Kus kohtuvad Jumal ja riik?
22.01.2011 - (1281)

Rom.13,1-7: "Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud. Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale; aga kes vastu panevad, saadavad eneste peale nuhtluse. Sest valitsejad ei ole hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sina aga ei taha tunda hirmu ülemuse ees, siis tee head, ja siis sa saad temalt kiitust. Sest tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb. Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit. Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!"
Kas te olete üllatunud, et ma täna valisin sissejuhatuseks sellise teksti Pühakirjast? Mida ma tahaksin, et te kõigepealt tähele paneksite, ongi see, et see tekst on Piiblist! See ei ole maiste valitsejate või poliitikute poolt välja mõeldud üleskutse toetada valitsust ja valitsejaid, olla lojaalsed kodanikud, täita kõiki riigi seadusi, mitte võtta vastu ümbrikupalka, vaid maksta ustavalt makse, teha head ja mitte kurja. See, mis ma lugesin, on Jumala Sõna – sama palju kui evangeelium ja kõik muu, mis on kirjas Piiblis. See on Pühakirjas selleks, et me – Jumala lapsed – selle järgi elaksime!
Jumal soovib, et me oleksime seadusekuulekad kodanikud oma riigis – selles riigis, kus me elame või parajasti asume. Ja seda hoolimata sellest, et oleme Kristuse järelkäijad, kes ütles, et "minu riik ei ole sellest maailmast" (Joh.18,36). Jah, ka meie ei ole "sellest maailmast," kuid me elame SELLES MAAILMAS! Mis seal vahet on – maailmas või maailmast? Ehk aitab meil seda mõista 1.Joh.2,16: "Sest kõik, mis on maailmas — lihahimu, silmahimu ja elukõrkus — ei ole Isast, vaid on maailmast."
Maailmas on palju asju; osa neist – halvad asjad – on maailmast. Aga osa asju on Jumalast. Nad on küll maailmas, kuid ei ole maailmast. Jeesusest endast kirjutab Johannes oma evangeeliumis – Joh.1,10: "Tema oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja maailm ei tundnud Teda." Või jälle – Joh.9,5: "Niikaua kui ma olen maailmas, olen ma maailma valgus!" Ta oli maailmas, kuid mitte maailmast. Samuti kirjutab Johannes Jeesuse omadest selles maailmas, näiteks meile tuntud tekstis Joh.13,1: "Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis tunni olevat tulnud, et Ta siit maailmast läheb Isa juurde, armastas Ta neid otsani, nõnda nagu Ta oli armastanud omi, kes olid maailmas." Ja kuidas elavad selles maailmas need, kes ei ole sellest maailmast? Paulus kirjutab – 2.Kor.1,12: "Sest meie kiitlus on see: meie südametunnistuse tõendus, et meie Jumala pühaduses ja puhtuses oleme elanud maailmas." Või Flp.2,15: "Et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset tigedat ja pöörast sugupõlve, kelle seas teie paistate otsekui taevatähed maailmas." Või armastuse apostli sõnad 1.Joh.4,17: "Selles on armastus saanud täiuslikuks meie sees, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest otsekui Tema on, nõnda oleme ka meie selles maailmas."
Me elame selles maailmas ja Pühakiri kutsub meid olema eeskujulikud kodanikud. Kuid pole kahtlust, et ükskõik milline selle maailma riik erineb tublisti Jumala riigist. Kuidas siis elada Jumala riigi kodanikena, olles samal ajal oma riigi kodanikud? Ehk teisisõnu: kus kohtuvad Jumal ja riik? Kuidas saame olla head kristlased ja head oma riigi kodanikud? Kas saame olla mõlemad, või tuleb meil valida üks neist? Kas tuleb meil Jumalat armastades ohverdada armastus oma maa vastu, või oma maad armastades ohverdada armastus Jumala vastu?
Mõned loevad Jeesuse sõnadest Mat.6,24 välja, et meil tuleb valida üks neist. Seal Jeesus ütles: "Ükski ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ega hooli teisest." "Te ei saa teenida kaht isandat – Jumalat ja kuningat," järeldavad paljud sellest. Kuid me ei lugenud Jeesuse sõnu lõpuni. Ja need ütlevad, mida me sellest peaksime järeldama: "Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!" Tõele au andes tuleb öelda, et kui mõned kristlased hoiduvad kõrvale riigi toetamisest, siis seda just sellepärast, et nad armastavad "mammonat"! Ja mida ma olen veel tähele pannud, on see, et kes ei taha anda "keisrile, mis kuulub keisrile," see üldjuhul ei soovi anda ka "Jumalale, mis kuulub Jumalale" (Mat.22,21).
Me saame olla üheaegselt head kodanikud ja head kristlased. Veelgi enam, kristlastena oleme me lausa kohustatud olema oma riigi parimad kodanikud! Armastus Jumala vastu sütitab meis armastuse ka oma ligimese ja oma maa vastu! Siiski tuleb Jumala ja riigi kohtumispunktis panna tähele mõningaid aluselisi põhimõtteid.
1. ÜLIM VÕIM KUULUB JUMALALE. Peetrus ja Johannes ütlesid kohtu ees oma oponentidele – Apt.4,19: "Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise." Jumalat tuleb kuulata kõigepealt; Tema tahet tuleb täita üle kõige. Miks me siis üldse kuuleme riigi nõudeid? Sest seegi on Jumala tahe! Paulus kirjutas meie algkirjakohas: "Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud. Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale."
Maailmas on olnud väga halbu valitsusi ja väga hirmsaid valitsejaid, kuid uskuge mind – ilma valitsuste ja valitsejateta oleks see maailm veelgi kohutavam ja ohtlikum paik! Kujutage ette maailma ilma seaduste, politsei, kohtute ja vanglateta, ilma hariduse, tervishoiu, teedeehituse, sotsiaalkindlustuse ja kõigi teiste riiklike sektoriteta. Me elaksime nagu hundid metsas! Ja valitseks hundimoraal! Pole ime, et Jumal on seadnud ülemused ja valitsused. Need ei tarvitse meile alati meeldida ja me ei pea nendega alati nõustuma, kuid me peame neile alistuma ja nende poolt välja antud seadusi täitma, kui need just ei ole otseses vastuolus Jumala seadusega.
Jumala tahte kohaselt peaksid usklikud olema eeskujulikud kodanikud, kes ei eira seadusi, vaid täidavad neid ustavalt, tehes kõikjal ja kõigile head, ilmutades sellega oma kaaskodanikele Jumala päästvat armu.
Meie algkirjakohas on ära toodud kaks põhjust, miks Jumal on seadnud valitsused. Esimene neist on julgustada tegema head. "Sest valitsejad ei ole hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sina aga ei taha tunda hirmu ülemuse ees, siis tee head, ja siis sa saad temalt kiitust. Sest tema on Jumala teener sinu heaks."
Teiseks põhjuseks, miks Jumal on seadnud valitsused, on ohjeldada kurja. "Aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb." Kurja tegemise all on mõeldud igasugust riigi seaduse eiramist, mille puhul on põhjust karta.
Kujuta ette, et oled auto roolis ja näed eemal politseinikku, või kuuled enda taga politseiauto sireeni ja näed selle vilkuvaid tulesid. Mida sa teed? Kas sa ei vaata kohe oma auto spidomeetrit, mis näitab, kui kiiresti sa sõidad? Kas sa ei vaata, kas su auto esituled ikka põlevad? Kas sa ei kontrolli, kas kõigi autosistujate turvavööd on kinnitatud? Kas sa ei mõtle: "On mul ülevaatusel käidud? On mul liikluskindlustus makstud? On mul sõidudokumendid kaasas? On mu autol ikka õiged rehvid all?" Kui kõik need asjad on korras, hingad kergendatult. Kui aga mingi liiklusseaduse punkt on täitmata, on sul põhjust karta, sest riigi poolt seatud ametnikul on võim sind "nuhelda" sinu eksimuse eest. Ja kas see on paha, kas see on ebaõiglane, et liiklusseaduse eirajaid karistatakse? Sugugi mitte! Kõik rikkujad tuleks korrale kutsuda, kas või trahvide või muude karistustega; sellest oleks ainult kasu kõigile inimestele! Sellepärast Jumal nad seadnud ongi!
Kuid on olemas midagi paremat kui seaduste täitmine karistuse kartusest. Paulus kirjutab: "Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast." Kas sul on südametunnistus? Igal kristlasel peaks olema tundlik südametunnistus. Täida siis riigi seadusi juba südametunnistuse pärast!
Muidugi ei kajasta kõik inimeste tehtud seadused Jumala tahet, kuid miks siis sina, kes sa tunned Jumala tahet, ei võta aktiivselt osa riigi seaduste tegemisest? Miks sa kardad või ei viitsi olla Taaniel? Kui sa pole rahul mõne seadusega, miks ei löö sa aktiivselt kaasa kodanikealgatustes? Sa võid kõike seda teha täie julgusega, teades, et Jumal, kes on seadnud valitsused, on sinuga.
2. JUMALA ARMUST ON MEIL OMA RIIK. Jes.40,15 on öeldud: "Vaata, rahvad on otsekui tilk ämbris ja neid peetakse kübemeks kaalukaussidel!" Vaadates väikese eesti rahva ajaloole, kus tema üle on läbi sajandite ikka valitsenud mõni suurem ja tugevam rahvas, peame olema Jumalale eriliselt tänulikud selle armu eest, et me võime nüüd rahvana ise ennast juhtida ja valitseda, ehkki me oleme rohkem kui enamus teisi rahvaid "otsekui tilk ämbris." See kõneleb erilisest usaldusest Jumala poolt. Jumal ei vaata meid ega juhi meid läbi mõne teise riigi, vaid Ta tegeleb meiega otse. Laskem Tal siis meie kaudu kujundada meie riiki nii, et sellest kujuneks tõeline õigusriik, mille seaduste vundamendiks oleks Jumala seadus, Jumala tahe.
Ja kui õige on ka see, et meid "peetakse kübemeks kaalukaussidel!" Kuid vahel võib üks kübemeke saada kaalukaussidel otsustavaks, et alla kaaluda mõne olulise asja! Siiski võib see kübemeke saada ka kaalukaussidelt ära pühitud või puhutud! Nii et olgem tänulikud ja alandlikud Jumala ees, kes on meile sellist armu osutanud! Ja armastagem, kaitskem ning teenigem oma riiki, mille Jumal on meile andnud! Ma usun, et Jumala poolt Iisraeli rahvale antud tõotus kehtib kõigile rahvastele, ka eesti rahvale – 2.Aja.7,14: "Ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud mu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa!" Kui mitte kogu eesti rahvas ei palveta ega pöördu, siis seda innukamalt peaks seda tegema selle maa "sool" – kristlased – ja Jumal säästab oma armust meie maa!
3. TOETA SIIS OMA RIIKI! Paulus kirjutab: "Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit. Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!"
Eriti kurvaks teeb mind aukartuse puudumine meie valitsejate ja juhtide vastu. See teeb nende töö nii raskeks ja see kurvastab ka Jumalat. Heb.13,17 kirjutab Paulus usklike vahekorrast oma juhtidega, kuid ma usun, et seda põhimõtet on hea rakendada ka inimsuhetes väljaspool kogudust: "Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile; sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates; sest teil ei oleks sellest kasu." Eriti meeldib mulle see lõpp: "Sest teil ei oleks sellest kasu." Kellele toob kasu see, kui ta ei alistu oma ülemusele või kritiseerib ja halvustab teda? Sellest pole kasu kellelegi! "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!" ütleb vanasõna. Annan nõu, julgusta, kuid ära halvusta. Ära unusta, et oma riigi toetamine algab just oma juhtide toetamisest!
Kui sa ei oska toetada ja aidata teisiti, siis tee vähemalt seda, millest kirjutab Paulus Timoteosele – 1.Tim.2,1-4: "Ma manitsen siis nüüd kõigepealt tegema palveid, palvusi, eestpalveid, tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemate eest, et võiksime vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes. Sest see on hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest, kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid."
Tõepoolest hea nõuanne: kritiseerimise ja tagarääkimise asemel palveta valitsejate ja juhtide eest! Meie president vajab meie eestpalveid. Meie peaminister ja ministrid vajavad meie eestpalveid. Meie riigikogu liikmed vajavad meie eestpalveid. Meie linna- ja maavalitsuse liikmed vajavad meie eestpalveid. Meie kallis Eesti riik vajab meie eestpalveid!
Kuid on veel üks riik, mille kodanikud me oleme. Paulus kirjutab – Flp.3,20: "Sest meie ühiskond on taevas, kust me ka ootame Issandat Jeesust Kristust kui Õnnistegijat." Olles lojaalsed kodanikud oma maises riigis, ärme iial unusta olla ustavad kodanikud Jeesuse Kristuse kuningriigis, andes "keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!" (Mat.22,21).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv