Rõõm tehtud tööst
24.09.2011 - (1228)

Joh.5,17: "Aga Jeesus kostis neile: "Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!"" Kuna Jumal on suur tegutseja ja tunneb oma tööst rõõmu, siis on Ta seadnud nii, et ka Tema loodud inimlapsed töötaksid ja tunneksid sellest rõõmu. Kümne käsu seas neljandas käsus on Ta teinud selle lausa meile kohustuslikuks, öeldes 2.Ms.20,9: "Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi," lisades järgmises salmis, et ainult "seitsmes päev" on tööst vaba päev ehk "hingamispäev."
Kuid tõde on, et enamus inimesi ei tee oma tööd erilise rõõmuga. Lugu räägib tööandjast, kes kogus kord oma töölised üldkoosolekule, kus ta informeeris neid oma tulevikuplaanidest, soovides, et nad teeksid oma tööd entusiastlikult. Ta ütles: "Ma kavatsen osta mõned robotid, mis vabastavad teid tüütust, monotoonsest tööst. Ei, ärge muretsege oma töökohtade pärast, "lisas ta kiiresti," need jäävad kõik alles ja palk jääb sama suureks, ainult töö muutub kergemaks. Ja kui töö saab rutem tehtud, siis saate vabu päevi – võib-olla iga nädal ühe vaba päeva – kusjuures palk ei vähene. Kui me seda süsteemi edasi täiustame, jääb teile järjest rohkem vaba aega ja lõpuks tuleb teil tööl käia võib-olla vaid ühel päeval nädalas – igal kolmapäeval – saades ikka sama suurt palka."
Tagareast tõusis üks tööline ja küsis: "Kas IGAL kolmapäeval?"
Täna tahaksin ma rääkida tööst kui õnnistusest, tööst kui teenimisest ja sellest, et tööst üksi ei piisa, et olla õnnelik.
1. TÖÖ ON ÕNNISTUS. Selle maailma loomine oli Jumala jaoks töö, mille valmis saamine vääris tähistamist. 1.Ms.2,2.3 on kirjutatud: "Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval oma töö, mis Ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud."
Jumal on usin tööline, nagu me lugesime sissejuhatavast kirjakohast, ja Ta on loonud meid enda sarnaseks. Nii on hingamispäev meilegi õnnistatud ja pühitsetud puhkepäevaks, kui me oleme kuus päeva usinalt töötanud.
Jumal andis inimesele töö vahetult peale tema loomist. 1.Ms.2,15 on öeldud, et "Jehoova Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma." Ärme unusta, et see toimus enne inimese langemist, enne patu tungimist siia maailma. Jumal andis inimesele osana Paradiisi õnnistusest eesõiguse töötada selles aias ja hoolitseda selle eest. See pidi olema rõõmu valmistav töö, sest Aadamal polnud vaja teha muud kui istutada taimi ja koguda neil valminud maitsvat vilja, et seda süüa.
Siis aga sõid Aadam ja Eeva keelatud vilja, patustades selliselt Jumala vastu. Pattulangemine muutis kõik, ka nende töö. 1.Ms.3,17-19 on kirjutatud: "Aga Aadamale Ta ütles: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!""
Aga kas te panite tähele, et needuseks olid kibuvitsad ja ohakad, mitte aga töö; needuseks oli palehigi ja surm, aga mitte töö! Meie hulgaski on inimesi, kes igal kevadel haaravad entusiastlikult aiatööriistad, kaevavad ja kobestavad maa ning külvavad seemned ja istutavad taimed, mõeldes kõigile neile värsketele viljadele, mida nad saavad peagi oma aiast korjata. Kuid ei lähe kaua aega, kui ilmuvad umbrohud ning tulevad igasugused taimehaigused ja -kahjurid, mis kahjustavad kõvasti taimi ja vähendavad saaki ning muudavad aiatöö üsna vaevarikkaks ja mitte enam nii nauditavaks.
Töö võib olla lõbus, kuid kui sul tuleb pidevalt võidelda kibuvitste ja ohakate ning teiste needuse tagajärgedega, siis polegi see enam nii lõbus. Ma arvan, et paljud sooviksid osaleda evangeeliumitöös, kui selles ei oleks kibuvitsu ja ohakaid! Kui kõigi süda oleks "hea pinnas" (Mat.13,8), võttes sõnumi vastu rõõmuga ja kandes rikkalikult vilja, kui kõik saaksid koguduses kõigiga hästi läbi, siis oleks misjonitöö maailma parim töö ja kõik sooviksid seda teha. Kuid kahjuks pole see nii.
Sama lugu on iga teise tööga. Kui su ülemus poleks nii karm, kui su kaastöölised oleksid mõistlikumad ja kui lahendatavad tööülesanded poleks nii rasked, oleks su töö kõige nauditavam asi selles maailmas. Töö ilma kibuvitste ja ohakateta on puhas rõõm. Kui aga sellesse panna kibuvitsad ja ohakad, muutub see raskeks koormaks, kas pole nii?
Kui Jumal valmistas inimese, siis Ta õnnistas teda ja tegi temast oma kaastöölise Eedeni aia eest hoolitsemisel. Oleks hea, kui me näeksime end Jumala kaastöölistena ka oma praegustes töödes-tegemistes. Mõnes töös on seda eriti kerge näha. Näiteks põllutöös. Talumees töötab käsikäes Jumalaga, kes annab päikest ja vihma ning kingib kasvu. Kuid ka evangeeliumitöös ei saa me teha muud kui püüda valmistada ette südamepinnast ja külvata tõeseemet ning heal juhul seda kasta. Jumal on see, kes kasvatab vilja. Doktor võib sooritada lõikuse ja eemaldada kasvaja, kuid Jumal on see, kes tervendab keha. Kui hästi järele mõelda, siis on iga hea ja vajalik töö tegelikult koostöö Jumalaga. Ja hea on, kui me seda teeme rõõmsa meelga!
Teadmine, et me töötame koos Jumalaga ja täidame Tema tahet, peaks tegema meie tööst elu mõttekaima osa ning selliselt pole see meile enam vastumeelne tegevus, mida me püüame vältida. Teadmine, et töö on meile õnnistuseks, paneb meid sellest siiralt rõõmu tundma – isegi kui me teeme seda palehigis, võideldes kibuvitste ja ohakatega! Me teame, et see ajastu möödub ja tuleb aeg, mil ei ole enam ühtegi needuse jälge! Aga õnnistust-toov töö jääb. Ka uuel maal me ehitame kodasid ja elame neis, istutame viinamägesid ja sööme nende vilja (Jes.65,21). Kõige selle juures on tõotatud – Jes.35,10: "Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõmustus ja rõõm valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära!"
2. TÖÖ ON TEENIMINE. Tööga me teenime teisi inimesi, aidates neid ja valmistades neile rõõmu. Taevast tulnud Jeesus oli puusepp ja veetis oma maise elu esimesed 30 aastat puusepatöökojas – selles samas patu läbi neetud maailmas, kus elame meiegi. Ta teab, mida tähendavad rakkus käed ja valusad lihased. Ta teab, kuidas kasutada haamrit ja saagi ja peitlit ning teha midagi oma kätega, millest oleks kasu teistele. Ilmselt valmistas Ta ikkeid härgadele, et teha nende ja nende peremehe töö kergemaks ja viljakamaks. Ilmselt tegi ta laudu ja pinke, kus perekonnad võiksid istuda ja süüa ja naerda ning nautida üksteise sõprust ja armastust. Oma tööga teenis Ta teisi, tehes nende elu pisutki paremaks.
Sarnaselt peab töötama ka Kristuse kogudus, kelle esmaseks ülesandeks inimeste teenimisel on juhatada neid Päästja juurde, kes vabastab nad pattudest oma Kolgatal valatud vere läbi ning annab neile igavese elu uues maailmas, kus pole enam mingit needust.
Kuid inimestel on ka teisi vajadusi ja kogudus on kutsutud teenima neid ka neis valdkondades. Aga see polegi alati nii lihtne. Vahel ei teagi, kuidas inimest aidata või teenida. Kirikusse tuleb tihti inimesi, kelle ainsaks sooviks on saada midagi maist ja materiaalset, kõige sagedamini raha. Kui tore oleks, kui meil oleks üks raha-auk, kust saaksime piiramatult võtta ja jagada kõigile küsijatele. Kuid siis jälle hakkame mõtleme: Kas see oleks ikka mõistlik tegu? Võib-olla teeksime inimesele parema teene, kui ütleksime talle: "Ei, me ei anna sulle raha!"
Piibel ja ka elu ise õpetavad, et inimesed on vaesed ehk puuduses erinevail põhjustel. Näiteks mõni on jäänud vaeseks mingi õnnetuse, loodusõnnetuse või häda tagajärjel. Mõni on invaliidistunud ega suuda hoolitseda enda eest ning palub abi. Jeesus ilmutas selliste suhtes suurt kaastunnet ja alati aitas neid ning kristlastena peaksime tegema sama.
Teised on vaesed seetõttu, et inimesed on neid rõhunud, jättes neile õiglaselt tasumata nende töö eest. Ka siin peaksime kristlastena sirutama võimaluste piires oma abistava käe, leevendades nende häda.
Mõned inimesed elavad vaeselt oma teenistuse pärast Jumalale. Misjonärid, arstid ja põetajad on läinud maailma äärealadele, jättes maha perekonna ja materiaalse vara ning püüdes seal kuidagi minimaalse tasu eest toime tulla. Meie kui kristlaste kohus on aidata võimaluste piires ka selliseid abivajajaid, kes omakorda aitavad abivajajaid, kes nende juurde tulevad.
Kuid on olemas veel üht liiki vaesust – vaesust, mis on tingitud laiskusest, soovimatusest töötada. Õpetussõnades leidub rohkesti lõike, mis räägivad laiskadest inimestest. Neile ei soovitata anda raha, vaid neil soovitatakse õppida sipelgatelt! Õps.6,6 ütleb: "Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!"
Eriti mõtlemapanev on Õps.22,13 humoorikas keel: "Laisk ütleb: "Väljas on lõukoer! Tapab mind viimaks keset turgu!"" Ma ei saa minna tööle! Igaüks, kes seda lõiku loeb, mõistab, et keset turgu pole lõvi; lõvi ei jaluta keset linna. Aga laisale on see piisavaks vabanduseks, et mitte minna tööle!
Sageli tulevad inimesed paluma almuseid, kuid kui pakkuda neile tööd, kaovad nad kiiresti. Tihti kaovad inimesed ka siis, kui me pakume neile toitu, mille ostmiseks nad meilt raha palusid. Järelikult nad soovisid meid lihtsalt petta, et kulutada raha meelemürkide ostmiseks.
Jeesus nimetas inimest, kes ei teinud oma talendiga tööd, pahaks ja laisaks sulaseks (Mat.25,26). Paulus läheb veelgi kaugemale, kirjutades 2.Tes.3,6-10: "Aga me käsime teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel hoiduda igast vennast, kes elab korratut elu ja mitte seda pärimust mööda, mille olete meilt saanud. Sest te teate ise, kuidas te peate meie eeskuju järgi elama, sest me ei ole elanud korratult teie keskel ega ole kellegi juures leiba muidu söönud, vaid oleme vaeva ja rängeldamisega ööd ja päevad teinud tööd, et mitte kedagi teie seast koormata... Sest ka siis, kui olime teie juures, seadsime nii, et kes ei taha tööd teha, ärgu ka söögu."
Meiegi koguduses on fond vaeste ja abivajajate abistamiseks, kuid sealt ei anna me raha neile, kes oma laiskusest ei taha töötada.
3. TÖÖST ÜKSI EI PIISA ÕNNEKS. On inimesi, keda võiks nimetada töönarkomaanideks, töösõltlasteks ehk tööhoolikuiks, kes arvavad, et ikka rohkem ja rohkem töötades lahenevad nende probleemid ja nad saavad õnnelikuks. Kuid nad eksivad. Kui sa töötad ega puhka, minetad sa ühe suurimaist õnnistusist. Jumal lõi meid enda sarnaseks ja Piibel teatab, et kui Jumal oli töötanud kuus päeva, puhkas ta seitsmendal päeval. Jumal puhkas ja nautis oma kätetööd. Sarnaselt peaksime ka meie igal seitsmendal päeval, hingamispäeval, puhkama igapäevasest tööst ja nautima nii oma kui Jumala töö vilja. Nii võime me järgmisel päval jätkata tööd uuendatud energiaga.
Kog.5,11 on huvitav mõte: "Töötegija uni on magus, söögu ta pisut või palju!" Mõned inimesed, eriti vanemad, kurdavad unetuse üle. Ära söö õhtul, soovitavad arstid, siis on su uni parem. Parim nõuanne on aga siin Pühakirjas: Tee usinasti tööd, füüsilist tööd – ja mitte ainult su uni on parem, vaid kogu su tervis on parem!
Kui mõnus on puhata, kui töö on tehtud! Juba mõte õnnestunud tööst ja heast tulemusest rahustab ja toob sügava une. Me oleme kuulnud magusa une kohta ütlust: Magab nagu beebi! Kuid kõik lapsevanemad teavad, et beebid ei magagi alati nii magusalt! Kuid hästi õnnestunud töö lõpetanud töömees magab kindlasti magusalt!
Ühel päeval seisame me oma Taevase Isa ees, kes vaatab meile teraselt silmi ja ütleb ühe kahest asjast. Kas: "Sa paha ja laisk sulane!" või "Sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!" (Mat.25,26.23). Igavik on magus ustavale töötegijale, kes on töötanud koos Jumalaga ning lõpetanud talle määratud töö. Jeesus lõpetas oma loomistöö ja tundis sellest rõõmu. Jeesus lõpetas oma lunastustöö ja tundis sellest rõõmu. Paulus lõpetas oma apostli töö ja tundis sellest rõõmu, teades, et õiguse kroon on talle valmis pandud (2.Tim.4,8). Tunne sinagi oma tööst rõõmu, kui oled selle õnnelikult lõpetanud.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv