Kas Jeesus tõusis üles?
23.04.2011 - (1538)

Mat.28,1-15: "Kui hingamispäev oli möödunud ja hakkas koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. Ja vaata, suur maavärisemine sündis, sest Issanda ingel astus taevast alla, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale! Ta nägu oli otsekui välk ja ta riided valged nagu lumi! Aga hirmu pärast tema ees värisesid valvajad ja jäid otsekui surnuks! Ent ingel hakkas kõnelema ning ütles naistele: "Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, kes oli risti löödud. Teda ei ole siin, sest Ta on üles tõusnud, nõnda nagu Ta ütles. Tulge siia, vaadake aset, kus Ta on maganud, ja minge usinasti ütlema Tema jüngritele, et Ta on surnuist üles tõusnud. Ja vaata, Ta läheb teie eele Galileasse; seal te saate Teda näha. Vaata, ma olen teile seda öelnud!" Ja nad läksid rutusti haua juurest minema kartuse ja suure rõõmuga ning jooksid seda kuulutama Tema jüngritele. Ja vaata, Jeesus tuli neile vastu ja ütles: "Tere!" Ja nad tulid Ta juurde ja hakkasid Tema jalgade ümbert kinni ja kummardasid Teda. Siis Jeesus ütles neile: "Ärge kartke! Minge ning teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, seal nad saavad mind näha!" Aga kui nad olid minemas, vaata, siis tulid mõned valvureist linna ja teatasid ülempreestritele kõik, mis oli sündinud. Ja need tulid kokku ühes vanematega, pidasid isekeskis nõu ja andsid sõjameestele rohkesti raha ning ütlesid: "Öelge, et Ta jüngrid tulid öösel ja varastasid Ta ära, kui me magasime. Ja kui maavalitseja seda saab kuulda, küll me teda meelitame ja teeme, et te saate olla mureta!" Need aga võtsid raha ja tegid nõnda, kuidas neid õpetati. Ja see jutt on juutide keskel levinud tänase päevani."
Guinessi rekordite raamatu kohaselt on maailma kõige edukam advokaat (õigusteadlane, jurist) Sir Lionel Luckhoo, kes oli 1985. aasta 1. jaanuariks võitnud järgimööda 245 mõrvasüüdistusega kohtuasja. Ta pidi olema väga tark ja nutikas mees, tohutult hea analüüsivõimega, kes suutis tõendite abil veenda kohut oma kaitsealuse süütuses.
Nüüd, kus inimesed seavad kahtluse alla Jeesuse ülestõusmise fakti, kas poleks huvitav teada, millisele otsusele jõuaks selles küsimuses kõigile tõenditele tuginedes ja neid analüüsides see kuulus kohtuekspert? Meil veab, sest see mees tõepoolest võttis ühel oma eluetapil ette ka nende tõendite hoolika uurimise ja analüüsi, soovides teada saada tõde Jeesuse ülestõusmise kohta. Ja millisele järeldusele ta jõudis? "Ma ütlen ühemõtteliselt, et tõendid Jeesuse Kristuse ülestõusmise kasuks on sedavõrd võimsad, et sunnivad meid seda tõsiasja tunnistama, jätmata kübetki ruumi kahtlusteks."
Kas pole hämmastav? Meie igapäevane kogemus ütleb, et surnud ei ärka taas ellu, ja siiski teeb maailma edukaim jurist Jeesuse ülestõusmise tõendeid kohtulikult kaaludes järelduse, et Jeesus pidi surnuist üles tõusma. Kõik tõendid osutavad sellele.
Kahju, et seda meest pole täna meiega, nii et püüame ise omal jõul ja oma tarkuses uurida mõningaid fakte, mis tõendavad, et Jeesus tõepoolest tõusis surnuist üles. Usume, et see õnnestub meil paremini kui ühel isal, kes üritas seda seletada oma 5-aastasele pojale. Tulnud ülestõusmispühal koos kirikusse, juhtis isa väikese poisi tähelepanu suurele ristile, öeldes: "Näed sa seda risti? Inimesed naelutasid Jeesuse risti külge. Nad tapsid Jeesuse!"
Poiss vaatas hirmunult ringi ja siis küsis: "Need inimesed või?"
Ega vist poiss palju mööda ei lasknudki! Me kõik oleme süüdi Jeesuse surmas. Meie pattude pärast suri Ta Kolgata ristil! Kuid õnneks tõusis Ta surnuist üles. Koos Kristuse surmaga on see kristluse keskseim sõnum. Paulus kirjutab 1.Kor.15,17: "Aga kui Kristust ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees." Nii on siis ülestõusmine kristluse katsekivi ja tõend sellest, et Jeesus Kristus on Jumal.
Alustame Jeesuse ülestõusmise tõendite uurimist veidi ootamatust kohast ja nimelt sellest, et ühe teooria kohaselt polnud Jeesusel vajagi surnuist üles tõusta, kuna Ta ei surnud, vaid ainult minestas ristil. Kas Ta minestas valust või kuumusest või kaotas teadvuse mõne droogi sissevõtmise tagajärjel, see pole teada, aga nende arvates tuli Ta haua jaheduses taas teadvusele ja läks oma teed. Nii ei toimunud nende arvates ülestõusmist sel lihtsal põhjusel, et Ta ei surnudki.
Kuid millest räägivad tõendid? Luk.22,44 kirjeldab Jeesuse rasket heitlust Ketsemani aias vahetult enne Tema arreteerimist ja tirimist kohtu ette: "Ja heideldes raskesti, palvetas Ta veel pinevamalt; ja Tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale." See räägib, et Ta oli juba Ketsemanis surmasuus – ja ilmselt olekski surnud, kui mitte üks ingel ei oleks tulnud Teda kinnitama (Luk.22,43).
Järgmisel hommikul oli Tal jälle surma maik suus, kui Pühakiri ütleb – Joh.19,1: "Siis Pilaatus võttis Jeesuse ja laskis Teda rooskadega peksta." See ei olnud vitsaga peksmine, isegi mitte rihma või tavalise piitsaga. Jeesust peksti ROOSKADEGA. Ma ei taha kirjeldada selle õudust Mel Gibsoni moodi, nagu Ta tegi seda oma 2004. aastal tehtud filmis "Kristuse passioon." Aga igal juhul mõjus see halastamatu nüpeldamine Jeesusele sedavõrd kohutavalt, et Ta nõrkes oma risti Kolgatale kandes ja nii sunniti seda tegema üht Siimona nimelist Küreene meest ( Mat.27,32).
Kolgatal naelutati Ta käed ja jalad risti külge. Selles asendis suutis Ta hingata vaid oma keha jalgadega ülespoole surudes. Aga jalad toetusid ju jämedatele naeltele, mis olid neist läbi löödud. Seega valmistas iga hingetõmme Talle kohutavat valu. Kui roomlased tahtsid kiirendada ristilöödu surma, murdsid nad ta sääreluud – nagu tehtigi kahe röövliga, kes olid koos Jeesusega risti löödud (Joh.19,31.32) – ja vaene ohver ei saanud enam hingata ning lämbus kiiresti.
Miks ei murtud Jeesuse sääreluid, kuigi selline korraldus oli antud? Sest Jeesus oli juba surnud – surnud mitte niivõrd füüsiliste piinade tagajärjel, mis ka olid kohutavad, kuivõrd hingepiina tulemusena. Patust põhjustatud Jumalast lahutatuse ahastus murdis Jeesuse südame!
Jeesuse surma ei tuvastanud mitte jüngrid, kes oleksid soovinud Teda säästa, vaid rooma sõdurid, kellele vangide hukkamine polnud mingi uus asi. Nad oskasid hästi vahet teha elusa ja surnud inimese vahel. Kindluse mõttes pistis üks sõjameestest odaga Jeesuse küljesse ja veendus, et Ta on tõepoolest surnud (Joh.19,34). Ilmselt teadis sõjamees, kuhu torgata – südamesse või mõnda suurde arterisse. Keegi ei kahelnud, et Ta oli surnud.
Ja tõepoolest – keegi ei pääsenud ristilt elusalt! Ka mitte Jeesus. Ta tõepoolest suri ja maeti, nagu Ta oli ennustanud. Mõelge – kui Ta oli vaid inimene (nagu Tema ülestõusmise eitajad eeldavad) ja Tal oleks kuidagi õnnestunud surma vältida, surilinadesse koos lõhnarohtudega (kuni 35 kg) kõvasti mähitult hingata ja seejärel end neist vabastada, tohutult suure kivi haua suult ära lükata (selliste haavade ja sellise nõrkusega) ja kui Tal oleks õnnestunud kõike seda teha vaikselt, nii et hauda valvanud Rooma sõdurid ei märganudki – siis millises olekus oleks Ta ilmunud naistele ja oma jüngritele? Ilmselt oleksid nad viinud Ta kiiresti arsti juurde. Kes neist oleks hakanud juba samal päeval kuulutama, et Ta on surnuist üles tõusnud? Nad olid liiga siirad ja ausad selleks, et nii jultunult valetada! Ja sellel valel oleks olnud eriti lühikesed jalad!
Peatugem mõningatel tõsiasjadel, mis tõendavad, et Jeesus tõepoolest tõusis surnuist üles. Esimesena võiksime mainida, et see ülestõusmise lugu ilmus VARAKULT. Legendid ei sünni kiiresti, vähemalt mitte sündmuse tunnistajate eluajal. Aga tunnistus Kristuse ülestõusmisest levis kui kulutuli juba alates nelipühipäevast, kui risti sündmustest oli möödunud vaid 7 nädalat (Apt.2,23.24). Mõni aasta hiljem kirjutab Paulus – 1.Kor.15,3-6: "Sest ma olen teile kõigepealt teada andnud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi ja et Ta maeti ja et Ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järgi ja et Ta ilmus Keefasele, pärast seda neile kaheteistkümnele. Pärast Ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest suurem hulk veel praegugi on elus, aga mõned on läinud magama."
See toimus alles neil päevil, ütleb Paulus. Nii Tema elu, surma kui ka ülestõusmise tunnistajad on enamuses alles elus. Kuidas te saate siis seda fakti eitada? Teiseks tõendiks Kristuse ülestõusmisest võiksimegi nimetada ülestõusnud Jeesusest TUNNISTAJAID. Neljakümne päeva jooksul pärast oma ülestõusmist ilmus Jeesus mitmel korral kokku enam kui 500 inimesele – meestele ja naistele, usklikele ja kahtlejaile, hella- ja karmisüdamelistele, vahel üksikisikuile, vahel gruppidele, vahel ruumis, vahel looduses, küll hommikul, küll päise päeva ajal, küll õhtul, Jeruusalemmas, teel, mere kaldal, mäel.
Ta rääkis inimestega peale ülestõusmist, sõi koos nendega, kutsus uskmatut Toomast end isegi puudutama. Üle viiesaja tunnistaja! 5.Ms.19,15 ütleb, et "kahe või kolme tunnistaja sõna põhjal saab asi selgeks." Kujutage ette kohtuprotsessi, kus järgimööda astuvad ette 515 tunnistajat ja kõik räägivad, et nägid oma silmadega ülestõusnud Jeesust ja kuulsid Tema kõnet oma kõrvadega. Käisid Temaga koos, sõid koos. Kas kohus ikka veel kahtleb otsuse langetamisel?
On väidetud, et need ilmumised võisid olla hallutsinatsioonid. Nii paljudele inimestele nii erinevatel aegadel ja erinevates kohtades ja tingimustes!? Iga psühholoog ütleb, et see on võimatu. Hallutsinatsioon on nagu unenägu. Ja pole võimalik, et kõik näevad sama und – ja veel püstijalu ning enamus juhtudel päise päeva ajal. Ja oleksid inimesed veel nii väga uskunud ja oodanud Tema ülestõusmist, et kujutasid ette seda nägevat. Nad ju ei uskunud, isegi mitte jüngrid (Mrk.16,11-14; Luk.24, 9-11.25). Ülestõusmine tabas neid täieliku üllatusena. Ja sellest ajast peale ei väsinud nad julgesti kuulutamast Kristuse ülestõusmist, olles valmis isegi surema selle tõe eest. Keegi pole valmis surema oma väljamõeldud vale eest!
Ja lõpuks – Kristuse ülestõusmise klassikaliseks tõendiks on läbi aegade peetud TÜHJA HAUDA. Surnud Jeesus maeti reede õhtul Arimaatia Joosepile – ühele juudi nõukogu auväärsele liikmele – kuulunud hauda, mis seejärel pitseeriti kinni ja mille juurde asetati rooma sõduritest koosnev valvesalk. Nii et seda valvati hoolsalt – ja ometi avastati see pühapäeva hommikul tühi olevat! Kes avastasid? Naised. Naiste juttu tol ajal eriti tõsiselt ei võetud, nii et kui jüngrid oleksid ülestõusmise loo välja mõelnud, oleksid nad kindlasti väitnud, et tühja haua avastasid vähemalt kaks meest. Ilmselt sellepärast Peetrus ja Johannes ka kohe naiste jutu peale hauale kiirustasid. Aga pange tähele: kõik pandi kirja nii, nagu see faktiliselt oli.
Ja mis kõige hämmastavam: keegi tol ajal ei väitnud, et see polnud tühi. Isegi Jeesuse ja jüngrite vaenlased tunnistasid, et see oli tühi! Nad ostsid valvurid ära, et need valetaksid, et jüngrid tulid ja varastasid Jeesuse ihu (Mat.28,13), mis on naeruväärne, sest jüngritel polnud selleks ei motiivi ega ka võimalust. Ja kust võisid valvurid teada, et seda tegid jüngrid, kui nad magasid. Kui nad aga seda nägid, ei oleks nad lasknud sel sündida.
Kes veel võisid Jeesuse ihu varastada? Juudid? Roomlased? Oletame, et nad tegid seda. Millise heameelega oleksid nad korraldanud selle surnukehaga paraadi Jeruusalemma tänavail, kui jüngrid hakkasid kuulutama, et Jeesus on surnust üles tõusnud ja elab! Sellega oleksid nad otsekohe tapnud vastsündinud ristikoguduse! Aga neil kahjuks polnud seda laipa! Ja nad pidid hambaid krigistades taluma jutlust ülestõusnud Jeesusest. Nad ei saanud seda fakti mitte millegagi kukutada. Tänapäevani otsitakse Jeesuse maiseid jäänuseid, et kummutada tõde Jeesuse ülestõusmisest!
Kui aga jüngrid oleksid varastanud ihu, siis pidanuksid nad olema küll paadunud valevorstid ja täiesti idioodid, sest kes ohverdab oma elu kuulutamaks asja, mida ta teab vale olevat! Vähemalt üks neist oleks kunagi ikkagi tõe välja öelnud.
Keegi ütleb: naised kaotasid pimeduses tee ja läksid vale haua juurde, mis oli tühi. Huvitav, sama pidi juhtuma ka Peetruse ja Johannesega. Ka Arimaatia Joosepit pidi tabama amneesia... ja rooma sõdureid ja kõiki Jeesuse vaenlasi – kõik nad unustasid, kuhu Jeesus maeti. Keegi pole kuni tänapäevani suutnud osutada õigele hauale!
Võimatu! Jeesuse haud on tühi, kõik teavad seda ja enam kui pool tuhat inimest tunnistavad, et on näinud ülestõusnud Jeesust. Meie alguses mainitud advokaadil oli õigus: Jeesuse ülestõusmise tõendid on nii veenvad, et keegi ei saa seda sündmust olematuks tunnistada.
Kuid vähe on selle ajaloolise fakti tunnistamisest. Küsimus on: kellele paneme meie oma lootuse? Kas ülestõusnud ja elavale Jeesusele või surelikele inimestele?
MÕISTUJUTT räägib naisest, kes mõrvas oma mehe ja mõisteti eluajaks vanglasse. Ta vandus, et põgeneb. Lähenedes vangla bussiga vangimajale, märkas ta üht vana meest, samuti vangi, matmas üht surnud vangi väikesel kalmistul vangla müüri taga. Kohe tuli naisele idee. Seadnud end vanglas sisse, sõbrustas ta selle mehega. Mees oli pimedaks jäämas ja vajas raha silmakae operatsiooniks.
"Ma annan sulle raha operatsiooniks, kui sa aitad mul põgeneda," ütles ta mehele ja see nõustus. Plaan oli selline: Järgmine kord, kui vanglakell lööb, kuulutades mõne vangi surmast, lipsab naine surnukuuri ja poeb kirstu laiba kõrvale ning sulgeb kaane. Tuleb surnumatja, kes sõidutab puusärgi surnuaiale ja sängitab hauda, kattes selle seejärel mullaga. Järgmisel ööl aga tuleb ta tagasi, kaevab puusärgi välja ja laseb naise vabaks.
Ühel hilisõhtul löödigi kella. Naine hiilis surnukuuri. Oli pime, kuid ta leidis kirstu, tõstis selle kaane, puges sisse laiba kõrvale ja laskis kaane alla – ning ootas. Tõesti, paari tunni pärast tundis ta, kuidas puusärki sõidutati haua poole. Ta naeratas, kui kirst lasti hauda. Ta kuulis, kuidas mullakamakad langesid kirstu peale. Ta oli hakkama saanud!
Kalmistule saabus vaikus. Möödusid tunnid ja naine ootas mehe tagasipöördumist. Lõpuks muutus ta murelikuks, miks mees juba pole tulnud. Tema näole tuli külm higi. Kus on vanamees? Mis teda kinni hoiab? Miks ta juba ei tule?
Paanikas haaras ta tuletikkude järele ja süütas ühe. Seejärel heitis ta pilgu oma kõrval lebava laiba näkku ja nägi, et see oli tema tuttav vanamees! Tema ainus lootus oli maetud koos temaga!
Sõbrad, ärme pane oma lootust ei endale ega ühelegi surelikule inimesele – ka mitte ühelegi prohvetile. Ainult Jeesus võib meid päästa surmast! Ainult Jeesuse haud on tühi, sest Ta on üles tõusnud ja koos Temaga saame ka meie kord elama igavesti!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv