, paludes: "Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas Sina tahad!" (Mat.26,39). Nagu me teame, ei rahuldanud Jumal ka Jeesuse palvet. Kuid Ta ei pannud ka pahaks, et Jeesus nii palus – midagi, mis polnud Taevaisa tahtmine. Mõnikord Jumal siiski vabastab meid meie palve või kellegi eestpalve peale kannatustest – kui see on Tema tahtmine. Jumal teab, millest on meile või kellelegi teisele rohkem kasu – kas kannatustest või neist vabanemisest. Sellepärast lisagem oma sellisele palvele alati: "Sündigu Sinu, mitte minu tahtmine!" Kui me aga palume näiteks pattude andestust või jõudu usueluks, ei pea me lisama: "Sündigu Sinu tahtmine!" sest me teame, et see on alati Jumala tahtmine.
Kuid kannatuste korral – eriti, kui Jumal meid neist ei vabasta – peaksime paluma ka sellepärast, et meie kannatused ei oleks asjatud; et need tooksid au Jumalale ja viiksid meid Jumalale lähemale. Ma arvan, et just nii juhtus Paulusega. Tema "liha sisse antud vai, Saatana ingel" – mingi haigus või puue – tegi ta alandlikuks ja pani lootma täielikult Jumala armu peale. "Olge tänulikud kõige eest!" kutsub ta üles kõiki kristlasi (1.Tes.5,18). Jah, olge tänulikud KÕIGE eest, ka kannatuste eest, sest Jumal saab neid kasutada – nii meile enestele kui tihti ka paljudele teistele – õnnistuseks. Teises kohas kirjutab ta: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb" (Rom.8,28). Ja veel tunnistab ta: "Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on" (Flp.4,11). Talle ei meeldinud see "vai", kuid ta oli sellega rahul, sest ta teadis, et Jumala silmis on sellel mingi hea eesmärk.
Mõeldes veel Pauluse sellele kogemusele, võime ette kujutada tema ängi, kui ta oli oma "vaia" pärast ühe korra palunud – ja ei mingit muutust, ei mingit vastust. Ta palus teist korda veelgi palavamalt – ja ikka ei mingit vastust. Ta palus kolmandat korda sama asja pärast – ja siis lõpuks saabus vastus. Kas see oli: "Ma olen kuulnud sinu anumist ja näinud sinu silmavett; ma vabastan sind sinu hädast!"? Ei! Jumal ütles: "Ma ei vabasta sind sellest hädast! Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!"
Paulus sai aru, et tema "vaial" on eesmärk; ta ei kannata asjatult. Ja oleks hea, kui meiegi rahuneksime oma kannatusis ja kuuleksime Jumala häält, mis ütleb: "Sa ei kannata asjatult! Ma püüan sind sellega endale lähemale tõmmata! Ja kui sa jääd oma raskustes kannatlikuks, juhid sa ka teisi sellega minule lähemale!""
Meie elus on aegu, mil taevas näib olevat suletud. Sa oled palvetanud mõne asja pärast mitu korda – ja ei mingit vastust. Ära väsi palumast! Õps.20,22 kutsub üles: "Oota Jehoovat, küll Tema aitab sind!" Ja Ta aitabki – kas või teadmisega, et sa ei kannata asjatult! Aga Ta võib ka sind su hädast välja tõmmata, kui see on Tema tahtmine. Kui see tuleb kellelegi õnnistuseks.
Paulus mõistis, et Jumal ei vajanud mitte tema tugevust, vaid nõtrust; vaid nii sai Kristuse vägi elada temas. Võib-olla vajame meie sama kogemust. Sellepärast palveta seni, kuni unustad oma tahte ja hakkad soovima Jumala tahte täitumist. Jumalik tarkus on andnud meile palve – mitte kui vahendi maiste heade asjade saamiseks, vaid kui vahendi, kuidas õppida elama ilma nendeta – mitte kui vahendi kurja vältimiseks, vaid kui vahendi kurjale vastu astumiseks ja selle võitmiseks.
Sellepärast, "Palvetage lakkamata!" (1.Tes.5,17).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv