Nad kaotasid oma esimese armastuse
22.06.2013 - (1543)

Ilm.2,1-5: "Efesose koguduse inglile kirjuta: nõnda ütleb see, kes neid seitset tähte peab oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldküünlajala vahel: Ma tean su tegusid ja sinu tööd ja su kannatlikkust ja et sa ei või sallida kurje ja oled läbi katsunud need, kes endid ütlevad apostlid olevat, aga ei ole, ning oled leidnud nad olevat valelikud; ja sinul on kannatlikkust ja sa oled kandnud raskusi minu nime pärast ega ole raugenud. Aga mul on sinu vastu, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse. Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid; aga kui mitte, siis ma tulen su juurde ja lükkan su küünlajala tema asemelt ära, kui sa meelt ei paranda."
Üks raskemaid ja kurvemaid asju elus on näha, kuidas kellegi armastus kahaneb ja sina ei suuda teha midagi selle olukorra parandamiseks.
Elu rasketel hetkedel pöörduvad inimesed sageli nõu küsimiseks oma pastori või, kui on tegemist piinliku olukorraga, mõne teise koguduse karjase poole. Ühe jutlustaja juurde tuli naine, keda ta polnud kunagi varem näinud, ja ütles: "Pastor, minu lugu kindlasti shokeerib teid."
"Ma ei usu," vastas jutlustaja, "olen nõustanud inimesi üle 25 aasta ja kuulnud praktiliselt kõike!"
"Kuulge siis! Ma vihkan oma abikaasat! Ma vihkan tema välimust; ta on läinud paksuks ega hoolitse enda eest. Ma vihkan tema häält; ta luristab toitu ja närib suu lahti. Ma vihkan, kuidas ta peseb oma hambaid; ta lõmpsab vett suhu ja pööritab seda seal hammaste vahel. Ta norskab öösel ja teeb nina nuusates igasuguseid hääli. Ma ei armasta teda enam." Ta jätkas pika loeteluga teistest põhjustest, miks ta vihkas oma abikaasat.
Jutlustaja oli tõesti shokeeritud. Ta oli kuulnud seda kõike varemgi, kuid mitte kunagi sellise taktitu otsekohesusega. Ta kogus end ja küsis: "Kas on see alati olnud nii?"
Naine vaikis ja selles vaikuses ta oleks otsekui kõndinud tagasi ajas. Tema silmis süttis väike helk ja näole ilmus kerge naeratus. "Ei," ütles ta, "alati ei ole see olnud nii. Kunagi oli ta sõbralik ja lahke ja tundlik. Ma mäletan meie kurameerimist ja kui romantiline ta oli. Ma mäletan intiimseid jutuajamisi ja vaikset muusikat ja küünlavalgust. Ma mäletan imelist laulatust ja mesinädalaid. Ma mäletan, kuidas me abielu varaseil aastail, kui meile sündisid lapsed, võitlesime koos toimetuleku eest. Olid mõned head ajad. Oli aeg, mil me armastasime teineteist väga."
Me küsime imestades: "Mis siis juhtus?" See paar oli olnud abielus 20 aastat. Mis juhtus selle kahekümne aastaga sellist, mis muutis armastuse vihkamiseks, mis pani naist ütlema: "Ma vihkan oma meest!" Mõistatus! Ometi karm ja kurb reaalsus. Armastus kahanes, kuni kustus täielikult.
Meile meeldib vaadata vastabiellunuid – noorpaare, kes pole kaotanud sädet silmades ega naeratust näol, kes on teineteisesse kõrvuni armunud. Selles pildis on midagi kosutavat. Kuid kahjuks tuleb meil näha ka teistsugust pilti, kus armastus hakkab kahanema.
Kaasaegse ühiskonna filosoofia järgi on igal inimesel õigus olla õnnelik. Ja kui keegi ei ole õnnelik, on tal õigus kõndida ära selle juurest, mis või kes teeb ta õnnetuks. Nii lihtne see ongi. Ja nii lahutavad tuhanded ja tuhanded inimesed oma abielu, sest nad pole nii õnnelikud, kui nad endi arvates peaksid olema.
Sama võib öelda ka töö kohta. Enamus inimesi alustab oma karjääri suure entusiasmi ja nii paljude ideedega, mis kõik ei mahu pähegi! George Washington Carver hoidis oma peos maapähklit, arahiisi, vaatas üles Jumala poole ja küsis: "Jumal, ütle mulle, mis on selle maapähkli sees? Kas sellega on võimalik rahvast toita? Kas see võiks olla alternatiivne kultuur vaestele põllumeestele kasvatamiseks?" Jumal vastas: "Ma olen andnud sulle aju. Uuri ise välja!" Ja orjana sündinud must mees hakkas uurima kõiki lihtsa maapähkli saladusi. Ta "armus" oma töösse, andis sellesse kogu oma elu ja inimkond tänab teda selle eest. Ameerikas tähistatakse iga aasta 5. jaanuaril George Washington Carver'i päeva (tema surma aastapäeval). Tema innovatiivsuse pärast on teda kutsutud "Mustaks Leonardoks" suure leiutaja Leonardo da Vinci järgi.
Kuid paljud inimesed kaotavad selle entusiasmi, rügades tööd vaid raha pärast, tundmata sellest vähimatki rahuldust. Nad hülgavad oma töö, hakates otsima uut töökohta. Siiski kõige kurvem näide kaotatud armastusest on see, kui inimene kaotab oma armastuse Jumala vastu. Just see teeb meie tänase sissejuhatava kirjakoha Ilmutusraamatust nii traagiliseks. See räägib kogudusest, mis kunagi oli elav ja entusiastlik Jumala asjus, kuid...
1. NAD OLID KAOTANUD OMA ESIMESE ARMASTUSE.
Ühel päeval kogunes väike grupp Efesoses. Nad olid kuulnud apostel Pauluse jutlust ja võtnud vastu Jeesuse oma Päästjaks. Nad olid Efesoses suures vähemuses, kuid nad panid aluse kogudusele selles linnas. Nad said kokku kodudes, kus lugesid koos Jumala Sõna ja palvetasid. Nad läksid oma naabrite ja sõprade juurde ning jagasid nendega oma usku. Selliselt selle väikese koguduse liikmete arv aina kasvas.
Nad olid innukad tegema misjonitööd, toitma koguduse liikmeid ja edendama osadust. Neid tunti kui elavat ja jõulist usklike ühendust. Nad julgustasid üksteist ja aitasid üksteisel kasvada usus.
Siis, aastate möödudes – alati on raske kindlaks määrata millal ja miks – kaotasid nad oma innukuse, entusiasmi. Loomulikult ei hääletanud nad koguduse täiskogu koosolekul, et jahtugem nüüd pisut maha! See juhtus iseenesest. Nende armastus Jumala vastu – ja sellest tulenevalt ka armastus kaasinimeste vastu – kaotas oma tulisuse ja sära.
Üks mees kirjutab ühest oma kodulinna kirikust. Ta ütleb, et see oli alati seal. Lapsena sõitis ta tihti sellest mööda oma jalgrattal. Ta ei osutanud sellele suurt tähelepanu, lüües aeg-ajalt pilgu vaid selle nimesildile ja suurele teadetetahvlile, kus oli öeldud, millal toimuvad teenistused. Ka täiskasvanuna sellest vahel möödudes ei pööranud ta sellele suurt tähelepanu. Oma mälestuse järgi polnud ta kunagi astunud selle kiriku uksest sisse. Aga ta teadis, et see on kirik.
Ühel päeval aga sellest mööda sõites avastas ta, et tuttav silt on läinud ja selle asemel ilutses mingi kliiniku nimi. Grupp kiropraktikuid (ilma arstirohtudeta ravitsejaid) olid selle kinnistu ära ostnud ja avanud vanas kirikuhoones oma kliiniku.
"Miks?" küsib mees, "Miks suri see kogudus?" Pidi ju olema aeg, mil inimesed entusiastlikult ja ohvrimeelselt ehitasid selle kiriku. Pidi ju olema aeg, mil rahvas täitis kirikupingid, palvetas ja kiitis Jumalat ning lapsed sagisid pühapäevakooli klassides. Oli ju aeg, mil peeti suurepäraseid jutlusi ja inimeste südamed said puudutatud. Kuid nüüd on seal kiropraktikute kliinik!
"Mis juhtus?" küsib mees. Ilmselt mitte mingi skandaal. Pastor ei jooksnud ära koguduse sekretäri naisega ega põgenenud kogu kiriku rahaga! Kui oleks juhtunud midagi sarnast, oleks sellest kirjutatud ajalehtedes. Mis aga juhtus, oli enam kui tõenäoliselt märkamatu jahtumine, kus inimesed, kes tavatsesid palvetada, enam ei palvetanud, inimesed, kes tavatsesid annetada, enam ei annetanud ja inimesed, kes tavatsesid tunnistada Jumalast, enam ei tunnistanud. Ja selliselt suri kirik tasapisi välja.
Sarnane protsess oli toimumas ka Efesose koguduses... ja – tehkem silmad lahti – äkki on see vargsi toimumas ka meie koguduses. Elav, jõuline kogudus on kaotanud oma esimese innu ja armastuse. Siiski ei räägi me sellest, et kedagi süüdistada, vaid et juhtida tähelepanu sellele, mida sellises olukorras ette võtta.
2. MIDA TULEKS SIIS TEHA?
Kas te olete pannud tähele, et kui armastus on elav ja kirglik, siis kirjeldatakse seda alati kui midagi sooja või palavat? Armastuse kadumisel aga räägitakse tunnete jahtumisest ja isegi külmast suhtumises. Jeesus kasutab seda kujundit Matteuse 24. peatükis. Rääkides Jeruusalemma peatsest hukust, ütleb Ta: "Ja et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus" (Mat.24,12).
Just see juhtus Efesose koguduses ja just see on juhtunud paljudes kirikutes ka tänapäeval. Aga kas on võimalik kogeda vastupidist? Kas on võimalik taastada esimest armastust? Taavet kirjutab Ps.51,14: "Anna mulle tagasi rõõmustus Sinu päästest!" See salm ütleb kõigepealt, et Jumala päästes on rõõm; patust päästetud hingele on normaalne tunda rõõmu. Lugedes pöördumise lugusid Apostlite tegude raamatust, leiame, et inimesed tundsid alati suurt rõõmu, kui olid parandanud meelt, saanud pattude andestuse ja lasknud ennast ristida ning täitunud Püha Vaimuga.
Kuid vahel võib see rõõm ka väheneda või hoopis kaduma minna, ega muidu Paulus manitse Flp.4,4: "Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!" Ja Taavet anus Jumalat: "Anna mulle tagasi rõõmustus!" Ma olen kaotanud selle! Ma pean saama selle tagasi!
Õnneks on võimalik seda tagasi saada. Ja see rõõm tuleb tagasi koos esimese armastusega. Jeesus ütles Efesose kogudusele: "Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid!" Ehk mõtle tõsiselt oma usuteele ja tule tagasi esimese armastuse juurde. Vaimulik nostalgia on väga oluline. Me peame minema oma mõtetes tagasi aega, kus Jumala armastus võitis meie südame ja täitis selle tänuliku vastuarmastusega. Jeesus ütleb: "Tuletage seda ikka meelde! Ärge unustage vana sammeldunud risti, mille sõnum võitis teie südame! Ärge unustage, et Jumal armastab teid täna mitte vähem, kui päeval, mil te Ta leidsite, või, õigemini, mil Tema teid leidis!" Jumala armastus pole jahtunud ja ei ole ühtegi põhjust, miks peaks jahtuma meie armastus! Ainult mõelge Jumala headusele ja see armastus lööb taas lõkkele.
"Mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid!" Esimese armastuse taastamise võti leidub meeleparanduses. See on tugev väljend: "Parandage meelt!" Nende sõnadega alustas oma tööd nii Ristija Johannes (Mat.3,2) kui ka Jeesus ise (Mat.4,17). See näib raskesti mõistetavana, isegi müstilisena; kuidas on võimalik MEELT parandada? Kuid see tähendab lihtsalt: "kahetsege pattu ja hakake teisiti mõtlema!" Tunnistage, et esimese armastuse kaotamisega tegite suure vea – tegite pattu Jumala ees – ja kahetsege seda. Ärge unustage, et tegude pattudega samaväärsed on tegemata jätmise patud. Jakoobus kirjutab, et "kes siis mõistab teha head ja ei tee seda, sellele on see patuks" (Jak.4,17). Nii on patuks ka armastuse vähenemine, mis kajastub armastustegude vähenemises! Me saame sellest aru, kui parandame meelt ehk "hakkame teisiti mõtlema."
Meile on antud võime oma mõtteid suunata. "Mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes!" manitseb Paulus Rom.12,17. Kol.3,2 kutsub ta üles: "Mõelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal!" Meeleparandus seisneb peale oma pattude kahetsemise just oma mõtete suunamises õigetele ja headele asjadele – Jumala asjadele, Jeesusele ja Tema toodud lunastusele ning Tema valmistatud eluasemetele taevas. Neile asjadele mõtlemine elustab meis esimese armastuse.
Mõtlemisega lähedaselt seotud on unistamine, visioonide omamine, eesmärkide seadmine. Millest me unistame? Milline on meie visioon? Mis on meie eesmärk? Kas me mõtleme Jumala töö võidukäigust, Jeesuse peatsest tulekust ja päästetute elust taevas? Või oleme me "kahe jalaga maa peal" ja hädaldame: "Küll on ilmas palju valu!"? Tõsi, ilmas ON palju valu, kuid see ei vähene põrmugi, kui me sellele mõtleme. Ja paremaks ei tee see meid ka. Küll aga väheneb valu, kui me mõtleme taevastele asjadele ja see teeb meid ka paremaks. See kasvatab meie armastust Jumala vastu.
Esimest armastust on võimalik tagasi saada! See oleneb meie mõttemaailmast. Kui me laseme Jumala meie mõttemaailma keskpunkti, oleme päästetud, sest Jumal, kes on armastus, täidab ka meid kõige ehtsama armastusega.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv