Kuidas elada patuses linnas?
23.06.2007 - (1498)

Tan.1,1-21: "Juuda kuninga Joojakimi kolmandal valitsuseaastal tuli Paabeli kuningas Nebukadnetsar Jeruusalemma alla ja piiras seda. Ja Issand andis tema kätte Juuda kuninga Joojakimi ja osa Jumala koja riistu, ja ta viis need Sinearimaale oma jumalakotta; ta viis riistad oma jumala varakambrisse. Ja kuningas käskis Aspenast, oma kammerteenrite ülemat, et ta tooks Iisraeli lastest, niihästi kuninglikust soost kui suursuguste hulgast, noori mehi, kellel ei oleks ühtki kehalist viga ja kes oleksid ilusa välimusega, kes oleksid taibukad kõigis teadusis, targad ja arusaajad, ja kes oleksid kõlvulised teenima kuningakojas; ja neile pidi ta õpetama kaldea kirja ning keelt. Ja kuningas määras neile igapäevase osa kuninglikust roast ja viinast, mida ta ise jõi; ja nõnda pidi neid kasvatatama kolm aastat, et nad selle järele võiksid astuda kuninga teenistusse. Ja nende seas olid Juuda lastest Taaniel, Hananja, Miisael ja Asarja. Ja kammerteenrite ülem pani neile nimed: ta nimetas Taanieli Beltsassariks, Hananja Sadrakiks, Miisaeli Meesakiks ja Asarja Abednegoks.
Aga Taaniel võttis südames ette ennast mitte roojastada kuninga roaga ja tema joodava viinaga, ja ta taotles kammerteenrite ülemalt, et tal ei oleks vaja ennast roojastada. Ja Jumal laskis Taanielil leida heldust ja armu kammerteenrite ülema ees.
Aga kammerteenrite ülem ütles Taanielile: "Ma kardan, et mu isand kuningas, kes on määranud teie roa ja joogi, näeb siis teie palged olevat viletsama välimusega kui teistel teieealistel noortel meestel, ja nõnda te viite mu pea hädaohtu kuninga ees!"
Siis ütles Taaniel ülevaatajale, kelle kammerteenrite ülem oli määranud Taanielile, Hananjale, Miisaelile ja Asarjale: "Tee ometi oma sulastega kümme päeva katset ja meile antagu taimetoitu süüa ja vett juua. Siis vaadatagu sinu juuresolekul meie välimust ja nende noorte meeste välimust, kes söövad kuninglikku rooga, ja talita siis oma sulastega, nagu sa heaks arvad!"
Ja ta kuulas neid selles asjas ning katsetas nendega kümme päeva. Ja kümne päeva pärast näis nende välimus ilusam ja ihu lihavam kui ühelgi neist noortest meestest, kes sõid kuninglikku rooga. Siis ülevaataja võttis ära nende roa ja nende joodava viina ja andis neile taimetoitu. Ja Jumal andis neile neljale noorele mehele tarkust ja taipu igasuguses kirjas ja teaduses, ja Taaniel sai aru igasuguseist nägemusist ja unenägudest.
Ja kui need aastad olid möödunud, mille järele kuningas oli käskinud neid ette tuua, tõi kammerteenrite ülem nad Nebukadnetsari ette. Ja kuningas rääkis nendega, ja nende kõigi hulgast ei leidunud Taanieli, Hananja, Miisaeli ja Asarja sarnast; nõnda tulid nad kuninga teenistusse. Ja kõigis teaduse ja tarkuse asjus, milles kuningas neid küsitles, leidis ta nad olevat kümme korda üle kõigist ennustajaist ja nõidadest, kes olid kogu ta kuningriigis. Ja Taaniel jäi sinna kuningas Koorese esimese aastani."
See tekst peaks olema adventrahvale väga tuttav, sest me oleme hoolsad Taanieli raamatu uurijad – eriti agarad oleme tõlgendama selle prohvetikuulutusi. Kuid väga õpetlik on ka juba see esimene peatükk. See õpetab, kuidas elada patuses linnas – selles patuses maailmas.
Enne lahkumist siit maailmast ütles Jeesus oma jüngrite kohta, et nad on siin "maailmas", kuid mitte sellest "maailmast" (Joh.17,11; 15,19). See tähendab, et nad on selles maailmas otsekui võõrkehad, mis ei sulandu selle maailmaga.
Olete te kuulnud homogeniseeritud piimast? See võib olla rasvatu, kuid see võib sisaldada ka piimarasva, mis aga ei tõuse piima seistes selle peale. Kuumutatud piim on surutud suure surve all läbi väga tiheda sõela, nii et selles sisalduv rasv on otsekui sulandunud piima teiste koostisosadega.
Just seda tahab maailm teha kristlastega! Ta püüab neid homogeniseerida, sulandada maailmaga, et nad ei kerkiks iial peale, et nad ei paistaks millegagi välja, et neid nagu poleks olemaski. Nad võivad ju olla olemas, kuid ärgu nad paistku millegagi välja. Ärgu nad erinegu muust maailmast. Jumal aga manitseb Pauluse läbi – Rom.12,2: "Ärge saage selle maailma sarnaseks!"
Taaniel elas ja töötas patuses linnas – paganlikus ühiskonnas, kus ta oli riigimees ja poliitik. Täna ütlevad paljud, et pole võimalik olla kristlane ja poliitik, kuid Taaniel suutis seda – ja olla väga edukas mõlemana! Ja millises ühiskonnas ning millistes tingimustes ta veel elas! Mitte nagu meie, keda ümbritseb armas perekond, meeldivad seltsilised ja vaba ühiskond. Ta oli võetud vägivaldselt oma kodust ja ühiskonnast ning viidud teise rahva ja kultuuri keskele. Sisuliselt oli ta ori, keda sunniti elama patuses linnas, kuid kes ometi ei saanud osaks sellest, ei sulandunud sellega. Teda püüti homogeniseerida, kuid ta ei alistunud sellele.
Me sooviksime teada, mis tegi ta nii tugevaks, mis võimaldas tal jääda iseendaks – oma Jumala ustavaks teenriks, hoolimata temale rakendatud survest.
Kõigepealt, ta oli hästi kasvatatud ja hästi õpetatud hea tervise ning särava mõistusega noor mees. See paistis kohe silma ning tänu sellele ta sattuski kuningakotta.
Tema heebrea nimest võib järeldada, et teda oli kasvatatud jumalakartlikult ja jumalakartlikuks. Nimi "Taaniel" tähendab "Mu Jumal on mu kohtumõistja." Tema sõprade nimed – vanasõna ütleb: ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sina oled! – tema sõprade nimed: "Hananja" tähendab "Jehoova on armuline", "Miisael" tähendab "Kes on nagu Jumal", "Asarja tähendab" "Issand aitab." Milline usklik tänapäeval paneks oma lapsele sarnase nime? Milline usklik tänapäeval julgeks kanda sellist nime? Pole ime, et maailm muutis otsekohe nende nimed!
Mis nimed neile siis anti – loomulikult, nende tahtmist või arvamust arvestamata? Taaniel sai uueks nimeks Beltsassar, mis tähendab "Baal kaitseb tema elu." Hananja sai uueks nimeks Sadrak, mis tähendab "Aku valdus." Miisael sai uueks nimeks Meesak, mis tähendab "See, kes kuulub Seesakile." Ja Asarja sai uueks nimeks Abednego, mis tähendab "Nebo teenija." Nagu märkate, ei häbenenud ka paganlik Baabülon oma usku! Terve ebajumalate plejaad sai heebrealastele kaela sokutatud – ikka selleks, et neid kiiremini ja efektiivsemalt homogeniseerida! Te kujutage ette: igaüks, kes nende poole pöördus nende nime nimetades, tuletas neile meelde nende "kaitsepühakut" – üht ebajumalat! Ja kui keegi neilt küsis, mis su nimi on, pidid nad ütlema, näiteks, "Nebo teenija" või "See, kes kuulub Seesakile"! Milline ajupesu! Jah, see polnud mingi lihtne ajuloputus, see oli lausa survepesu! See oli ehtne homogeniseerimine!
Sellises keskkonnas oli sunnitud elama Taaniel oma sõpradega – võõral maal, ebajumalaid teenivate inimeste keskel õppima võõramaa keelt, kombeid, usku, ebausku. Kuidas küll püüti neid ümber kasvatada! Ma ei tea, mida teeksid sina sellises olukorras!
Isegi toidulauda ei saanud nad rahulikult istuda! Asi polnud mitte ainult selles, et seal leidus asju, mida juudid ei tarvitanud toiduks ja joogiks. Meiegi istume vahel mõnes lauas, kus on asju, mis ei lähe meile kuidagi suust sisse. Me valime sealt meile sobivaid toite ega tee probleemi. Asi oli selles, et kogu laual olev toit oli pühendatud Babüloonia ebajumalaile ja seda söödi selges arusaamises, et nende jumalate vaim läheb seda toitu süües nende sisse.
Taaniel oleks võinud mõelda, et ebajumalad pole midagi, on ainult üks Jumal, ja seepärast ei saa ka selle toidu söömine kahju teha. Kuid pange tähele, kuidas sellest kirjutab Paulus – 1.Kor.10,19-20: "Mis ma nüüd ütlen? Kas seda, et ebajumala ohver on midagi? Või et ebajumal on midagi? Ei! Vaid ma ütlen: mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, aga mitte Jumalale. Ent ma ei taha, et teil oleks osadust kurjade vaimudega." Nn. ebajumalate vaimud on tegelikult kurjad vaimud! Ja Taaniel mõistis seda. Ka mõistis ta, et tema söömist näevad pealt kõik ebajumalateenrid ja teevad sellest vaid ühe järelduse: Taaniel on üks meist! Ta ei erine meist millegi poolest. Ta on sulandunud meie religiooniga. Taaniel muidugi ei teinud seda.
Ka ei läinud Taaniel otserünnakule Baabüloni jumalate vastu; seda oleks võetud rünnakuna kuninga vastu ja tulemus oleks olnud teada – surm.
Kuidas ta siis lahendas selle olukorra? Kuidas meie peaksime lahendama sarnase olukorra? Kuidas on võimalik elada jumalakartlikult patuses linnas?
1. Ta tegi oma südames otsuse. Tan.1,8 on kirjutatud: "Aga Taaniel võttis südames ette ennast mitte roojastada kuninga roaga ja tema joodava viinaga." Ta ei läinud kompromissile ega ka rünnanud kedagi; ta otsustas lihtsalt näidata kõigile, et ta on ustav oma tõekspidamistele. See oli tunnistuseks ja heaks eeskujuks ning julgustuseks ka tema kolmele sõbrale. Ka seda ei tohi alahinnata.
Kui Taaniel oli oma südames kindla otsuse teinud, hakkas kohe tegutsema ka Jumal, et aidata tal seda otsust ellu viia. Järgmises salmis on kirjutatud, et "Jumal laskis Taanielil leida heldust ja armu kammerteenrite ülema ees" (s. 9). Ja kas pole ka täna nii – maailmas austatakse põhimõttekindlaid ja ustavaid kristlasi, kuigi ei jagata nende usku. Aga Jumal tegutseb tihti nii: Ta ootab, kuni meie teeme oma otsuse, ja kui me oleme otsustanud Talle ustavaks jääda, tuleb Ta meile appi, et seda otsust ellu viia. Aga me peame tegema kindla otsuse – näitama selgesti, kelle poolt või kummal pool me oleme.
Ühe Itaalia sõja ajal tulid värbavad ohvitserid ühte väikesesse linna, kus rivistati lahingulipu alla kõik sobivad meesterahvad. Üks vanem naine oli sellest vaatepildist nii liigutatud, et ajas end sirgu ja astus sõdurite rivvi. Uhkelt marssis ta koos meestega. Kui talt küsiti, mida suudab temasugune teha lahingus? vastas ta: "Mitte palju, kuid ma tahan, et kõik teaksid, kelle poolel ma olen!"
Babüloonias said kõik ruttu teada, kelle poolel on Taaniel. Kuidas on sinuga? Kas sinu valikust ka teatakse?
2. Taaniel palus luba ja võimalust oma südames tehtud otsust ellu viia. 8. salmi 2. pool teatab: "Ja ta taotles kammerteenrite ülemalt, et tal ei oleks vaja ennast roojastada." Ühest asjast pole küll siin kirjutatud, kuid arvestades Taanieli harjumusi, võime olla kindlad, et ta palvetas tõsiselt selle asja pärast. Seda võime lugeda selgesti välja Taanieli raamatu 2. peatükist, kus ta palus koos sõpradega, et Jumal ilmutaks saladuse, millega pääseks palju inimesi surmast, ja 6. peatükis ei loobu ta regulaarselt palvetamast isegi surma ähvardusel. Ta oli palvemees ja kindlasti palus ta Jumalalt tarkust ka selle söögi küsimuse lahendamiseks.
3. Kuid Taaniel mitte ainult palus – palus Jumalat ja oma otsest ülemust – vaid ta ka tegutses ja seda väga leidlikult. Kui ta oli palunud luba mitte süüa kuninga määratud toitu ja mitte juua kuninga määratud jooki, vastas ülemus talle: "Ma kardan, et mu isand kuningas, kes on määranud teie roa ja joogi, näeb siis teie palged olevat viletsama välimusega kui teistel teieealistel noortel meestel, ja nõnda te viite mu pea hädaohtu kuninga ees!" (Tan.1,10). Taaniel aga tuli välja ettepanekuga: "Tee meiega 10 päeva proovi, anna meile taimetoitu ja vett ning vaata, kas me tervis kannatab selle all."
Muidugi ei halvenenud sellega nende tervis – selle eest hoolitses juba Jumal. Katseperioodi järel oli nende välimus veelgi parem ja nii olid nad vabastatud ebajumalate ohvrite söömisest. Nad võisid elada patuses linnas ja end mitte rüvetada.
4. Ja kuigi sellest pole kirjutatud, Taaniel kindlasti tänas Jumalat selle võidu eest, sest talle oli harjumuseks olla tänulik, nagu võime lugeda Taanieli raamatu 2. peatükist. Seal, kui Jumal oli kuulnud ta palvet, ta tänas: "Jumala nimi olgu kiidetud igavikust igavikuni! Sest Temal on tarkus ja võimus! ... Tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust! ... Sind, mu vanemate Jumalat, kiidan ja ülistan mina, et Sa mulle oled andnud tarkust ja väge ja et Sa nüüd oled teinud mulle teatavaks, mida me Sinult oleme palunud" (Tan.2,20-23).
Nii me leiame, et patuses linnas on võimalik elada puhast ja Jumalale meelepärast elu. Kuigi Taanielil ja tema kaaslastel tuli koolis õppida Babüloonia õppeaineid, kaasa arvatud selle religiooni, ei võtnud nad seda omaks. Neid püüti homogeniseerida, kuid see ei õnnestunud, sest nad otsustasid jääda Jumalale ustavaks, palusid selle pärast Jumalat ja ülemust, pakkusid välja mõistliku lahenduse ja tänasid soodsa lahenduse eest. Talitagem ka meie nii. Nii austame Jumalat. Nii on ka meil võimalik elada patuses linnas ja jääda puhtaks.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv