Kristus - meie õigus X
23.07.2005 - (1868)

Kristus on meie õigus. Aga seda vaid juhul, kui meil on isiklik elav vahekord Temaga – kui me tõesti usume Temasse, sest see on õigus usu läbi.
Ühed usuvad, teised mitte. Ühed näevad Jeesust, teised ei näe. Millest see oleneb? Mis peab inimese elus muutuma, et ta näeks Jeesust ja saaks usu läbi õigeks mõistetud. Millist imet on selleks vaja?
Muutuse toob uussünd. Seda on vaadeldud ja meiegi oleme seda vaadelnud mitmel viisil ja mitmete näidete kaudu. See on ikkagi sügav vaimulik kogemus, mida pole kerge seletada ega mõista. Enamus inimestele jääbki see saladuseks.
Uussünd on nagu surnu elluärkamine. Loomulikult ei ärka ükski surnu ise – ainult Jumal, eluandja, võib inimese surnust ellu äratada. Kuid siin on inimestelgi oma osa teha. Toome näiteks Laatsaruse ülesäratamisest surnust. Sellest on kirjutatud Joh.11,38-44:
"Siis Jeesus ärritus taas iseeneses ning tuli haua juurde. See oli koobas ja selle avausel lasus kivi. Jeesus ütleb: "Tõstke kivi ära!" Siis ütleb surnu õde Marta Temale: "Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev!" Jeesus ütleb temale: "Eks ma öelnud sulle: kui sa usuksid, saaksid sa näha Jumala au?" Siis nad tõstsid kivi ära. Aga Jeesus tõstis oma silmad üles ja ütles: "Ma tänan Sind, Isa, et Sa mind oled kuulnud! Mina ju teadsin, et Sa mind ikka kuuled; kuid rahva pärast, kes siin ümber seisab, ma räägin, et nad usuksid, et Sina mind oled läkitanud!" Ja kui Ta seda oli öelnud, hüüdis Ta suure häälega: "Laatsarus, tule välja!" Ja surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütleb neile: "Päästke ta lahti ja laske ta minna!""
Hauas on surnud inimene, kes ei tea midagi oma tegelikust olukorrast. Aga sealsamas haua ukse taga (Idamaal) on Jeesus. Kas ei meenuta see pisut Laodikea olukorda, mida kirjeldab Jeesus ise Johannese kaudu saadetud kirjas – Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan."
Loomu poolest on iga inimene Laatsaruse taoliselt "surnud oma üleastumistes ja pattudes" (Ef.2,1). Ilma Kristuseta ei oma me vaimulikku elu rohkem kui lehkav laip. Jeesus aga on "ülestõusmine ja elu" (Joh.11,25). Enne peab toimuma vaimulik ülestõusmine, et aegade lõpus võiks toimuda ihu-ülestõusmine. Just eelkõige sellele vaimulikule ülestõusmisele viidates ütles Jeesus – Joh.5,25: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama!"
Oma suures jumalikus väes soovib Ta äratada meid vaimulikust surmast vaimulikule elule, nagu Ta soovis äratada surnust üles Laatsaruse, mida aga tema usklikud õedki ei suutnud näha ega mõista. Selleks andis Ta juuresolijaile käsu: "Tõstke kivi ära!"
Miks ei kõrvaldanud Ta ise seda haua ees seisvat kivi? Miks ei kutsunud ta taevast appi ingleid? Miks seisab ta laodikealase ukse taga ja koputab, öeldes: "Tõstke kivi ära!"
Seda aitab selgitada Marta vastus. Jeesuse käsu peale ehmatades ütles ta: "Issand, ta lehkab juba." Jah, lihalik süda tõrgub end paljastamast! Meile ei meeldi näidata lehkavat laipa. See mähitakse võimalikult tugevasti linade sisse, mis immutatakse kallite healõhnaliste ainetega, et halb lõhn läbi ei lööks. Tänapäeva deodorandid teevad sisuliselt sama tööd, nii et ei ole midagi uut päikese all! Ja kõigele sellele lisaks veeretatakse haua ette suur kivi, et keegi ei saaks sisse vaadata!
Nii on lood iga patusega. Kõik arvavad, et ta on lootusetus olukorras. Jeesus aga ütleb Martale, et kui ta usuks, alanduks, alistuks, paljastaks kõik, midagi varjamata, saaks ta näha Jumala au?
Marta ja teised juuresolijad alistusid ja veeretasid kivi ära, ja sündis ime: Laatsarus ärkas ellu, tõusis ja tuli hauast välja. "Päästke ta lahti," ütles Jeesus. Jah, "kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!" (Joh.8,36). Uues elus ei ole tarvis midagi katta ega varjata, uues elus ei ole surmalehka.
See oli auline ülestõusmise kogemus mitte ainult Laatsarusele, see oli vaimulikuks ülestõusmiseks ka teistele juuresolijaile. Alles nüüd nägid nad Jeesuse tõelist suurust, väge ja au, alles nüüd nägid nad Jeesust!
Pidalitõbisel naamanil oli sama probleem. Tuletame meelde tema lugu – 2.Kun.5,1-3: "Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda ees suur mees ja kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Jehoova andnud Süüriale võidu. See vapper mees aga oli pidalitõbine. Kord olid süürlased käinud röövretkel ja olid Iisraeli maalt vangina kaasa toonud pisikese tüdruku, kes teenis Naamani naist. See tütarlaps ütles oma emandale: "Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!""
Mõningate seikluste järel jõudis ta prohvet Eliisa juurde. Sellest on kirjutatud – 2.Kun.5,9-12: "Siis tuli Naaman oma hobuste ja vankritega ja peatus Eliisa koja ukse ees. Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: "Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!" Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: "Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Jehoova, oma Jumala nime, viipab oma käega Tema asupaiga poole ja parandab nõnda pidalitõve! Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?" Ja ta pöördus ning läks ära vihasena."
Miks ta vihastus? Mis oli tema probleem? Miks soovis ta paranemist prohveti ühe käevibutusega, mitte aga seitse korda vette kastmise läbi? Aga probleem oli selles, et tema kui aristokraat pidi end lahti riietama kogu selle saatjaskonna ees. Kõik tema orjad ja teised madalast soost isikud pidid nägema tema pidalitõbist ihu. Seni oli ta oma pidalitõbe osavalt varjanud ilusate riietega, nüüd aga pidi ta kõik seljast ära võtma ja end usus seitse korda Jordanisse kastma.
Seda oli väga raske teha. Kuid sõprade pealekäimisel ja julgustusel ta siiski alistus Jumala plaanile ja alandus – ning sai terveks. Ta sai puhtaks, nagu Iisraelis, kus pidalitõbe peeti patu sümboliks, armastati öelda.
Ka röövel ristil, kes on meile heaks näiteks sellest, kuidas usk omandatakse vaatlemise teel, ei saanud minna teist teed mööda – sest teist teed lihtsalt pole! Lugegem ka tema enesepaljastusest – Luk.23,40.41: "Aga teine kostis ja sõitles teda ning ütles: "Kas sinagi ei karda Jumalat, kuna sa ise oled ju sama karistuse all? Meie küll õiguse poolest, sest me saame kätte, mis meie teod on ära teeninud, aga see ei ole teinud midagi ebakohast!" Alles siis pöördus ta usus Jeesuse poole ja leidis ka armu.
Me vast mõistame, mida tähendab see kivi ära veeretamine ja lahtiriietumine. See on alandumine, enese avamine Jumalale just sellisena nagu me oleme. See on oma patususe ja pattude mitte varjamine, see on nende tunnistamine. See avab tee Jumala armu saamisele. See avab tee uude ellu. See on uussünni tähtsaimaks tingimuseks. Kui me oleme end Jumalale täielikult avanud, saab Jumal meid uuendada. Johannes kirjutab – 1.Joh.1,8.9: "Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees. Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."
Kuidas küll patune olemus sooviks seda vältida, kuid ometi on see ainus tee pattudest vabanemiseks ja õiguse kättesaamiseks. See on ainus tee pühitsusele.
Kui palju laulab Taavet oma pattudest! Ta ei varja midagi, las kuuleb kogu maailm! Ja ta sai puhtaks. Ja huvitav – ka Taaveti maine inimeste silmis ei langenud sellega, vastupidi – see tõusis. Ja mis kõige tähtsam: tõusis Taaveti maine Jumala silmis!
Oma patte varjates muutume järjest rüvedamaks. Ja kui me ükskord kogu seda lehkavat hauda ei ava, et ärata meid keegi üles uuele elule! Ning Jeesus jääbki ukse taha koputama, kuni Ta ükskord siseneb kohtumõistjana. Siis saab sinu lehk ikkagi avalikuks, kuid kahjuks liiga hilja! Siis põlevad ära sinu oma õiguse määrdunud räbalad – ja sina ühes nendega. Ainult need, kes pole häbenenud end paljastada, kes on end lahti riietanud oma õiguse räbalaist ning riietunud Jeesusega, jäävad seisma! Armas sõber, oled sina nende hulgas?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv