Ole tõeline sõber!
22.11.2014 - (1252)

Ps.44,2: "Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud: suure teo oled Sa teinud nende päevil, muistsel ajal!" Ka meie oleme oma kõrvadega kuulnud Jumala tööst, Tema suurtest tegudest meie vanemate päevil. Sellegipoolest on Jumala töö siin maailmas ikka veel lõpetamata. See on meie teha ning seepärast ei väsi me palumast – Ps.44,27: "Tõuse meile appi ja lunasta meid oma helduse pärast!"
Pole kahtlust, et me elame lõpuajas, ja me ei saa olla aja suhtes ükskõiksed. See oleks ustavusetus Jumala vastu. Me ei saa olla ka pimedad ega endid pimedaks teha, sulgedes oma silmad. Me näeme, mis toimub meie maailmas. Kuid ma tahaksin juhtida täna meie tähelepanu kristliku maailma peale. Selle olukorda kirjeldab hästi Jes.51,18: "Ei olnud tal talutajat ühestki oma sünnitatud lapsest, ega haaranud tal käest kinni mitte ükski tema kasvatatud laps!" Adventkogudus on üks ristikoguduse lastest. Kas ka temast pole juhatajat ja aitajat! Me ise usume, et just selleks me olemegi siin maailmas! Me usume, et see on meie töö. Me usume, et just selle töö edukaks lõpetamiseks antakse Hiline Vihm. Jumal tahab teha suuri asju – nagu minevikus – kas me oleme valmis Temaga koostööks? Kas me tunneme oma osa selles töös?
Sellest tunnist, milles me elame, ja sellest tööst, mis meil tuleb teha, räägib väga ilmekalt üks Jeesuse tähendamissõna – Luk.11,5-8: "Kellel teie seast on sõber ja ta läheks südaöösel ta juurde ja ütleks temale: sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on teelt tulnud mu juurde ja mul ei ole, mida talle ette paneksin! Kas tema peaks toast vastama ning ütlema: ära tee mulle tüli, uks on juba lukus ja mu lapsukesed on minuga voodis; ma ei või üles tõusta sulle andma!? Ma ütlen teile, kui ta üles ei tõuseks ja talle ei annaks, sellepärast et ta on tema sõber, siis tõuseks ta ometi üles tema pealekäimise pärast ning annaks talle, niipalju kui talle vaja."
Selles loos on kolm tegelast: (1) inimene puuduses, (2) inimene külluses ja (3) nende mõlema sõber. Puudustkannatajal puudub ühendus rikkaga, kuid neil on ühine sõber, kes suhtleb mõlemaga. Ja selle sõbra roll osutub ülioluliseks!
Püüame ette kujutada seda situatsiooni. Vaene teekäija on meeleheitlikus olukorras; ta on eksinud ja jäänud öö peale. Nälg näpistab, sest pole midagi süüa. Ei ole juhti, ei ole valgust. Üksi pimedas öös – näljast nõrkemas, külmast kange. Siis äkki näeb ta valguskuma – keegi on mõelnud pimeduses eksijate peale, kuna ta lamp alati põleb! Eksinu läheb arglikult valguse suunas, koputab uksele, see avatakse... ja ta võetakse vastu kui sõber! Me ei tea, kas nad olid kunagi varem kohtunud. Igal juhul oli see kohtumine ootamatu. Siiski koheldakse eksinut kui sõpra!
See sõber aga oli näljane ja vajas kohe toitu. Majaperemehel aga polnud kodus midagi söödavat. Aga tal oli rikas sõber; ja kuigi oli kesköö, läks ta otsemaid selle juurde. Kuid selle pere magas ja uks oli kinni. Ta koputas ja käis oma rikkale sõbrale peale seni, kuni see avas ja andis talle, mida ta vajas. Nii sai eksinud sõber toidetud.
Kas ei kujuta see ilmekalt meie olukorda? Eksinud ja näljane teekäija esindab tänapäeva eksinud ja vaimulikult näljaseid inimesi. Rikas sõber pole keegi teine kui meie Jumal. Kes aga on see mõlema sõber? Sina ja mina – meie! Ka meie oleme tänapäeval olukorras: "mu sõber on teelt tulnud mu juurde." Tänu Jumalale, et meie kogudusel on veel valguskuma selles pimedas vaimulikus öös! Ja eksijad tulevad meie juurde. Küsimus on: Kuidas me nad vastu võtame? Kuidas me neisse suhtume? Kas me peame neid oma sõpradeks? Kas me kohtleme neid kui sõpru? Võib-olla pole me neid kunagi varem kohanud? Võib-olla aga tunneme neid liigagi hästi? Kas me kohtleme neid igal juhul kui sõpru?
Oletame, et kohtleme. Aga edasi? Mis saab edasi? Kas võtame vastu ja paneme magama, nagu me isegi paljud magame – vaimulikus mõttes! Aga ta on ju näljane! Noh, söögu siis! Aga tal pole midagi süüa! Ta on tulnud minu juurde ja mina pean andma talle süüa! Aga mida? Mida on mul talle anda?
Oo, mida kõike on paljudel talle ette laduda! Millist vaimulikku toitu rutatakse uuele sõbrale sisse söötma! Kõik kõige krõbedamad palad ühekorraga! Pangu see tema kõhu kinni või võtku lahti, see ei ole minu asi – see on ju õige toit!
Suur küsimus on: Mida me pakume oma sõbrale, kes on tulnud meie juurde – kirikusse, kodusse või kuhu tahes? Mida õpetab meile see tähendamissõna? Seal on öeldud – Luk.11,6: "...mu sõber on teelt tulnud mu juurde ja mul ei ole, mida talle ette paneksin! Kas me mõistame, et meil enestel ei ole talle midagi pakkuda – mitte midagi!
Aga mis siis teha? Jätta sõber saatuse hooleks? Ei, Jeesus õpetab, et meil tuleb minna oma rikka Sõbra juurde – muidugi, eeldades, et Ta on ikka meie Sõber! Jah, selle asemel, et igale siit uksest sisenejale ise midagi pakkuda, läheme otsemaid oma rikka Sõbra juurde, öeldes: "Mu sõber on teelt tulnud mu juurde ja mul ei ole, mida talle ette paneksin!" Meile on tulnud külastaja ja meil pole talle midagi pakkuda! Kas me mõistame, milline palve peaks valitsema selles ruumis, sest iga siseneja on meie sõber ja me teame, et meil pole talle midagi söögiks ette panna! Jah, meil on siin kõne, ilusad laulud, kuid seda leiba, mis toidab hinge, võib anda vaid meie suur Sõber – Jumal! Ja kuigi on vaimulik öö, "pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid" (Jes.60,2), pöördume palves oma rikka Sõbra poole ja palume... Kuidas? Lihtsa küsimise peale ei saanud see mees midagi! Meil tuleb paluda kogu südamest, jääda palvesse, kuni Jumal täidab oma tõotuse, mis on antud otse peale seda tähendamissõna – Luk.11,9.10: "Ka mina ütlen teile: paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse." Meil tuleb paluda teadmises, et meil enestel pole talle midagi anda. Siis Tema, meie rikas Sõber, annab.
Üks asi on kutsuda inimene koosolekule ja teine asi on teda toita. Kutsuda inimene siia ja jätta ta nälga, või pakkuda sobimatut toitu – nii ei käituta sõbraga! Aga õiget toitu, mida inimhing vajab, võib anda üksi Jumal!
Et teisi inimesi edasi juhatada, tuleb meil enestelgi minna edasi. Kui aktuaalne on täna Piibli sõnum – 5.Ms.1,6.7: "Jehoova, meie Jumal, rääkis meiega Hoorebil, öeldes: küllalt kaua olete viibinud selle mäe juures. Pöörduge ja minge teele!" Pöörduge näoga Jumala poole ja minge edasi! Esimene asi, mis tuleb teha, on öeldud prohvet Jesaja läbi – Jes.57,14.15: "Sillutage, sillutage, tehke tee valmis, koristage takistused mu rahva teelt! Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et elustada alandlike vaimu ja elavaks teha rõhutute südameid!"
Kes on see "minu rahvas?" Need on Jumala lapsed, kes on ikka veel laiali selles maailmas. Jumal ütleb: "Koristage takistused mu rahva teelt!" Alles siis saab Jumal koguda oma lapsed, et oleks "üks kari ja üks Karjane" (Joh.10,16).
Need takistused või komistuskivid on meie eneste juures – komistuskivid Jumala rahva teel! Seepärast, õed ja vennad, "puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tehkem täielikuks oma pühitsus Jumala kartuses" (2.Kor.7,1). Saagem seal, kus me seni oleme olnud orjad, isandaiks. Saagem seal, kus oleme seni olnud uhked, alandlikeks. Saagem seal, kus me seni oleme olnud isekad, heldeiks. Saagem seal, kus me seni oleme olnud võõrad, sõpradeks. Siis saavad meist kolmeinglikuulutuse tõelised kuulutajad ning paljud võtavad seda kuulda, öeldes: "Meie vanemail oli pärisosaks ainult vale!" (Jer.16,19) ja "me kõik eksisime nagu lambad!" (Jes.53,6), aga nüüd oleme juhitud "oma hingede Karjase ja Hooldaja poole" (1.Pet.2,25). Oleme juhitud Jeesuse juurde ja me jääme Tema juurde!
Ühel hingamispäeval teel kirikust koju pöördus väike tüdruk oma ema poole ja ütles: "Emme, tänane pastori kõne ajas mind segadusse."
"Mis nimelt, lapsukene," küsis ema.
"Jutlustaja ütles, et Jumal on meist suurem. On see tõsi?"
"Jah, see on tõsi," vastas ema.
"Aga ta ütles ka, et Jumal elab meie sees," jätkas laps. "Kas see on ka tõsi?"
"Jah, see on tõsi," vastas ema.
"Aga emme," ütles väike laps nõutult, "kui Jumal elab meie sees ja Ta on suurem kui meie, siis ei mahu ta ju meie sisse ära; Ta paistab meist välja!"
Laskem Jumalal elada meie sees ja paista välja ning tegutseda meie läbi, juhtides inimesi meie ühise suure sõbra Jeesuse juurde!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv