Kaikad ja kivid
23.05.2009 - (1568)

Inglastel on vanasõna, mis eesti keelde tõlgituna kõlab umbes nii: "Kaikad ja kivid võivad murda mu luud, kuid sõnad ei saa iial mulle haiget teha!" Sellega julgustatakse teisi, kui neile on halvasti öeldud, ja sellega püütakse turgutada ka oma vaimu pärast ebameeldivate sõnade kuulmist. Nii justkui sisendatakse endale ja ka teistele, et need sõnad olid kui "hane selga vesi," need "läksid ühest kõrvast sisse ja tulid teisest kõrvast välja," kui väljenduda eesti vanasõnadega.
Kuid kas see on ikka nii? Millegipärast kipuvad need sõnad, mis "ei saa iial mulle haiget teha!" jääma meie pähe kinni ja kohe nii kõvasti, et neist kuidagi lahti ei saa. Need kajavad meie kõrvus ikka ja jälle ning sageli toovad need "süütud" sõnad, õiged või valed, meie silmi pisaraid ning jätavad emotsionalseid arme.
Kui võimsad, kui mõjuvad võivad olla lihtsad sõnad! Piibli alguses on kirjeldatud, kuidas Jumal kasutas sõnu taeva ja maa loomiseks. Psalmist osutab sellele sõnadega – Ps.33,9: "Sest Tema ütles, ja nõnda see sai; Tema käskis, ja see tuli esile!" Ainus osa loodust, mis ei ole tekkinud lihtsalt Jumala sõnade peale, on inimene. Ja mitte sellepärast, et Jumal ei suutnud, vaid sellepärast, et Ta soovis luua erilise sideme enda ja meie vahele. Nii vormis Ta meid oma kätega ja kujundas inimese enda kuju järgi, enda sarnaseks.
Ja kuigi meie sõnad pole nii võimsad ja vägevad kui Jumala omad, on meile Jumalast antud võime suhelda üksteisega sõnade abil vast kõige suurem, kõige võimsam and – peale Jeesuse, muidugi – mille Ta on andnud inimkonnale. Sest sõnade kaudu võime me isegi väljendada oma sügavaimaid tundeid, ja teiste sõnu kuuldes ning tõlgendades võime aru saada ka nende mõtetest ja tunnetest.
Olgu sõnad öeldud, kirjutatud või viipekeeles edasi antud, on neil ikkagi suur mõju. Ja kuna see mõju võib olla hea või halb, ülesehitav või mahakiskuv, elustav või tappev, siis tuleb olla nende kasutamisel väga hoolas. Näiteks on eesti keeles kolmesõnaline ühend, millel on eriline vägi soojendada inimsüdant enam kui ühegi teise kolme sõna kombinatsioonil. Need sõnad on: Ma armastan sind. Kas te mäletate, kuidas te end tundsite, kui kuulsite neid sõnu esimest korda inimese suust, keda armastasite? Või lugesite neid tema kirjast?
Kuid teil tarvitseb asendada vaid üks sõna neist kolmest ühe teise sõnaga – ja tulemus on sootuks teine. Te tunnete hoopis midagi muud. Näiteks, kui teie poolt armastatud inimese sõnad "Ma armastan sind" soojendavad teie südant, siis sama inimese sõnad "Ma vihkan sind" võivad rebida teie südame lõhki! Sõnad on võimsad.
Miks on sõnadel nii suur mõju? Sellele küsimusele aitab vastata Jeesus, kes ütleb – Mat.12,34: "Mida süda on täis, sellest räägib suu." Sõnad kajastavad meie südant! Meie suu on nagu surve väljalaskeklapp! Kui me oleme rõõmsad ja mõtleme head, võivad meie sõnad tuua päikesepaistet ka teiste ellu; kui me aga oleme vihased – ükskõik kelle või mille peale – siis häda kõigile, kes meie lähedusse satuvad!
Ja uskuge mind: kui need sõnad on meist väljunud, siis on nad väljas! Kuidas me ka sooviksime need oma suhu või keele taha tagasi imeda, pole see võimalik! Me saame tegelda veel vaid tagajärgedega.
Saalomon ütleb Õps.12,18: "Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks," s.t. parandab. Siiski ei jagune maailm vaid rumalateks ja tarkadeks, mõõgaga pistjateks ja tervistajateks, haavade lööjaiks ja nende parandajaiks. Ka targad võivad vahel käituda rumalalt ja haavade parandajad võivad vahel neid ise lüüa. Sellest tõsisest probleemist kirjutab Jeesuse vend Jakoobus.
Jak.3,2-12: "Sest me kõik eksime palju. Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu. Kui me paneme suulised hobustele suhu, et nad oleksid meile sõnakuulelikud, siis me juhime kogu nende keha. Vaata laevugi, ehk need küll on suured ja kangeist tuultest aetavad, juhitakse üsna väikese tüüriga sinna, kuhu päramehe tahtele meeldib. Nõnda on ka keel pisuke liige ja kiitleb suurist asjust. Vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa! Samuti on keel tuli, on maailm täis ülekohut; keel meie liikmete seas saab selliseks, mis reostab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. Sest kõikide, niihästi metselajate kui lindude, niihästi roomajate kui mereelajate loomu võib inimese loomujõud talitseda ja on talitsenud, kuid keelt ei suuda ükski inimene talitseda — seda rahutut pahategijat, täis surmavat mürki. Sellega me täname Issandat ja Isa, ja sellega me sajatame inimesi, kes on loodud Jumala sarnaseiks. Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus! Nii ei tohi olla, mu vennad! Kas allikas samast soonest keedab välja magusat ja mõru vett? Ega viigipuu, mu vennad, või kanda õlimarju või viinapuu viigimarju? Ei soolaallikas või anda magusat vett!"
Kui palju kahju võivad meie sõnad teha? Väga palju. Me kõik oleme vast kuulnud juhtumitest, kus mõni kooli õpilane on avanud tule oma kaasõpilaste pihta. Me võime öelda, et need inimesed tapeti relvadega, mitte sõnadega. Aga millegipärast olen mina kindel, et relvad ei tapa inimesi. Inimesed tapavad inimesi. Ja inimesed tapavad mingil põhjusel. Nende koolitapmiste puhul on tehtud kindlaks, et enamus juhtudel on sellisele veretööle eelnenud pikaajaline sõnadega torkamine, nokkimine, nöökamine, narrimine. "Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid," ütles tark Saalomon. Muidugi ei õigusta ükski pilkamine mõrva, kuid see on hea näide sellest, kuidas meie sõnadel, ka nalja pärast või mõtlematult öeldud sõnadel, võivad olla rasked või lausa katastroofilised tagajärjed.
Kannatav Iiob küsib oma sõpradelt – Iob.19,2.3: "Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega? Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies!" Vaevalt, et meie hulgas on keegi, kes pole kunagi saanud haiget kellegi sõnade läbi. Ja vaevalt on meie hulgas keegi, kes pole ise teinud kellelegi haiget oma sõnadega. Mida ütleb Jeesus meie kalduvuse kohta öelda teistele haiget tegevaid sõnu? Lugegem Mat.12,33-37:
"Kas tunnistage puu heaks ja ta vili heaks või tunnistage puu halvaks ja ta vili halvaks. Sest puud tuntakse tema viljast. Te rästikute sigitis, kuidas te võite rääkida head, kui te olete kurjad? Sellest, mida süda on täis, sellest räägib suu. Hea inimene toob südame heast tagavarast esile head, ja halb inimene toob halvast tagavarast esile halba. Ent ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud. Sest su sõnadest arvatakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind hukka."
Jakoobus kirjutab oma epistli 1. peatüki 26. salmis, et "kui keegi arvab Jumalat teenivat ja ei talitse oma keelt, vaid petab oma südant, selle jumalateenistus on tühine." Kuidas inimene petab oma südant? Arvates, et väljaöeldud halbadest sõnadest hoolimata on ta südamega kõik korras. Kuid Jeesus ütleb, et halvad sõnad tulevad meis pesitsevast kurjusest; ja kui me lubame sel meisse jääda, takistame me Püha Vaimu pühitsevat tööd meis.
Õps.13,3 ütleb Saalomon õigesti, et "kes valvab oma suud, hoiab oma hinge, aga huulte ammuliajajat tabab hukatus!" Me peame valvama oma keelt. Me peame talitsema oma sõnu. Paulus kirjutab Rom.12,1, et me peame "andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks." Kuid vahel, enestelegi aru andmata, anname me selle oma ihu ühe väiksemaist liikmeist elavaks ja väga aktiivseks ohvriks hoopis Saatanale! Ja uskuge mind – vaenlane saab meie keelega teha rohkem kurja kui ühegi teise meie ihu liikmega!
Milline keelekasutus on siis Saatanast? Nii mõndagi sellest võime välja lugeda õelate kirjeldusest Rom.1,29-31: "Nad on täis kõike ülekohut, kurjust, ahnust, tigedust, täis kadedust, mõrva, riidu, kurikavalust; nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, ülbed, suurelised, hooplejad, leidlikud kurjale, sõnakuulmatud vanemaile, mõistmatud, lepingu rikkujad, armuheitmatud, halastamatud."
Usklikena ei tohi meil olla tegemist ühegi ülalnimetatud asjaga. Kuid kas ei ole? Apostel peab millegipärast vajalikuks manitseda oma aja kristlasi ja ilmselt kulub see manitsus ka meile ära – Kol.3,8-10: "Ent nüüd jätke teiegi maha see kõik: viha, ärritatavus, kurjus, pilkamine, ropud sõnad oma suust. Ärge rääkige valet üksteisest, sest te olete endid lahti riietanud vanast inimesest tema tegudega, ja olete riietunud uude inimesse, kes on uuendatud õigesti tunnetama oma Looja kuju järgi."
Eriti palju hoiatab keele väärkasutuse eest Jakoobus. Me oleme lugenud tema kirjast juba mitu lõiku, lugegem ka 4. peatüki 11. salmi: "Ärge rääkige, vennad, paha üksteisest! Kes vennast räägib paha ja mõistab kohut venna üle, see räägib paha käsuõpetusest ja mõistab kohut käsuõpetuse üle. Aga kui sa mõistad kohut käsuõpetuse üle, siis sa ei ole käsutäitja, vaid kohtumõistja." Jeesus ei lubanud meil olla kohtumõistjad, öeldes Mat.7,1.2: "Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut; ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega mõõdetakse ka teile."
Aga millised me peaksime siis olema ja kuidas üksteisesse suhtuma, sellest kirjutab hästi Peetrus – 1.Pet.3,8-11: "Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud! Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid vastupidi, õnnistage, sest te teate, et olete kutsutud pärima õnnistust! Sest "kes armastab elu ja näha häid päevi, see hoidku oma keelt kurja eest ja oma huuli pettust rääkimast; ta pöördugu ära kurjast ning tehku head; ta otsigu rahu ja nõudku seda taga."
Pidage meeles, mida ütles Jeesus Mat.5,9: "Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks." Seoses selle "rahu nõudmisega" tahaksin juhtida teie tähelepanu veel ühele keelekasutuse valdkonnale, kus me peaksime olema väga ettevaatlikud. Sellest kirjutab suur apostel Paulus noorele Timoteosele – 2.Tim.2,14-17: "Seda tuleta meelde ja kinnita Jumala ees, et nad ei riidleks sõnade pärast. Sellest ei ole mingit kasu, see segab kuuljate meeli. Püüa hoolega osutuda kõlbavaks Jumalale kui töötegija, kellel pole tarvis häbeneda, kes tõesõna jagab õieti. Kuid kõlvatute tühjade juttude eest hoidu eemale; nende rääkijad lähevad ju ikka kaugemale jumalakartmatuses ja nende kõne sööbib enese ümber otsekui vähktõbi."
Inimestel on vaimulikes asjus eriarvamusi – isegi ühes koguduses, rääkimata erinevatesse kogudustesse kuuluvate inimeste erinevatest tõekspidamistest. Kas on mõtet vaielda või "riielda sõnade pärast," nagu seda väljendab Paulus? Ta ütleb, et "sellest ei ole mingit kasu," ja ma olen kogenud, et tal on tuline õigus. Sellest pole kasu ja see ei tasu end ära. Kui teine on valmis kuulama, esita oma seisukoht, kuid ära hakka vaidlema või teisele oma arusaama peale suruma – tõestama, et ta eksib. Küsi alati endalt: Kas ma soovin võita vaidlust või soovin ma võita inimest? Vaidluse võitmisega me tihti kaotame inimese. Me ei võida inimest, kes kaotas vaidluse! Esitagem tõde armastusega, nagu seda tegi Jeesus, ja jätkem inimese vabaks otsustama, mida ta selle kuuldud sõnaga teeb.
Võib-olla peaks see inglise vanasõna kõlama hoopis nii: "Kaikad ja kivid võivad murda mu luud, kuid sõnad võivad murda mu südame!" Jah, meie sõnadel võib olla laastav mõju kõigile, ka meile enestele. Keel on kahtlematult meie ihu kõige raskemini kontrollitav liige, kuid koos Jumalaga on kõik võimalik. Ja kui me lubame oma suust väljuda vaid heal, siis kuri meie sees lõpuks lämbub ja sureb.
Läbi kogu Piibli, kus räägitakse palju keelekasutusest, manitsetakse meid kasutama oma sõnu üksteise ülesehitamiseks ja julgustamiseks. Näiteks kirjutab Paulus Ef.4,29: "Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile." Teises kohas ta kirjutab – Kol.4,6: "Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta." Mis on see sool, mis teeb kõne meeldivaks, võiksime öelda "maitsvaks"? Selleks on kindlasti siirus ja armastus.
Ma tahaksin lõpetada kahe tsitaadiga. Jakoobus kirjutab (3:6): "Vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa!" Ja ühele suure metsa äärde püstitatud plakatile on kirjutatud: "Ainult SINA võid ära hoida metsatulekahju!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv