Usu saladused
24.07.2010 - (1819)

Loeme sissejuhatuseks Heebrea raamatu 11. peatükist: "Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta. Selle kohta on ju vanad saanud tunnistuse. Usu kaudu me tunneme, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et mitte sellest, mida võib näha, ei ole tekkinud see, mida nähakse.
Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain... Usu läbi võeti ära Eenok, et ta surma ei näeks... Usu kaudu sai Noa ilmutuse sellest, mida veel ei olnud näha, ja ehitas pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks... Usu läbi kuulas Aabraham sõna, kui teda kutsuti välja minema paika, mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja ilma teadmata, kuhu ta läheb...Usu läbi sai isegi Saara rammu soo rajamiseks ja pealegi üle oma ea... Usu läbi viis Aabraham ohvriks Iisaki...Usu läbi õnnistas ka Iisak Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes. Usu läbi õnnistas Jaakob surres kumbagi Joosepi poegadest ja palvetas oma kepi pära najal. Usu läbi tuletas Joosep oma eluotsal meelde Iisraeli laste väljumist ja tegi korralduse oma luude kohta.
Usu läbi varjasid vanemad Moosest pärast ta sündimist kolm kuud, sest nad nägid ta ilusa lapse olevat ega kartnud kuninga käsku. Usu läbi keeldus Mooses, kui ta suureks sai, kandmast vaarao tütrepoja nime, pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu, arvates Kristuse teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aarded; sest ta tõstis oma silmad tasu poole. Usu läbi ta jättis maha Egiptuse ega kartnud kuninga viha, sest otsekui nähes Teda, kes on nähtamatu, püsis ta kindlana... Usu läbi langesid Jeeriko müürid... Usu läbi ei saanud hoor Raahab hukka ühes sõnakuulmatutega, kui ta salakuulajad oli rahuga vastu võtnud."
Igal aastal kutsutakse maailma erinevais paigus kokku teatud inimesed, keda seal tunnustatakse nende eriliste saavutuste või teenete eest teatud riigis või teatud alal. Kes meist poleks kuulnud oskarigaaladest või aumärkide jagamisest riigi presidendi poolt. Paulus on kogunud ühe sarnase valitud seltskonna Heebrea raamatu 11. peatükki, kus neid tunnustatakse nende suure ja erilise usu pärast.
Selles omamoodi Kuulsuste Saalis on sellised silmapaistvad usumehed nagu Aabraham, Mooses ja Taavet. Nimistu on üsna pikk, nagu võib ka oodata. Enamus neist kõnelevad enda eest. Siiski on seal mõned nimed, millede mainimine paneb meil kergitama kulme. Eriti imestama paneb meid Raahabi mainimine. Mis on temal teha selles Kuulsuste Saalis?
Raahabi lugu on Piiblis Joosua raamatu 2. peatükis. Juba selle esimeses salmis leidub midagi, mis seab kahtluse alla selle naise sobivuse usukangelaste hulka. Nimelt on seal mainitud, kes Raahab oli. Ta oli hoor! Me küsime õigustatult: Kuidas sobib üht prostituuti kõrvutada Aabrahami või Moosesega?
Järgmised salmid Joosua raamatu 2. peatükis räägivad sellest, kuidas ta aitas Joosua poolt saadetud Iisraeli maakuulajaid ehk spioone. Aruande kohaselt peitis ta nad läbiotsimise ajaks oma koja katusele linavarte alla ning juhtis kuninga sõdurid teadlikult valele teele. Varjamine, salgamine, valetamine – ühele hoorale tavaline tegevus! Tegelikult oli tegu isegi riigireetmisega! Võib-olla tegi ta seda põlgusest ühiskonna vastu või kättemaksuks ühiskonnale, mis oli ta välja tõuganud kui põlatud elukutse esindaja?
Siiski saab aruande jätkudes selgeks, et tegu oli millegi enamaga – usuteoga. Ta kinnitas maakuulajaile oma veendumust, et Jumal on andnud selle linna Iisraeli rahva kätte! Kuid me küsime jälle: Kas see oli ikka usu väljendus, või oli tegu lihtsalt enesealahoiu üritusega? Kas Raahab ikka väärib olla mainitud usukangelaste hulgas?
Kuid seal ta on ja Heb.11,31 teatab rõhutatult: "USU LÄBI ei saanud hoor Raahab hukka ühes sõnakuulmatutega." Raahabil oli usk ja see usk andis talle õiguse olla mainitud usukangelaste seas. Samal tingimusel – ilmutades usku – pääseme usukangelaste hulka, Jumala Kuulsuste Saali, ka meie! Mida ilmutab meile Raahabi usust Piibli aruanne? Milles konkreetselt seisnes tema usk?
1. TA OLI KINDEL KINNITAMATA REAALSUSES. Heb.11,1 on kirjutatud: "Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta." Usk on kindelolek kinnitamata reaalsuses. Raahab seisis silmitsi ebakindla tulevikuga. Ilmselt pidi ta endalt küsima: "Aga mis siis, kui Jeeriko ei lange iisraellaste kätte?" Ta oli kuulnud Iisraeli hämmastavatest võitudest, kui see olid marssinud peatamatult Jeeriko suunas. Kuid kõik need võidud olid saavutatud peamiselt kõrbehõimude üle. Jeeriko oli nende esimene jõuproov tõeliselt kindlustatud linna vastu. See oli tuntud oma massiivsete kõrgete müüride poolest. Linn oli hästi kaitstud ja varustatud. See võis vastu pidada pikale piiramisele. Pealegi polnud Iisraeli sõjaväel vastavat väljaõpet ega tehnikat.
Kust võttis Raahab, et nad vallutavad Jeeriko? Holokaustis ellujäänu Corrie Ten Boom on öelnud: "Kuigi elulõngad näivad sageli olevat sõlmes, tean ma usu läbi, et teisel pool tikandit asub kroon." Raahab uskus. Ta oli kindel kinnitamata reaalsuses.
2. TA TOETUS TÕESTAMATA TEADMISELE. Raahab väitis maakuulajaile, et ta teadis kõigist Iisraeli hämmastavaist edusammudest. See viis ta veendumusele, et Jumal oli nendega. Kuid pidage! Kust ta teadis? Juttudest. Ütles ta ju maakuulajaile – Jos.2,9.10: "Ma tean, et Jehoova on andnud selle maa teile... Sest me oleme kuulnud, kuidas Jehoova kuivatas teie eest Kõrkjamere vee" jne. Kas sina usud kõike, mida kuuled? Raahabi usk rajanes teistelt kuuldule. Kas ta ei võinud mõelda: "Aga võib-olla pole see tõsi?"
Tegelikult peame me tunnistama, et meiegi usk töötab üsna sarnasel viisil. Me sõltume kaudsest teadmisest. Me oleme uskunud teiste tunnistusi. Need aruanded on üles kirjutatud Piiblisse, kuid paljudel on raskusi uskuda nende tõepärasusse. Tõde on, et me ei suuda tõestada väga paljusid eriti olulisi Piiblis toodud fakte. Me usume Loojasse Jumalasse ja loomist (1.Ms.1,1), kuid kuidas me seda tõestame? Keegi meist pole seda näinud. Me usume Piibli tõotust, et Jeesus tuleb tagasi oma rahvale järele ning Ta on nüüd valmistamas neile eluasemeid (Joh.14,1-3). Ometi pole keegi meist olnud taevas ega näinud neid eluasemeid; ka pole me näinud Teda tulemas. Me usume, et Jeesus sündis neitsist, elas ja suri meie eest ning tõusis üles, ometi pole keegi meist näinud ülestõusnud Jeesust. Me oleme kuulnud. Me oleme lugenud teiste tunnistusi. Me usume neid. Me toetume neile.
Kristlik kirjanik William Ward kirjutab: "Usk on teadmine, et on olemas ookean, kui me oleme näinud tiiki." Raahab nägi tiiki. Kuid sellele toetudes uskus ta ookeani olemasolu. Usk on toetumine tõestamata teadmisele; usk on ustavate tunnistajate usaldamine.
3. TA OLI LOJAALNE KINNITAMATA SUHTELE. Me tajume seda, kui kuuleme Raahabit ütlemas – Jos.2,11: "Jehoova, TEIE Jumal, on Jumal ülal taevas ja all maa peal!" Kas ta ei võinud mõelda: "Kas see "teie Jumal" on üldse Jumal? Ja kui ongi, mis siis, kui see "teie Jumal" ei võta vastu mind, kui Ta ei tahagi olla minu Jumal?" Heb.11,6 on kirjutatud: "Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane; sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad."
Kõik suhted siin ilmas kinnitatakse või fikseeritakse mingil viisil – tavaliselt paberi või dokumendi abil, mis kinnitab kuuluvust või kuulumist. Nii on meil sünnitunnistused, abielutunnistused, ristimistunnistused, passid, ID-kaardid, juhitunnistused, haridust tõendavad dokumendid, töötõendid. Iga selline dokument kinnitab mingi suhte olemasolu. Me oleme nii hoolsad iga suhte dokumendiga kinnitamisel, et nõuame isegi inimese surma puhul surmatunnistust. Aga kus on meie suhet Jumalaga tõendav tunnistus või dokument?
Keegi on öelnud usu kohta, et see on omandiõigust tõendav dokument. Selle alusel me teame, et kuulume Temale ja saame Temalt need asjad, mida Ta on tõotanud meile anda. Meie suhe Jumalaga rajaneb usul. Meie lojaalsus rajaneb usul. Peale Teist Maailmasõda leiti ühe Saksamaa keldri seinalt Taaveti täht ja järgmised sõnad: "Ma usun päikesesse ka siis, kui see ei paista; ma usun armastusse ka siis, kui seda ei osutata; ma usun Jumalasse ka siis, kui Ta ei kõnele." See holokausti eest keldrisse pugenud juut mõistis, nagu Raahabki, et usk on lojaalsus kinnitamata suhtele.
4. TA USALDAS LIHTSAT TÕOTUST. Heebrea raamatu 11. peatüki usukangelaste kohta on kirjutatud – Heb.11,13: "Usus need kõik surid ega saanud tõotusi kätte, vaid nägid neid kaugelt ja teretasid neid." Kujutage ette: neil polnud muud kui vaid tõotused – kuni surmani! Ainult lubadused! Aga nad uskusid neid!
Raahabil olid vaid maakuulajate lubadused. "Kui teie ei tee teatavaks seda meie asja ja Jehoova annab selle maa meile, siis oleme su vastu head ja ustavad!" (Jos.2,14). Mis siis, kui nad ei suuda täita oma lubadust? Mis siis, kui Joosua tühistab need lubadused? Mis siis, kui Jumal ei ole nõus nende lubadustega? Raahab rajas enda ja oma lähedaste tuleviku maakuulajate lihtsale lubadusele teda säästa, talle elu kinkida.
Heebrea 11. peatüki usukangelaste nimistus märkame ikka ja jälle, et kõik need mehed ja naised uskusid Jumala tõotusi ning toimisid vastavalt, isegi kui need tõotused ei täitunud nende elu ajal. Nad usaldasid Jumalat, kes oli andnud oma sõna. Raahab usaldas maakuulajaid, sest nad andsid oma sõna. Ühtlasi usaldas Ta Jumalat, kes üksi võis aidata maakuulajail oma sõna pidada.
Ema Teresa on öelnud: "Jumal ei ole kutsunud mind olema edukas; Ta on kutsunud mind olema ustav." Ustav olemine nõuab usku ja Jumala tõotuste usaldamist. Raahab usaldas maakuulajate tõotust, pidades seda ühtlasi Jumala tõotuseks teda päästa. Ja ta usk sai tasutud.
Usk on kindlus kinnitamata reaalsuses. Usk on toetumine tõestamata teadmisele. Usk on lojaalsus kinnitama suhtele. Usk on lihtsate tõotuste usaldamine. Raahabil oli see usk. Ta on arvatud usukangelaste hulka. Meilgi võib olla see usk ning meiegi võime olla Jumala silmis arvatud usukangelaste hulka – igaüks meist.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv