Nelipüha rikkus
22.05.2010 - (1347)

Apt.2:1-4,42-47: "Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse.
Aga igale hingele tuli kartus; ja palju imesid ja tunnustähti sündis apostlite läbi. Aga kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti."
Lunastuse ajaloo suurim sündmus on kahtlematult Kristuse surm ja ülestõusmine. Need kuuluvad ühte. Ilma esimeseta ei oleks teist ja ilma teiseta ei oleks ka esimesest meile kasu. Need moodustavad evangeeliumi alussamba. Evangeeliumi hea sõnum on, et Jeesus suri meie eest, meie pattude pärast – ja tõusis surnuist taas ellu! Sellega Ta tõestas, et Tema surm tõepoolest lepitas meie patud. "Patu palk on surm" (Rom.6,23). Jeesus maksis selle hinna. Ja tõenduseks, et Jumal selle vastu võttis, äratas Ta Jeesuse kolmandal päeval surnuist üles. Ülestõusmisega võidutses Kristus surma üle ja tõestas, et Tema "käes on surma ja surmavalla võtmed!" (Ilm.1,18). Tuleb päev, mil "Kristuses surnud tõusevad üles" (1.Tes.4,16), sest Kristus on "ülestõusmine ja elu" (Joh.11,25).
Seitse nädalat peale Kristuse ülestõusmist toimus lunastuse ajaloo järgmine suursündmus: saabus Jeesuse tõotatud "teine Trööstija" (Joh.14,16) – Püha Vaim, kelle Ta saatis enda asemele, et Tema järelkäijad ei jääks "vaestekslasteks" (Joh.14,18). Nelipüha nimetatakse õigustatult ristikoguduse sünnipäevaks. Ilma Püha Vaimu kui Juhi kohaloluta oleks jüngrite väike arglik grupp kiiresti hääbunud ja ülemaailmne ristikogudus tõenäoliselt sündimata jäänud! Ükski liikumine ei eksisteeri kaua ilma kirgliku, innustava juhita. Ja et see liikumine on eksisteerinud ja järjest kasvanud kuni tänapäevani, kõneleb selle Juhi erilistest võimetest.
Aga need erilised võimed, kaasa arvatud surematus, on Temast teinud ka ühe kõige salapärasema Tegelase, keda mõistetakse vähe isegi kristlaste endi hulgas. Paljud peavad Teda vaid jõuks, väeks või mõjuks – pühaks vaimustuseks! Veel 1968. aasta piiblitõlkes oli Apt.1,8 kirjutatud: "Te saate Püha Vaimu VÄE, kes tuleb teie peale." Õnneks on 1999. aasta piiblitõlkes jõutud tõele lähemale ja see lõik tõlgitud: "Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle."
Raske on mõista ja ka usaldada nähtamatut juhti. Ilmselt oli see vähemalt üheks põhjuseks, miks katoliku kirik kuulutas paavsti kui Peetruse järglase Jumala Poja asemikuks maa peal. Jumal seadis selleks ju Püha Vaimu! Kui esimesel sajandil peale Kristust juhtis kogudust tõepoolest Vaim, nagu on elavalt kirjeldatud apostlite tegude raamatus, siis järgmistel sajanditel usaldati järjest suurem juhiroll inimestele, kirikujuhtidele, kuni ükskord kuulutati kõrgeimaks ja absoluutseks juhiks Rooma piiskop.
Kuid tänapäevalgi mõistetakse Püha Vaimu vähe ja mõnel pool lausa kardetakse Teda kui emotsionaalse ekstremismi põhjustajat. Teisel pool aga just nende eriliste emotsioonide pärast Teda ihaldataksegi. Kui emotsioonid on laes ja erutus tipus, siis usutakse, et Püha Vaim on kohal. Kolmandad ei oska Temast midagi arvata.
Ühes kirikus õpetati lastele usutunnistust katekismuse järgi. Iga laps pidi õppima pähe ühe lause. Saabus laste teadmiste kontrollimise päev. Esimene laps tõusis ja ütles: "Mina usun Isasse, Kõikväelisse Jumalasse, taeva ja maa Loojasse." Teine laps jätkas: "Mina usun Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse..." Kui ta oli lõpetanud oma lause, valitses klassis mõnda aega piinlik vaikus. Lõpuks ütles üks laps: "Õpetaja, poissi, kes usub Pühasse Vaimusse, ei ole kohal."
Meie usume Pühasse Vaimusse, vähemalt nii me väidame. Kuid kas me oleme andnud Talle väärilise koha oma elus – Juhi koha – selles on küsimus? Selleks tuleb meil mõista Teda ja Tema tööd. Selleks tuleb meil mõista nelipüha tähendust.
Nelipüha saabus 50 päeva peale Kristuse ülestõusmist, millele osutab ka selle nimi mitmetes keeltes (pentecost, pjatidesjatnitsa). Juudi kalendris saabus see lõikuspühana 7 nädalat peale paasapüha (3.Ms.23.ptk.). Kui paasapüha sümboliseeris Kristuse ohvri toomist ja paasapüha hingamispäevale järgneval päeval uudseviljavihu toomine Kristuse ülestõusmist, siis lõikuspüha sümboliseeris rikkalikku hingedelõikust nelipühapäeval.
Lõikuspühal toodi ohvriks Jumalale "kaks kõigutusohvri leiba," mis olid valmistatud vastlõigatud viljast. Sellega pühendati Jumalale kogu saak. Sarnaselt pühendasid end Jumalale ka Jeesuse jüngrid veidi enne nelipühapäeva. Apt.1,14 on kirjutatud: "Need kõik olid alati ühel meelel üheskoos palves."
Nad olid juba usklikud. Kuid siiski vajasid nad seda kümnepäevast palvemaratoni enda tühjendamiseks kõigist takistustest, et saada täidetud Püha Vaimu täiusega. Nad pidid avama end täielikult Püha Vaimu mõjule ja juhtimisele.
Ja siis saabus päev, mil Püha Vaim laskus taevast ja täitis kõik koos olnud 120 siirast ja pühendunud usklikku meest ja naist. See oli nende ristimine Püha Vaimuga, mida oli tõotanud Jeesus, öeldes vahetult enne lahkumist – Apt.1,5: "Johannes ristis veega, aga teid peab ristitama Püha Vaimuga mitte kaua pärast neid päevi!"
Ja sealsamas ütles Jeesus välja ka nende missiooni, kui nad on selle ristimise saanud – Apt.1,8: "Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas [kodus] ja kogu Juuda- ja Samaariamaal [kodumaal] ning ilmamaa äärteni." Milleks siis tuleb Püha Vaim oma väega uskliku ellu? Et inimene oleks Jeesuse tunnistaja kodus, kodumaal ja maailma äärteni! Selleks saabus ajalooline nelipüha ning selleks ja ainult selleks saabub ka iga inimese isiklik nelipüha. Ka and rääkida "teisi keeli" anti just sel eesmärgil. Kuulge:
Apt.2,4-11: "Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all. Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: "Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed? Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes elame Mesopotaamias, Judeas ning Kapadookias, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Küreene-poolses Liibüas, ja siin asuvad roomlased, juudid ühes nende usku pöördunutega, kreetalased ja araablased, kuidas me kuuleme neid rääkivat meie omis keeltes Jumala suuri asju?""
Ajalooline nelipüha – esimeste kristlaste täitumine Püha Vaimuga – toimus Jeesuse ettekuulutuse ja Joeli prohvetikuulutuse (Joel 3:1, 2) järgi selleks määratud ajal. Kuid ärme unusta, et igaüks meist, kes elame lõpuajal, vajab oma isiklikku Püha Vaimuga täitumist, sest on ju kirjutatud, et "kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed" (Rom.8,14). Vaim ei saa meid juhtida, kui me ei palu Teda elama ega lase Tal elada meie sees!
Vaimu seeselamine on Jeesuse ligiolek. "Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juurde," ütles Jeesus (Joh.14,18), osutades Vaimu tulekule. Me soovime nii väga Jeesuse ligiolekut, aga kas me soovime sama igatsevalt ka Vaimuga täitmist? Mõned millegipärast pelgavad seda. Jeesus – jah! Aga Vaim – ma kardan seda!
Üks noor naine ütles evangelistile: "Ma ei julge paluda Püha Vaimuga ristimist, sest äkki Ta paneb mind tegema midagi, mis mulle ei meeldi; äkki saadab Ta mind misjonärina Hiinasse!"
Evangelist vastas: "Kui ühel külmal talvehommikul tuleks üks poolkülmunud väike lind ja koputaks su aknale, paludes varjupaika ning laseks sul võtta ta oma peopesale, teda soojendada ja sööta – usaldades end täielikult sinu armu hoolde – mida sa teeksid? Kas sa purustaksid ta oma peopesas? Ta on ju nii nõrguke ja sina nii tugev! Või soojendaksid ja toidaksid sa teda ning hoolitseksid igati tema eest?"
Naine sai aru evangelisti mõttest ja ütles: "Jah, ma näen, ma võin Jumalat usaldada."
Kaks aastat hiljem kohtas naine sama evangelisti ning tuletas talle meelde seda jutuajamist. Ta ütles, et on andnud end täielikult Jumalale. Ja siis, laia naeratusega näol, ütles ta rõõmsalt: "Ja arva ära, kuhu Ta mind saadab? – Hiinasse!"
Naine säras õnnest. Ta tundis end turvaliselt suure Jumala peopesal. Jah, Vaim juhtis Teda minema misjonäriks Hiinasse, aga sealgi oli ta ju Jumala peopesal!
Aga Püha Vaim tegutseb mitte ainult meie kaudu väljaspoole. Ta tegutseb ka sissepoole. Ta puhastab ja pühitseb meid, et me oleksime Tema head ristisõdurid. Ta teeb meist kuulekad Jumala lapsed.
Kord vestles üks pastor ratastooli "aheldatud" sõjaveteraniga. Endine sõjamees soovis teada, mida Jumal temalt ootab, et ta võiks saada Vaimu täiuse. Jutlustaja seletas talle nii hästi kui oskas, kuid endine sõdur ikkagi ei suutnud mõista, mida tähendab pühendumine. Lõpuks lõi ta nägu särama. "Oodake," ütles ta, "ma vist sain aru. Kui ma teenisin armees, oli minu kohuseks täita kõik mulle antud käsud ilma kõhklemata ja viivitamata. See on ühe hea sõduri tunnus. Kas seda ootab Kristus minult?"
"Just seda," vastas pastor, "sa said õigesti aru!"
Ja seda ootab Jumal kõigilt oma lastelt. "Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!" ütles Jeesus (Joh.14,15). Ja me võime olla kindlad, et Ta ei käsi meil teha midagi, mis ei tuleks meile heaks! Ma ei väsi kordamast ilusat Piibli tõotust – Rom.8,28: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb."
Jumala Vaim kasutab meid kõigile õnnistuseks – kaasa arvatud meile enestele! Me ei peaks kartma usaldada end täielikult Tema juhtimisele. Pealegi Vaimu juhtimisel ja Tema tööriistana oleme palju tugevamad. Keegi on öelnud, et on olemas kolme liiki kristlasi:
(1) Aerupaadi kristlased, kes võitlevad omal jõul – ja kui nad siis hetkekski peatuvad, et pisut puhata, leiavad nad, et vool on kandnud nad tagasi sinna, kust nad alustasid!
(2) Purjepaadi kristlased, kes lasevad tuulel teha kogu töö; nad naudivad võimsaid tuulepuhanguid, kuid on täiesti abitud, kui saabub tuulevaikus.
(3) Mootorpaadi kristlased, kes liiguvad edasi Püha Vaimu alati võimsas jõus. Milline kristlane tahad olla sina?
Ja veel üks asi: Iga paat vajab tüürimeest ehk pilooti. Paljud võtavad usklikuks saades Kristuse oma kaaspiloodiks. Jumal aitab mind! Vaimust täidetud elu juhtmõtteks aga on: Jumal juhib mind! Kristusest on saanud meie elu üks ja ainus piloot! Tema Sõna ja Jumala Vaim juhivad meid igal sammul.
Mõni arvab, et Vaimuga täitumine on luksus; miks võtta vaimulikust elust kohe nii palju? Miks olla maksimalist? Miks olla fanaatik? Ma vastan sellele küsimusele ühe teise küsimusega. Kujuta ette, et Kristus on andnud oma varaaida võtme sinu kätte ja palub sul võtta nii palju kui soovid. Seal on lademes triljoneid kroone. Kui sa tuled sealt välja ühe sendiga, kelle süü siis on, et sa oled vaene?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv