Ma soovin tunda Kristust
22.10.2011 - (1347)

Kirjutades Filipi kogudusele, tunnistab Paulus endast – Flp.3,7-14: "Aga mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust ja et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu — see, mis tuleb Jumalalt usu varal, et ma tunneksin ära Tema ja Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast. Ei mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud. Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses."
Paulus ütleb, et ta unustab ära, mis on taga! Unustamine võib olla vägagi piinlikkust valmistav. Lubasid midagi teha, kuid unustasid ära. Või unustasid usukaaslase või töökaaslase või naabri nime. Jah, vahel võtab mõne sõbra nime meenutaminegi parasjagu aega! "Kas sa mäletad veel mind," on minult tihti küsinud usukaaslased teistest adventkogudustest, kus ma olen teeninud. Piinlik on, kui olen unustanud, aga seda on juhtunud. Tegelikult päris palju.
Vahel olen ma mõelnud, et unustamisel on ka positiivne pool. Unustad ka halvad asjad – näiteks sulle tehtud halvad teod või öeldud halvad sõnad ja üldse ebameeldivad kogemused. Mina küll unustan palju – kahjuks vahel ka asju, mida ei oleks vaja unustada.
Sissejuhatuseks loetud piiblitekstis me kujutame Paulust peatumas keset selle kirja kirjutamist ja meenutamas, kuidas temast sai kristlane ning kuidas on tema elu sealt edasi kulgenud. Kord vaadati temale alt üles kui mõjukale juudile, rahvusassamblee liikmele, rikkale ja kuulsale mehele. Kõikjal, kus ta käis, saatsid teda sõdurid ja teenrid. Kuid ta oli loobunud kõigest sellest, et järgida üht puusepast rändjutlustajaks saanud lihtsat meest, kes ei omanud midagi, peale riiete, mis tal seljas olid. Ja kui talt küsiti, miks ta seda oli teinud, vastas Paulus: "Ah, ma vaatasin kõigele, mis mul kord oli, ja leidsin et see oli rämps – praht, pühkmed! Sellepärast ma viskasin need ära."
Paulus tuli tundmisele, et kui sul on kas või kõik selle maailma parimad asjad, aga sul pole Kristust, oled sa ikkagi vaene! Kui sul aga on Kristus, oled sa tõeliselt rikas! Ta sai aru, et Jeesus on see kallihinnaline pärl või põllule peidetud varandus, millest viimane oli rääkinud oma tähendamissõnades. Jeesus on väärt kõigest loobumist, et omandada Teda.
Kuid tänapäeva kristlastel on seda raske mõista. On ikka tore, lausa Jumala õnnistus, kui sul on Rolex käekell, Cadillac auto ja luksuslik villa. Viimasel ajal on religioosset maailma shokeerinud üks skandaal teisel järel. Ei, inimesi pole häirinud evangeeliumiga pururikkaks saanud inimesed, vaid nende madal moraal. Aga kas need ei käi mitte käsikäes? Üks evangeeliumi põhimõtte eiramine on see kõik!
Jumal pole seadnud nii, et ühe inimese kätte voolaksid miljonid dollarid, eriti misjonitöös, sest "rahaahnus on [ikka veel] kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu," kirjutab Paulus noorele misjonitöölisele Timoteosele (1.Tim.6,10). Enamus evangeeliumitööliste puhul koputab patt kiiresti uksele, kui nende taskud täita rahaga!
Tõelised evangeeliumitöölised ei otsi maist rikkust. Nende rikkus on Kristus. Just seda tahab siin öelda ka Paulus. "Te soovite teada, miks ma sain kristlaseks, miks ma järgin Jeesust. See on sellepärast, et ma vaatasin kõigele, mida see maailm pakub, ja leidsin, et see on rämps, pühkmed. Miski pole võrreldav Kristuse kui tõelise rikkusega!"
Sissejuhatava kirjakoha keskmes on 10. ja 11. salm, kus Paulus avaldab oma südame igatsuse – selle, mida ta peab tõeliselt väärtuslikuks: "...et ma tunneksin ära Tema ja Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast." (Flp.3,10.11).
Ma soovin tunda Kristust, kirjutab ta. Eelmises jutluses rääkisime sellest, et "tundmine" suhete kontekstis tähendab Piibli keeles äärmist lähedust. Paulus soovib saada Jeesusega äärmiselt lähedaseks, lausa üheks mõtetelt ja meelelt.
Seejärel avaldab ta oma igatsuse saada osa Kristuse ülestõusmise väest. Kristuse ülestõusmises veendumusele tulemine oli tema elu suur läbimurre. Enne seda oli ta uurinud Jeesuse elu ja õpetusi ning tulnud järeldusele, et Jeesus oli suur petis ja suurim teene, mida ta sai Jumalale osutada, oli hävitada kristlik kogudus. Seda ta ka tegi – ja väga innukalt, KUNI kohtus ülestõusnud Kristusega isiklikult Damaskuse teel. Kristus on üles tõusnud! Ta elab! Kristus on Jumalast saadetud Päästja. See teadmine muutis Pauluse elus kõik.
Kristuse ülestõusmine on mitte ainult meie ihu-ülestõusmise tagatiseks Kristuse teisel tulekul. Selle vägi elustab meid juba praegu, nagu kirjutab Paulus Ef.2,1: "Jumal on teinud elavaks ka teid, kes olite surnud oma üleastumistes ja pattudes." Ilma selle väeta elaksime me õnnetut elu selles kaduvas maailmas, omamata lootust igavikule. Kristuse ülestõusmise väe läbi on Jumal meid uuesti sünnitanud ja andnud uue elu, lootusrikka elu. Paulus ütleb, et ta soovib saada rohkem osa sellest väest. Kas ka meie?
Pauluse soov tunda rohkem Kristust ja kogeda Tema ülestõusmise väge on meile arusaadav. Kuid ta läheb edasi ja ütleb, et tema järgmiseks sooviks on tunda ära "Tema kannatamise osaduse" ehk saada osa Kristuse kannatustest. Kas sellega pole Paulus läinud mitte liiga kaugele? Saada osa Kristuse ülestõusmise väest on väärt ihaldamist, aga saada osa Tema kannatustest? Kas seda pole pisut imelik soovida?
Üks Teise Maailmasõja veteran teatas uhkelt oma kuulumisest nende väheste klubisse, kes elasid üle jaapanlaste rünnaku Pearl Harborile. Pole raske aimata, et nende meeste vahel valitseb eriline vendlus, sest nad on saanud osa ühesugustest kohutavatest kannatustest. Neist olid saanud verevennad.
Kannatamiste osadus on midagi erilist, mis seob inimesed eriti kõvasti ühte. Vaadake, kuidas hoiavad kokku Siberisse küüditatud. Ka nemad teavad hästi, mida tähendab kannatamiste osadus.
Paulus kannatas nagu Kristuski. Teda peksti korduvalt, visati kividega, heideti vangi ja lõpuks hukati. Usklikele Galaatias ta kirjutas – Gal.6,17: "Mina kannan Jeesuse arme oma ihul."
Kas ka sina soovid saada osa Kristuse kannatustest? See võib sündida mitmel erineval viisil.
Ühe kirikuteenriga seotud skandaali ajal läks üks pastor juuksuriärisse. Juuksur, kes oli tema juukseid lõiganud 15 aastat, ütles: "Pastor, sul on olnud raske sel nädalal, eks ju?"
"Mispärast?" küsis pastor.
"Kõigile pastoreile vaadatakse nüüd kahtlustavalt. On ju nii? Kindlasti valvavad inimesed iga su sammu, oodates, mil sa teed mõne vea, sest nad kahtlustavad, et ka sina võid olla sharlataan!"
Kurb, kas pole. Kui üks kristlane eksib, vaadatakse kõigile kristlastele viltu.
Kristus kannatas mitmel viisil. Ta kannatas, kui Tema heategusid tõlgendati vääriti. Ta kannatas ja isegi nuttis, kui nägi inimesi kannatamas. Ta kannatas nuttes ka siis, kui vaatas Jeruusalemma peale, kellele oli pakutud armu ja andestust ning Jumala tõde, mille see aga hülgas. Ja kõige kulminatsiooniks need risti kannatused. Kes küll suudaks neid mõista?
Kõik kannatused – nii Kristuse kannatused kui ka meie kannatused – võib viia ühe nimetaja alla ja selleks on patt. Patu pärast on siin maailmas kannatused ja on õiglane, kui neist saab osa mitte ainult Jeesus, vaid ka meie. Et ka meie tunneksime ühes Jeesusega valu hingede hukkumise pärast ja teeksime oma parima, et neid juhtida ainsa Päästja juurde – hoolimata selle tööga kaasnevaist kannatusist.
Kuid oma soove ilmutades läheb Paulus veelgi kaugemale, just nagu poleks kannatamisest ühes Kristusega veel küllalt. Ta kirjutab: "...ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast."
See on ühele tavalisele inimesele liig mis liig! Kannatada surma nagu Kristus! Inimene ei soovi surra, inimene soovib elada. Kuid, vaimulikult võttes, iga hetk, mis me elame Kristusele, me sureme Tema pärast. Ja tõde on ka see, et iga elu hetkega me läheneme füüsilisele surmale. Et meid ootaks ees ülestõusmine, nagu seda koges Kristus, peab ka meie surm toimuma usus, nagu seda tegi Kristus. Me peame saama Tema surma sarnaseks!
Paulus suri vägivaldset surma timuka käe läbi. Kui ajalugu ei eksi, kannatasid märtrisurma kõik apostlid peale Johannese. Nad tõepoolest muutusid "Tema [Kristuse] surma sarnaseks." Ka meid kutsutakse üles tooma "oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks" (Rom.12,1).
On ilus ja hea, kui me võime öelda: "Ma olen õppinud tundma Kristust ja elanud Talle oma elu iga hetke. Olen andnud Talle oma aja, oma vahendid, oma energia, oma talendid. Ma olen kannatanud ühes Temaga. Ja ma olen valmis saama Tema sarnaseks ka surmas, et olla Tema sarnane ülestõusmises."
Kristus ei paku meile eraldi vaid ülestõusmise väge, kui väga me seda ka sooviksime. See on täispakett – kas võta või jäta! Aga julgustuseks teadkem, et kogu see pakett, kõik need kogemused – elust koos Jeesusega kuni surmani koos Jeesusega – on Tema järgimine Tema käidud teel. Seda ju tegelikult tähendabki olla kristlane – järgida Kristust, saades kõiges Tema sarnaseks. Nagu kirjutab Paulus – 2.Tim.2,11.12: "Ustav on see sõna: kui me ühes Temaga oleme surnud, siis me ka elame ühes Temaga; kui me ühes kannatame, siis me ka valitseme ühes Temaga!"
Igavene elu ühes Kristusega väärib igat kannatust ja ohvrit, isegi surma!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv