Elu ei olene asjadest
24.04.2010 - (1545)

Luk.12,15-21: "Ja Ta ütles neile: "Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" Ja Ta rääkis neile ka tähendamissõna, öeldes: "Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta mõtles iseeneses nõnda: mis ma teen? Sest mul ei ole, kuhu ma koguksin oma vilja. Ja ta ütles: seda ma teen: ma kisun maha oma aidad ja ehitan suuremad, ja sinna ma kogun kõik oma vilja ja oma vara, ja ütlen oma hingele: hing, sul on palju vara tagavaraks mitmeks aastaks; ole nüüd rahul, söö, joo ja ole rõõmus! Aga Jumal ütles temale: sina meeletu! Selsamal ööl nõutakse sult sinu hing; kellele saab siis, mis sa oled soetanud? Nõnda on selle lugu, kes enesele kogub tagavara ja ei ole rikas Jumalas!"
Esimene küsimus: Kellel meist on asju – ükskõik milliseid asju? Rumal küsimus, eks ole? Kõigil meist on asju. Tegelikult on meil kõigil palju asju, võib-olla isegi liiga palju, nii et meil puudub ülevaade asjadest, mis meil on.
Teine küsimus: Kas me vajame asju? Jälle rumal küsimus! Kõik me vajame asju, palju asju. Me ei kujuta elu ette ilma asjadeta meie ümber. Kas me vajame neid just nii palju, nagu meil neid on, see on ise küsimus. Ja vahel me kahtleme selles. Kuid vahel jälle leiame, et meil oleks vaja veel rohkem asju.
Kolmas küsimus: Kas me soovime paremaid asju? Aga loomulikult! Kes soovib paremat korterit või maja, kes paremat autot, kes uut mööblit, kes ilusamat riietust jne jne.
Neljas küsimus: Kas me oleme unistanud asjade poolest rikkaks saamisest? Et meil oleks kohe kõik, mida soovime ja, muidugi, kõik parima kvaliteediga? Kas oleme unistanud loto mitmemiljonilisest peavõidust või aarde leidmisest või suure varanduse pärimisest, et meil oleks tagavara kohe mitmeks aastaks, veel parem – kogu eluks? Et me ei peaks kunagi enam tööd rügama ning võiksime elada muretult rikkuses, nautides parimat, mida see maailm pakkuda võib? Vastakem ausalt! Kõik me oleme vahel sellele mõelnud, kõik oleme sellest unistanud. Me oleme üles kasvanud ja elame maailmas, kus asjadele omistatakse järjest suuremat tähtsust ning see ei ole jätnud meid mõjutamata.
Üks kollektiiv läks kihama nagu mesilaspere meevõtmise ajal. Nimelt oli neile kingitud üks loteriipilet ja soovitud sellega loto peavõitu. Loosimisjärgsel päeval ei tulnud mees, kelle käes see pilet oli, tööle. Ei tulnud ka mitmel järgneval päeval. "Selge see," rääkisid firma töölised omavahel, "meie võitsime ja mees võttis võidu välja ning kadus sellega teadmata suunas!" Kuidas küll nad teda siunasid ja haudusid plaane tema tabamiseks ning isegi tapmiseks, et raha kätte saada! Siis aga teatati raadios, et peavõidu saaja on selgunud ja selleks ei osutunud üldsegi nende kaastööline! Nende kolleegil oli hoopis teine ja "proosaline" põhjus töölt puudumiseks! Milline pettumus! Nad ei saanudki rikkaks! Aga nad olid juba planeerinud selle raha kulutamist, mida kõik selle eest osta!
Jeesus hoiatab meid tänases piiblitekstis: "Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!"
"Kuidas ei olene meie elu asjadest!" protesteerib tänapäeva inimene. Tegelikult on asjadest lugu peetud kõikidel aegadel, tänapäeval aga võime rääkida juba lausa asjade kultusest! Meie elu oleneb asjadest! Need teevad meie elu mugavamaks ja kergemaks ning paljusid asju lihtsalt ei saaks teha ilma asjadeta!
Ja nii sooviks tänapäeva inimene, et Piiblis sellist lõiku poleks. Kuidas teda rõõmustab, et Piiblis on sellised mõtted, nagu "see on Tema [Jumal], kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks" (5.Ms.8,18). Jumal on varanduse soetamise poolt! Pole ime, et Tema sõber "Aabram oli väga rikas karja, hõbeda ja kulla poolest" (1.Ms.13,2). Kui tore on lugeda 5.Ms.28,13: "Ja Jehoova paneb sind peaks ja mitte sabaks, sa lähed ikka ülespoole, aga mitte allapoole!" See tähendab, sind aina edutatakse ning sa saad loomulikult järjest kõrgemat palka! Meile meeldib mõelda meie Jumalast Ps.50,10 stiilis: "Kõik metselajad on minu omad, ja lojused tuhandeil mägedel!" Kõik kuulub Jumalale ja kuna meie oleme Tema lapsed, siis ka meile! Ja kui mõnus on lugeda Ps.37,4: "Olgu sul rõõm Jehoovast; siis Ta annab sinule, mida su süda kutsub!" Mida su süda siis soovib? Loomulikult rohkem asju, paremaid asju – neid, mis on su naabritel! Ei, veelgi paremaid!
Vaatasin hiljuti üht vaimulikku – rõhutan VAIMULIKKU – saadet, kus kõneleja ei väsinud tegemast üleskutseid annetada tema meeskonnale suuri summasid, alates tuhandest dollarist. Ta nimetas seda seemne külvamiseks, mis toodab annetajaile kindlasti mitmekordset tulu. Ta tõotas pühalikult: Te hakkate saama suuremat palka, teid ülendatakse ametiredelil, teie tervis paraneb ja teie rikkus suureneb mitmekordselt! Külvake see seeme kohe ja te lõikate rikkaliku saagi juba lähimas tulevikus! Ja rahvas annetas. Kes ei sooviks saada rikkamaks ja edukamaks? Kes ei sooviks saad rohkem ja paremaid asju?
Kuid just siis, kui oleme hakanud kujutama Jumalat isa või vanaisana, kes rahuldab kõik oma lapse või lapselapse soovid ja puistab ta üle kallite ja ihaldusväärsete asjadega, kuuleme me Jeesust ütlemas: "Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" Teie elu ei olene asjadest!
Jah, see Pühakirja lõik häirib paljusid lugejaid, sest kuigi me räägime ja laulame Taevasse minekust, meeldib meile rohkem mõelda poodi minekust ja uute asjade ostmisest – kui vaid oleks rohkem raha. Ja isegi Taeva juures meeldib meile kõige enam mõelda Uue Jeruusalemma kuldseist uulitsaist, pärliväravaist ja kalliskividest alusmüüridest! Vaadake meie laulikus laulu Nr 219. See on nagu hümn taevale, kus räägitakse kõigist taeva imelistest asjadest, aga alustatakse ikkagi nii (ilmselt kõige tähtsamast, ihaldusväärsemast): "Oh, linn, kus jaspismüürid ees ja pärlist väravad! Siin oma maisel rännuteel su poole ruttan ma. Ma sinu kuldseil tänavail kord tahan kõndida ja tänulaule kõlavaid seal laulda lõpmata. Oh, maa, oh, maa, oh, õnnis maa! Oh, linn, kus jaspismüürid on, su poole ruttan ma."
Kuidas küll panevad kuld, kalliskivid ja pärlid inimeste silmad särama! Need on nii ilusad asjad ja nende eest saab osta veelgi rohkem ilusaid asju! Oleks neid vaid rohkem! Kuid siis kuuleme Jeesust ütlemas: "Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" Teie elu ei olene kullast, pärlitest ega kalliskividest – ega asjadest, mis nende eest osta saab!
Jah, see on häiriv tekst. Oma hinges kisendame me nagu seestunud gadaralaste maal: "Mis on Sul meiega tegemist, Sa Jumala Poeg? Oled Sa siia tulnud meid enneaegu vaevama?" (Mat.8,29). Ütle Jeesus, et Sa ei mõelnud seda, mida ütlesid!
Kuid siis leiame, et see pole ainus tekst Piiblis, kus Jeesus nii räägib. Ta pidi ikkagi nii mõtlema, kui Ta ütles – Mat.6,19-21: "Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta. Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!" Nii et Taevas võib meil olla varandusi, aga mitte maa peal! Teises kohas – Mat.19,23.24 – Ta lisab: "Tõesti, ma ütlen teile, rikkal on raske pääseda taevariiki. Ja taas ma ütlen teile: hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala riiki!"
Seevastu, kuidas on vaestega? Luk.6,20 on Jeesuse sõnad: "Õndsad olete, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik." Ja Jeesuse vend Jakoobus kinnitab Jeesuse sõnu, öeldes – Jak.2,5 – "Kuulge, mu armsad vennad, kas ei ole Jumal valinud selle maailma vaesed saama rikkaiks usus ja kuningriigi pärijaiks, mille Ta on tõotanud neile, kes Teda armastavad?"
Kuid Jakoobus ei piirdu sellega. Ta läheb edasi kohutava sõnumiga rikastele – Jak.5,1-3: "Kuulge nüüd, te rikkad, nutke ja uluge oma viletsusi, mis on tulemas! Teie rikkus on mädanenud ja teie riided on koitanud! Teie kuld ja hõbe on roostetanud ja nende rooste on teile tunnistuseks ja sööb ära kõik teie liha nagu tuli! Te olete kogunud vara viimseil päevil." See sõnum mõjub kui noahoop meile, sest just meie elame "viimseil päevil." Mõelge, mida te olete teinud: Te olete kogunud vara viimseil päevil!"
Paulus manitseb tasasemal toonil – Heb.13,5: "Teie meelelaad olgu rahaahnuseta; olge rahul sellega, mis teil on." Lisades 1.Tim.6,6: "Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega."
Pean siiski tõele au andes ja teie rahustamiseks mainima, et Jumala Sõna ei räägi ühemõtteliselt materiaalsete asjade omamise vastu, sest me ju ka lugesime, et need kajastavad tihti Jumala õnnistust. 5.Ms.8,17.18 manitsetakse vaid: "Ja ära ütle oma südames: mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse, vaid tuleta meelde Jehoovat, oma Jumalat, et see on Tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks." Varanduse omamine pole patt iseenesest, nagu ka vaene olemine pole õnnistus iseenesest. See võib tulla mõnele õnnistuseks. Aga õnnistuseks võib tulle ka vara omamine, kui me seda mõistlikult kasutame.
Meie tänane juhtmõte pole mitte: "Asjade omamine on väär", vaid "Elu ei olene asjadest!" Jeesus ei soovi, et me oleksime kõik paljad asjadest, vaid et me tunnistaksime, kelle abiga me oleme need asjad saanud ning neid siis Tema juhtimisel kasutaksime. Ta soovib, et me ei loodaks ega toetuks asjadele, mis meil on. Just selleks jutustas Ta tähendamissõna rikkast mehest, kelle põllumaa oli hästi vilja kandnud. Panite tähele: ta oli rikas ja sai ühel aastal veelgi rikkamaks ehk pururikkaks! Ka selles poleks olnud probleemi, kui ta oleks pidanud nõu rikkuse andjaga – Jumalaga –, kuidas seda vara kasutada. Aga kahjuks ta seda ei teinud. Tal olid suured aidad, kuid ta otsustas ehitada veelgi suuremad. Ta soovis paista kõigile suuremana – veelgi suuremana, kui ta seni oli olnud. Ta soovis nautida elu...
Kuid Jumal nimetab teda meeletuks! Meeletuks mitte sellepärast, et ta oli rikas ja edukas. Jumal ei halvusta rikkust ega pühitse vaesust. Küsimus oli väärtushinnanguis ja prioriteetides. Selle mehe mõtetes ja plaanides polnud Jumalat. Vaid tema ise. Mina saavutasin selle rikkuse ja mina otsustan, kuidas seda kasutada! See on meeletus!
Ta oli meeletu ka selles mõttes, et jättis oma plaanidest välja ligimese – kaasinimesed, isegi oma sulased, põllutöölised, kelle töövilja ta tegelikult lõikas. Ega ta siis üksi selle vilja kasvatanud. Ta oli vaid peremees, kes käsutas suurt tööliste armeed. Kas nemad polnud väärt preemiat usina töö eest? Ja vaesed, kodutud? Kas nemad ei väärinud hüttigi, kui tema pidas end suuremate aitade vääriliseks? Ilmselt oli tema elumaja juba nii suur, et ta ei pidanud vajalikuks seda veel suurendada!
Ja ta oli meeletu, tehes plaane tulevikuks ilma tuleviku Jumalata ja seega ilma tuleviku garantiita. Jumal ütles talle: "Selsamal ööl nõutakse sult sinu hing; kellele saab siis, mis sa oled soetanud?" Sa unustasid, et oled surelik! Sa unustasid, et sa pole kõikvõimas! Sa unustasid, et iga sinu hingetõmme ja südamelöök on minu armuand! Mees oli meeletu, sest unustas, et meile kõigile saabub öö, mil me ei saa enam midagi teha. Jeesus ütles kord – Joh.9,4: "Meie peame tegema selle tegusid, kes mind on läkitanud, niikaua kui päeva on; öö tuleb, mil ükski ei või midagi teha!" Kelle tegusid tegi see mees, mõeldes ja elades vaid isekalt iseendale? Kelle tegusid tegi ta nii kaua, kui tema jaoks oli päev?
Ja nii on meie kõigiga. Täna on veel päev. Aga iga hetk võib saabuda öö. "Kellele saab siis, mis sa oled soetanud?" Selles kontekstis peaks muutuma arusaadavamaks ka üks teine Jeesuse ütlus, mis on kirjas Luk.16,9: "Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, nemad võtaksid teid vastu igavestesse telkidesse." Kes on need sõbrad, kes võtavad meid vastu "igavestesse telkidesse"? Iiob vastab – Iob.22,21: "Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!" Jumal ja Tema inglid on meie parimad sõbrad, kes võivad meid kanda "igavestesse telkidesse." Miks mitte kergendada oma "mammonaga" nende südametööd hingede päästmisel?
"Hoiduge ahnuse eest!" manitseb Jeesus. Ärgu keerelgu teie elu asjade ümber, sest elu ei olene asjadest. Meie elu oleneb Jumalast ja meie suhtest Temaga – nii käesolev elu kui ka igavene elu. "Austa Jehoovat oma varandusega," kutsub üles tark Saalomon (Õps.3,9). Ja seda saab teha igaüks, mitte ainult väga rikas inimene. Aga seda tehes, saab tõeliselt rikkaks ka vaene inimene!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv