Teenigem Jumalat!
23.02.2013 - (1429)

Me nimetame tänast kogunemist siin kirikus jumalateenistuseks. Ma järeldan sellest, et me oleme tulnud siia kirikusse Jumalat teenima. Keegi võib ju vaielda vastu: "Jumal on nii suur ja elab taevas, kuidas me saame Teda teenida? Eks inglid kui teenijad vaimud teeni seal Teda; meie teenime siin üksteist!" Ma ei eita ka seda aspekti, kuid kokkuvõttes teenime me siin ikkagi Jumalat, sest ka oma ligimest teenides teenime me Jumalat! Mäletate, kui Jeesus ütles: "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" (Mat.25,40). Aga vähemalt ühes asjas peaksime me olema kõik ühel meelel: Jumalateenistus on teenimine, mitte teenitud olemine!
Peatugem täna lühidalt erinevate jumalateenimisviiside juures. Ei, ma ei mõtle erinevaid jumalateenistusi – palvekoosolekuid, jutlusetunde, ülistusteenistusi ja kõike sarnast. Ma tahan rääkida viisidest, kuidas me teenime Jumalat. Ühe definitsiooni järgi on Jumala teenimine "Jumala olemasolu, olemuse, tahte ja teede otsene tunnustamine südamest tuleva tänu ja kiitusega nii sõnades kui tegudes." Kuidas me saame seda teha?
1. JUMALA TEENIMINE AKTIIVSE OSAVÕTU LÄBI AVALIKEST JUMALATEENISTUSTEST.
Selline Jumala teenimine algab juba koosolekule tulekuga, millega me ütleme oma pereliikmetele, naabritele, sõpradele, isegi võõrastele, kes näevad meid kirikusse minevat, et Jumal on meile nii oluline, et me ajame end puhkepäeva hommikul varakult voodist välja, paneme oma parimad riided selga ning läheme Teda koos kogudusega kummardama ja teenima. Nii et juba kirikusse tulek on Jumala teenimine.
Paulus kirjutab – Heb.10,25: "Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat." Mis on "see päev," mis läheneb? Kristuse tõotatud tagasituleku päev! See läheneb tõesti ja see tähendab, et me peaksime järjest usinamalt võtma osa koguduse kooskäimistest!
Kuid üks asi on võtta osa kooskäimistest ja teine asi võtta osa jumalateenistustest! Üks asi on tulla kirikusse ja teine asi osaleda seal Jumala teenimisel. Taavet kutsub üles oma laulus – Ps.29,2: "Andke Jehoovale Tema nime au, pühas ehtes kummardage Jehoovat!" Alustanud Jumala teenimist kirikusse tulekuga, jätkame me seda jumalateenistusel aktiivse osalemisega. Meie käitumine kirikus – kirikuuksest sisenemisest kuni sealt väljumiseni – meie näoilme, meie sõnad, meie žestid, meie teod – kogu meie hoiak peaks olema Jumalat austav ning kaaskummardajaid innustav ja julgustav.
Meie ülalpidamisel kirikus on teistele kirikulistele sügav mõju. Keegi on kirjutanud: "Näita, et võtad asja tõsiselt. Kui sa palvetad, siis palveta. Kui sa laulad, siis laula. Kui sa kuulad, siis kuula. Poiss võib pöörata pea ja vaadata armunud pilguga oma tütarlast – ning tõmmata vee peale nende taga istuva 20 inimese jumalateenistusele, juhtides nende mõtted ära jutluselt. Selle asemel võib ta pöörata pea ja noogutada nõustuvalt jutluses öelduga – ning nende taga istuvad 20 inimest saavad õnnistatud, kuulates jutlust veelgi innukamalt!"
Kas te olete sellele mõelnud? Teie ülalpidamine Jumala kojas – see, kuidas te jumalateenistusest osa võtate – avaldab sügavat mõju inimestele teie ümber. Kas te teate, mis tunne on jutlustada, kui sa näed inimesi ajakirja või raamatut lugemas või pead koos omavahel sosistamas ja itsitamas? Ja mõni mõtleb: Mis sel jutlustajal täna viga on, et ta on puldis nii närvis ja puterdab? Ausalt öeldes, vahel on olnud tugev kiusatus kõne pooleli jätta ja otse küsida: Kas te üldse tahate, et ma kõnelen? Võib-olla meeldiks teile rohkem siin omavahel vestelda ja midagi omaette lugeda. Ma ei taha teid segada!
Mina võtan jutlustamist väga tõsiselt. Kui ma jutlustan, siis ma jutlustan ega tegele muude asjadega. Kas on teilt palju nõuda, et kui te kuulate, siis kuulake ja ärge tegelege muude asjadega – vähemalt mitte silmatorkavalt ja pidevalt. Ka jutluse kuulamine on Jumala teenimine! Oma sündsusetu käitumisega rikute te mitte ainult enda vaid ka paljude teiste jumalateenistuse! Ma ei räägi väikeste lastega tegelemisest jumalateenistuse ajal. Selles pole midagi sündsusetut. See on paratamatu. See on tore, kui me võtame oma lapsed kaasa. Aga mul on kurb meel, kui mõni täiskasvanu käitub palju mõistmatumalt kui väeti laps!
Siiski ärge saage nüüd aru, et jutluse ja üldse kõige siin räägitava-lauldava kuulamine tähendab tingimata tõsise näoga vaikselt istumist. Jumala teenimine kirikus eeldab osavõttu – kõigi kirikusolijate osavõttu. Kõrvaliste asjadega tegelemine on see, mis ei sobi. See juhib nii enda kui teiste tähelepanu kõrvale peamisest. Aga õige asja peale "aamen" ütlemine ja humoorika koha peal naeratamine või isegi kuuldavalt naermine on igati omal kohal, nagu ka spontaanne tänamine meeldiva ettekande eest.
Aga kõige selle juures ei tohi me kunagi unustada, et me oleme ikkagi tulnud kokku jumalateenistuseks, s.t. Jumalat teenima. Sellepärast mõelgem alati: kas see, kuidas ma end siin ülal pean või mida ma siin teen, austab Jumalat? On Tal minust hea meel? On Ta minu pärast rõõmus? Ja kas Ta saab mind kasutada teistele rõõmuks ja õnnistuseks?
2. JUMALA TEENIMINE PRIVAATSE SUHTLEMISE LÄBI.
Loomulikult ei seisne kogu meie Jumala teenimine kirikus käimises ja selle teenistustest aktiivselt osavõtmises. Ehkki me nimetame end seitsmenda päeva adventistideks, ei tähenda see seda, et me teenime Jumalat vaid igal nädala seitsmendal päeval – rääkimata sellest, et me teenime Teda vaid hingamispäeval kirikus viibides! Jumal ootab oma ustavailt sulastelt palju suuremat ja isiklikumat teenistust.
On hea ning usus püsimise ja kasvamise mõttes lausa hädavajalik, et me paigutaksime oma iga päeva plaani vähemalt ühe isikliku jumalateenistuse aja, mis oleks kui kahesuunalise liiklusega tänav, kus Jumal kõneleb meiega oma Sõna kaudu ja meie räägime Temaga palves. Ma usun, et enamusel meist see juba on. Võib-olla aga poleks paha, kui me selle värskendamiseks või avardamiseks jätaksime meelde neli sõna, mis käiksid eriliselt meie palvete kohta.
A. Esimene sõna oleks "jumaldamine" ehk palava armastuse avaldamine. Ma tean, et eestlastele on kergem armastada kui armastust avaldada, kuid me võiksime seda õppida ja vähemalt üritada – nii lihtsalt, kui see meil välja tuleb. Ma tunnen, et avalikus palves on mul seda veel raske teha, aga Jumalaga kahekesi olles ma lausa tahan öelda: "Jumal, ma armastan Sind!" Ja ma ütlen seda – igas salajases palves. Ja ma mõtlen seda.
Lastele ju meeldib kuulda isa-ema suust sõnu: "Ma armastan sind!" Ja lapsevanemaile meeldib kuulda neid sõnu oma laste suust. Mõni päev tagasi sain ma oma tütrelt Hellelt Brasiiliast e-maili: "Ma armastan sind, kallis issi! Oled kõige parem isa terve maamuna peal!!! – Armastusega ja kallistades, Sinu Helle." Oi, kuidas need sõnad soojendavad südant! Aitäh, Helle! Ja mina armastan sind ka kogu südamest!
Kui nüüd meile meeldib kuulda selliseid sõnu, miks siis mitte meie Taevasele Isale? Miks mitte öelda Talle palves: "Jumal, kallis, sa oled nii hea! Ma armastan sind kogu südamest! Sa oled kõige parem Isa terves universumis! Sa täidad alati oma tõotused ja hoolitsed nii imeliselt mu eest! Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan Sind emmata! Ma tõesti armastan sind nii väga!" Ma mõtlen, et see on parim viis alustada oma palvet – ja miks mitte ka lõpetada! Aga kindlasti peaks see "jumaldamise" ehk armastuse avaldamise aspekt olema igas meie palves, sest just nii muutub meie palve Jumala teenimiseks.
B. Teine sõna oleks "tänamine." Selle juures tasub peatuda palju ja kaua. Hästi järele mõeldes leiame, et neid asju, mille eest tänada, on lõpmatult palju! Alustades juba sellest, et Jumal, Sina oled olemas ja oled mind loonud ja lunastanud ning ennast mulle ilmutanud, mulle usu ja igavese elu lootuse kinkinud. Oled mulle silmad andnud, millega ma näen lausa ruumilist kujutist, kõrvad stereofooniliseks kuulmiseks, nina lõhna tundmiseks, keele maitse tajumiseks, mõistuse arusaamiseks, armastamiseks ja armastuse vastuvõtmiseks, kaks kätt sõrmedega, millega saab haarata kõike, aga ka anda, emmata ja paitada, jalad... kodu, toit... kodumaa, sõbrad jne. Sa ei jõua terve päeva või öö jooksul ka kõike nimetada, mille eest on sul põhjust olla tänulik! Ja sina mõtlesid, et ei oska palves midagi öelda! Olgu see osa sinu intiimsest jumalateenistusest eriti ülevoolav.
C. Kolmas sõna oleks "tunnistamine" – mitte ainult oma pattude tunnistamine, vaid kogu oma elu väljavalamine Jumala ette. Rääkigem Talle kõigest, sest Jumala ees on mõttetu pidada saladusi. Pealegi oskab ja suudab Ta pöörata meie heaks isegi meie eksimused. On Ta ju tõotanud, et "kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad" (Rom.8,28 vana tõlge). Olles avaldanud Talle oma armastust, võime julgelt rääkida Talle kõigest, teades, et Ta hoolib, andestab ja aitab.
Kui me teame, et oleme millegagi patustanud, siis avaldagem kahetsust ja palugem andestust ning uskugem, et Ta on meie süü kustutanud, sest Jeesus on selle eest karistuse juba kandnud.
D. Neljas sõna oleks "palumine." Näete, palumine ehk anumine on vaid üks osa – ja sugugi mitte kõige olulisem osa – isiklikust (kodusest) palvest või palvusest kui privaatsest, intiimsest jumalateenistusest. Selles osas esitame me Jumalale oma soovid, igatsused ja vajadused. Ärme sealjuures unusta teiste vajadusi, s.t. ärme unusta eestpalveid. Paluma julgustades ütles Jeesus: "Paluge, siis antakse teile!" (Mat.7,7). Ühe tähendamissõna kontekstis ütles Jeesus – Luk.11,8: "Ma ütlen teile, kui ta üles ei tõuseks ja talle ei annaks, sellepärast et ta on tema sõber, siis tõuseks ta ometi üles tema pealekäimise pärast ning annaks talle, niipalju kui talle vaja."
Lugu räägib emast, kes läks toidupoodi oma 3-aastase pojaga. Enne uksest sisenemist ütles ema: "Mul on raha vähe ja täna ma sulle shokolaadikommi ei osta. Nii et parem ära küsi!"
Ta võttis käru ja asetas pisipoja selle istmele istuma ning sõitis kaubavitriinide vahele, asetades kärusse üht-teist vajalikku. Kõik läks sujuvalt, kuni nad jõudsid juhtumisi kommide osakonda. Seal tõusis väikemees püsti ja ütles: "Emme, palun osta mulle mõned shokolaadikommid!"
"Ma ütlesin sulle," vaigistas teda ema, "et ära parem küsigi. Ma ei osta neid täna!" Ja poiss istus.
Kaupa otsides sattusid nad veel teistki korda kommiriiulite vahele ja jälle tõusis pisipoja jalgele ning mangus: "Emme, palun osta seda shokolaadi!"
"Mitu korda pean ma sulle ütlema, et ma ei osta," ütles ema karmilt. "Istu maha ja ole vait!"
Lõpuks lähenesid nad kassade reale. Väikemees mõistis, et see võib olla ta viimane võimalus. Ootamatult tõusis ta püsti ja hüüdis täiel häälel: "Jeesuse nimel, kas te ostaksite mulle pisut shokolaadikommi?"
Kõik nende ümber purskasid naerma, mõned isegi aplodeerisid. Lugu lõpeb sellega, et väikemees lahkub toidupoest 23 shokolaadikommi karbiga, mis kingiti talle heldete poekülastajate poolt!
Jeesus julgustas – Mat.7,7.8: "Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see saab ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse." Muidugi täitub see tõotus siis, kui me palume usus asju, mida Jumal on tõotanud. Ja kui me neid ka tõesti vajame. Ja muidugi annab Jumal siis, kui on selleks Tema tarkuses parim aeg. Usaldagem Teda!
Selliselt võivad meie privaatsed palvused olla väga efektiivseks Jumala teenimise viisiks. Kuid lõpuks ei saa ma nimetamata jätta veel üht Jumala teenimise viisi, mis on olulisim kõigist.
3. JUMALA TEENIMINE PIDEVALT OMA ELUGA.
Paulus kirjutab – Rom.12,1.2: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine." "Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!" lisab ta 1.Kor.10,31. Jeesuse vend Jakoobus annab oma jumalateenistuse definitsiooni Jak.1,27: "Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna."
Kogu meie elu siin ilmas peaks olema üks jumalateenistus. Ja alles siis, kui me oleme selle eksami edukalt sooritanud, lubatakse meid uude maailma, kus see jumalateenistus jätkub igavesti! Kõik on sinna kutsutud, aga vastu võetakse vaid need, kes on selleks valmistunud. Vastu võetakse need, kes on siin õppinud kõiges arvestama Jumalaga ja kes on näidanud, et neile meeldib Jumalaga suhelda, Teda teenida – kes on näidanud, et nad Teda armastavad.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv