Altar
24.08.2013 - (1245)

Sissejuhatuseks loeme Pühakirjast – 1.Ms.22,1-14: "Ja pärast neid sündmusi kiusas Jumal Aabrahami ning ütles temale: "Aabraham!"
Ja ta vastas: "Siin ma olen!"
Ja tema ütles: "Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!"
Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega ühes oma kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud.
Kolmandal päeval Aabraham tõstis oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt. Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: "Jääge teie eesliga siia. Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde." Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis oma kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos.
Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: "Isa!"
Ja tema vastas: "Siin ma olen, mu poeg!"
Siis ta ütles: "Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?"
Ja Aabraham vastas: "Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!"
Nõnda läksid mõlemad üheskoos. Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale. Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et oma poega tappa.
Aga Jehoova ingel hüüdis teda taevast ja ütles: "Aabraham, Aabraham!"
Ja tema vastas: "Siin ma olen!"
Siis ta ütles: "Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainust poega!"
Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni! Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel. Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks: "Jehoova näeb!" Seepärast öeldakse tänapäevalgi: "Mäel, kus Jehoova ennast ilmutab!""
1. AABRAHAM PÜSTITAS MÄELE ALTARI.
Aabrahami lugu on meile kõigile tuttav. Eriti Tema poja ohverdamise lugu. See võib näida meile, keda eraldavad sellest sündmusest tuhanded aastat, eriti dramaatilisena, isegi kohutavana. Keegi ütles: "Kuidas küll Jumal julges seda vana meest nii rängalt proovile panna? Ta oleks võinud saada südameataki või ajurabanduse!" Kuigi tol ajal polnud lapse ohverdamine paganlikus maailmas, kus Aabraham oli üles kasvanud, mingi erand, oli sellise ülima ohvri toomine igale lapsevanemale siiski tohutuks usuläbikatsumiseks. Aabrahamile pidi see olema eriti ränk usuproov, sest varem polnud TEMA Jumal kelleltki sellist ohvrit nõudnud ja tegu oli ju ikkagi ainsa pojaga, kellele Aabraham oli rajanud kogu oma tulevikulootuse. Jumal ise oli tõotanud talle suurt tulevikku selle lapse läbi... ja nüüd nõudis selle ohverdamist altaril!
Sõnakuulelik Jumalale, nagu üks usumees peabki olema, püstitas Aabraham Jumala poolt näidatud kohale altari ja ohverdas sellel oma poja. Jah, ta ohverdas oma poja; südames ta ohverdas oma poja. See, et Ta ei pidanud temalt võtma elu; see, et ta sai tema tagasi, on juba teine lugu. See sai toimuda vaid Jumala sekkumise läbi. Ja me teame, et sekkumine talle andmisega ohverdamiseks oli vaid sümbol tõelisest sekkumisest oma ainusündinud Poja ohvriks andmisega. "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Joh.3,16). Jeesus lasi end ohverdada Kolgata altaril, et Temasse uskujad saaksid pattude andestuse ja igavese elu.
2. KIRIKUALTAR.
Aabraham pani selle altari paigale nimeks "Jehoova näeb." Sõna, mis siin on tõlgitud "näeb," võib tõlkida ka "varustab," "hangib," "hoolitseb," "muretseb" (kellegi eest). Siit ka mõte: altar on koht, "kus Jehoova ennast ilmutab!" Altar on koht, kus Jumal on eriti lähedal.
Paljudes kirikutes on poodiumile, kesksele kohale, ehitatud altar ja preester või õpetaja sooritab selle juures oma talitusi, kutsudes vahel ka koguduseliikmeid altari ette. Ehkki meie kirikus selline füüsiline, materiaalne altar puudub, ei tähenda see, nagu meie palvelas poleks altarit. Meil pole siin ka Jumala ega inglite pilte ega füüsilisi kujutisi, aga me teame, et nad on siin alati, kui siin koguneb Jumala rahvas. Jeesus ütles, et seal "kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel" (Mat.18,20). Nii et ka meie kirik on paik, "kus Jehoova ennast ilmutab!" See on koht, kus Jumal "näeb," "varustab," "hangib," "hoolitseb," "muretseb" meie eest.
Meie kirikus on altar. Meie kirik on altar! Tulles siia, asetame end Jumala ees ohvrialtarile ja ütleme: "Jumal, siin ma olen! Ma ohverdan Sulle kõik, mis ma olen ja mis mul on." Meie rahaline ohver on sellest vaid väike sümbol. Siin me ohverdame oma palveid. Siin me toome oma tänuohvrid. See on meie altar – koht, kus "Jehoova näeb."
1965. aasta juunis tulin ma erilise värinaga selle altari ette ja andsin oma südame ristimise kaudu Jumalale. 1971. aasta juulis pühendasin ma selle altari ees oma elu evangeeliumitööle ja sain ordineeritud kogudusevanemaks. 1977. aasta 2. oktoobril seisin ma selle altari ees koos kõige kaunima ja kõige armsama tütarlapsega, kellest sai õnnistuspalve läbi minu kallis abikaasa kogu eluks. 1978. aasta augustis ordineeriti mind selle altari ees pastoriks. Nädalast nädalasse ja aastast aastasse olen ma selle altari ees teeninud Jumala kogudust, jagades Jumala Sõna ja neli korda aastas ka osasaamist. Nädalast nädalasse ja aastast aastasse on koguduseliikmed tulnud selle altari juurde tooma oma palveid ja ande ning iseend "elavaks, pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks." Ja Paulus nimetab seda "mõistlikuks jumalateenistuseks" (Rom.12,1). Kindlasti oleme me kõik tundnud selle altari ees Jumala erilist lähedust ning kogenud Tema erilist hoolitsust ja abi.
3. ERINEVAD ALTARID.
Kuid altarist võime rääkida mitte ainult kirikus. Enamus kristlastel on kodus perekonnaaltar – koht, kus nad kummarduvad hommiku- ja õhtupalveks, loevad söögipalveid. Siis on meil igaühel oma palvealtar, kus me räägime Jumalaga vaikses palves vahel tundide viisi. Ka loodusetemplis võime vaimus püstitada altari ja kummardada Jumalat ning tuua Talle ohvreid. Autoistegi võib saada meile altariks, kust me saadame üles Jumala poole oma palve hoidmise ja kaitsmise pärast. Tegelikult võime me püstitada altari Jumalale kuhu iganes, sest tähtis pole mitte koht, vaid meie suhtumine, hoiak. Altari ette läheme alandlikult jumalakartuses, vahel ka häbelikult või lausa piinlikkust tundes, kui oleme Jumalat oma pattudega kurvastanud. Altarile läheneme aukartuses, sest me seisame kogu maailma Kohtumõistja ees. Kuid samal ajal ka tänutundes, sest me teame, et Ta võtab meid vastu, kuuleb meie palveid ja halastab meie peale ning aitab meid.
4. ALTARI EESMÄRK.
Juba vanast ajast, kui Jumal seadis sisse "altarikultuuri", on altar õpetanud, et "peaaegu kõik puhastatakse verega käsuõpetuse järgi, ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas" (Heb.9,22). Niisiis on altari eesmärk juhtida meie silmad Jeesusele – Jumala Tallele "kes võtab ära maailma patu" (Joh.1,29). Altar näitab patu koledust ja üüratut hinda, mis on Jumala poolt makstud selle eest. Aga altar ilmutab ka Jumala iseloomu, et "Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata" (2.Ms.34,6-7). Altar näitab Jumala armastuse suurust; vaadates sellele, näeme me tõepoolest, et "Jumal on armastus" (1.Joh.4,8).
Jumal andis altari, sest see on ainus paik, kus patune inimene võib kohtuda püha Jumalaga – ja armu saada ning ellu jääda! Seega tuletab altar meile meelde, et Jumal ei ole meist kaugel ja kutsub meid endale lähenema.
Ajastute suurim ja tähtsaim altar püstitati Kolgatal, kus Jeesus suri ristil meie, patuste eest, et maksta meie lunahind ja lepitada meid Jumalaga.
5. ALTARI HIND.
Milline on siis altari hind? Jumala ainusündinud Poja elu hind. Ja see on lõpmatult suur. Kuid altar kutsub meidki üles ohverdama; ohverdama iseend, ohverdama oma aega, talente, energiat, raha.
Jah, altaril on oma hind. See nõuab alandust, sellepärast on kõige kohasem läheneda armualtarile põlvedel. See nõuab südamesiirust; kombe pärast altarile lähenemine võib õnnistuse asemel tuua nuhtlust. Paulus kirjutab osasaamisele tulekust hoiatavalt – 1.Kor.11,27-29: "Sellepärast: kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatult, sellel on Issanda ihust ja verest süüd. Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast; sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta enesele ei anna aru sellest ihust."
Jah, altari ette tulek nõuab ka sõnakuulmist – Jumala tahte järgi toimimist – ning alistuvat meelsust. "Jumal, Sina oled Isand, mina Sinu sulane. Sinu tahtmine sündigu!"
6. ALTARI RAHVAS.
KES peaksid minema või tulema altari ette? Keda kutsus Jeesus? Ta ütles – Mat.11,28: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!" Jumal armastab kõiki. Ja Jumal kutsub kõiki. Ja lähevad kõik, kes soovivad, kes tunnevad vajadust andestuse, jõu, tarkuse, tervise, lohutuse ja paljude teiste asjade järele. Ja need, kes tunnevad vajadust Teda kiita ja tänada Tema heategude eest. Viimasel ajal olen ma tavaliselt lähenenud oma isiklikul palvealtaril Jumalale sõnadega: "Jumal, ole Sa õnnistatud, tänatud, kiidetud, austatud, ülistatud" – kokku viis head soovi. Aga et saada kokku seitse soovi, lisan veel: "Ole Sa terve ja armastatud!" "Terve" võib näida nii inimliku soovina, aga et ma soovin seda alati kõigile, mõeldes selle all enamat kui füüsilist tervist, siis soovin ma seda ka Jumalale. Ja ma olen veendunud, et Jumal ei solvu! Kõige lõpuks ütlen ma alati: "Ma armastan Sind ja igatsen Su järele! Tule pea, Issand Jeesus, ja vii meid oma Isa majasse, kuhu sa oled meile eluasemed valmistanud!"
Sinul on altari ette minnes oma sõnad ja palved. Aga üht ma ütlen: Ärme iial häbene olla altari rahvas! Jeesus ei häbenenud! Ära häbene ka sina!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv