Vaadates peeglisse
24.10.2009 - (1481)

Gal.3,26-28: "Sest te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud! Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses."
Teise klassi lastel paluti kirjutada oma kangelastest. Üks isa oli meelitatud, saades teada, et ta tütar oli valinud teda. "Miks just mina?" küsis ta tütrelt hiljem.
"Sellepärast, et ma ei osanud kirjutada Arnold Schwarzenegger."
Ameerika tuntud humorist Erma Bombeck kirjutas kord, et kui Jumal valmistas isasid, alustas Ta pikast luukerest. Üks lähedal asunud naissoost ingel küsis: "Mis isa see selline on? Kui Sa teed lapsed nii madalad, miks Sa teed isad nii kõrged? Nad ei saa tulistada nipsukivisid ilma põlvitamata, panna lapsele voodis tekki peale ilma kummardamata ega isegi mitte last suudelda ilma kõvasti küürutamata."
Jumal naeratas ja ütles: "Jah, see on õige, kuid kui ma teeksin isa lapsekõrguse, kellele saaks siis laps alt üles vaadata?"
Pole vast oluline, et meie isad ja üldse vanemad oleksid füüsiliselt sihvakad, kuid Jumal tõesti soovib, et nad oleksid vaimulikult kõrged, et oleks kedagi, kellele lapsed ja noored saaksid alt üles vaadata.
Millised me siis oleme? Või kes me üldse oleme? Enamus meist ei leia erilist tunnustust väljaspool meie oma organisatsiooni. Meie näod ei kaunista ilmselt kunagi mõnd tuntud ajakirja. Kui me aga teame, kes me oleme, ja meil on kindel suhe Jumalaga, võime ikkagi pidada oma elu edukaks.
Oma raamatus "Mõju hämmastav seadus" jutustab King Duncan Borisi nimelisest mehest, kes veetis aastaid natside koonduslaagris. Vähe aega peale vabastamist saatis ta koos mõnede endiste vangikaaslastega mööda öö ühes mahajäetud saksa majas. Majas oli mitu peeglit ja see pakkus meestele suurt elevust, sest nad polnud näinud peeglit sellest ajast, kui olid vangi sattunud.
Kui kõik mehed trügisid ühe peegli ette, oli Boris ehmunud, kui ta ei tundnud end meeste hulgast ära. Ta tõesti ei teadnud, milline nägu peeglis kuulub temale. Ta pidi "tegema nägusid," et saada aru, kus asub tema selles peegelpildis. Piinarikas aeg koonduslaagris oli muutnud teda niivõrd, et ta ei tundnud ära meest, kelleks ta oli muutunud!
Ma mõtlen, et kas see ei juhtu igaühega meist mingil meie eluhetkel: me üllatume, milliseks inimeseks oleme muutunud! Kindlasti juhtub see meie välimusega.
Keegi aastates mees juhtis tähelepanu sellele, kuidas mööduvate aastatega on muutunud tema arusaamine inimeste vanusest. Politseinik, kes ta piirkiiruse ületamise pärast kinni pidas, nägi välja nagu laps! Ja tema lapselapse õpetaja näeb välja selline, nagu käiks ta veel keskkoolis! Aga tema enda vanused inimesed tunduvad olevat nii vanad!
Kas meie, vanemad inimesed, pole vahel kuulnud kedagi ülemas: "Ma ei tundnud sind ära!"?
Jim trehvas kokku sõbraga, keda ta polnud näinud kaua aega. Rääkides sellest naisele, ütles ta: "Minu sõber on nii kõvasti vananenud, et ta ei tundnud mind ära!" Järgmisel hommikul habet ajades otsustas ta ennast pisut terasemalt kiigata, ja teate, mis järeldusele ta tuli? "Peegel on ka muutunud nii vanaks, et ei näita enam õiget pilti!"
Pole inimest, keda aja kulg ei mõjutaks. Ühel päeval vaatame me peeglisse ja oleme shokeeritud nähes, milliseks oleme muutunud! Ja osa sellest on olnud meie endi teha.
President Lincolni usaldusväärne nõuandja soovitas üht kandidaati tema kabinetti. Lincoln lükkas selle tagasi. Kui mees küsis, miks, vastas president: "Mulle ei meeldi mehe nägu!"
"Kuid vaene mees ei ole ju süüdi, et tal selline nägu on," käis nõuandja peale.
"Iga inimene, kes on üle 40 aasta vana, vastutab oma näo eest!" vastas Lincoln.
Mõelge sellele: Iga inimene, kes on üle 40 aasta vana, vastutab oma näo eest! Me kujundame suuresti oma näo ise!
Hiljuti korraldatud uurimus näitas sedasama. See oli nn. järeluurimus, mis toetus 40 aastat tagasi teismelistele tüdrukutele tehtud isikutestidele. Nüüd olid nad oma viiekümnendates aastates. Uurijad soovisid teada, kas naise personaalsus mõjutab tema välimust. Need 40 aasta vanused isikutestid pakkusid selleks ideaalse võimaluse.
Siin on uurimuse tulemused: Naised, keda teismelistena oli kaaslaste poolt iseloomustatud kui sõbralikke ja lahkeid, olid oma viiekümnendates eluaastates atraktiivsemad ja ilusamad kui nende kaaslased, keda oli iseloomustatud kui külmi ja ebasõbralikke. Ja seda olenemata naiste algsest füüsilisest väljanägemisest. Lühidalt: Naise käitumine mõjutab tema välimuse kujunemist.
Ilmselt käib see ka meeste kohta. Mõnele inimesele vaadates võid sa öelda, et tal on olnud raske elu. Sa võid näha viha ja kibestumist ja kahetsemist. Teistele vaadates võid sa nende näost välja lugeda, et nad on sõbralikud, lahked ja armastavad.
On tore, kui inimene pöörab tähelepanu füüsilisele koormusele ja dieedile, et ta võiks hea välja näha. Kuid kui sa soovid tõeliselt ilus olla, pead sa nägema vaeva ka oma isiksuse kujundamisega. Sinu iseloom avaldab mõju sinu välimusele! On tõsi, et ka geneetilistel faktoritel ja füüsilisel tervisel on oma osa sinu välimuse kujundamisel, kuid tõde on ja jääb selleks: see, kes sa oled, mõjutab seda, kuidas sa välja näed, ehk sinu isiksus mõjutab sinu välimust! Ja sinu käitumist, sinu toimimist teatud olukordades.
Kui natsid tungisid Teise Maailmasõja ajal Hollandisse, korraldas üks sealne teoloog Henry Kramer kohtumise grupi kristlastega. Oli hirmuäratav aeg. Need Hollandi kristlased teadsid, et nende juutidest naabrid kadusid nende kodudest ja äridest. Ühel päeval nad olid, teisel päeval neid enam ei olnud. "Mida me saame teha?" küsisid nad Kramerilt.
Teoloog vastas: "Ma ei saa teile öelda, mida teha, kuid ma võin teile öelda, kes te olete. Ja kui te teate, kes te olete, siis te ka teate, mida teha!"
Kas pole hästi öeldud? Kui te teate, kes te olete, siis te ka teate, mida teha! Kui palju küsimusi saavad otsekohe lahendatud – ja õigesti lahendatud –, kui me mõtleme sellele, kes me oleme. Kui me teame, kes me oleme, siis me ka teame, mida teha!
Inglismaalt USA-sse rännanud kveekerid seisid suure küsimuse ees: Mida teha indiaanlastega, kes tulid nende kolooniasse kaitset otsima, kuna neid oli ekslikult süüdistatud kellegi tapmises? Indiaanlased pidasid neid kui andunud usklikke abivalmis ja usaldusväärseteks inimesteks. Kuid kas nad olid seda? Mitte kõik kveekerid ei olnud valmis riskima oma eluga indiaanlaste pärast.
Sel südamete läbikatsumise ajal tõusis üles üks naine – tavaliselt väga vaikne ja tagasihoidlik naine – ning ütles: "Mida me teeksime, kui need oleksid meie lapsed, meie vennad, meie õed, meie isad ja meie emad?" Pärast piinlikku vaikust vastas ta ise: "Kas me ei võtaks neid oma kodudesse, söödaks neid ja hoolitseks nende eest? Kuidas me saaksime kohelda neid inimesi teistmoodi?"
Kveekerite kogukond jõudis otsusele: Jah, nad võtavad indiaanlased oma kodudesse. Kveekerid seisavad uksel ja kaitsevad indiaanlasi oma eluga riskides. Nad ei lase kahju teha nendele meestele, naistele ja lastele, kes on nende varju all. Ainult neid surmates pääsevad veretasujad üle nende läve.
Kveekerid jõudsid sellele otsusele teadmisest, kes nad on. Nad on Jumala rahvas, kellele kõik inimesed on vennad ja õed, emad ja isad.
Meie identiteeditunne mõjutab meie välimust; teadmine, kes me oleme, mõjutab meie käitumist. See ütleb meile, mis on tõeliselt oluline. Meie identiteeditunne võib isegi mõjutada meie arusaamist Jumalast.
Kuidas sa end tunned Jumalale mõeldes? Paneb see sind tundma end ebamugavalt? Kas on Jumal selline Olevus, keda on parem vältida? Kas sa tunned, et Jumala silmad vaatavad sind süüdistavalt isegi siis, kui sa istud kirikupingis? Kas vaevab sind süütunne, sest sa tunned, et oled Jumalat alt vedanud?
William oli noor mees, kes põgenes politsei eest. Ta oli jooksnud ära koos oma tüdrukust sõbraga, sest viimase vanemad olid püüdnud neid lahutada. Mida William aga ei teadnud, oli see, et politsei otsis teda hoopis ühel teisel põhjusel. Enne kodust lahkumist oli ta käinud arsti juures ja andnud mõned analüüsid. Vastus tuli siis, kui ta oli juba jooksus. Tal oli vähk.
Siin see William nüüd oli, tehes oma parima, et politsei teda ei leiaks – et ta ei jääks ilma oma armsamast – samal ajal kui politsei tegi oma parima, et teda leida, et ta ei kaotaks oma elu. Ta mõtles, et nad jälitavad teda, et teda karistada; tegelikult otsisid nad teda, et teda päästa!
Jah, paljud arvavad, et Jumal jälitab neid, et neid karistada, kuid tegelikult Jumal otsib neid, et neid päästa.
Mida tunned sina Jumalale mõeldes? Sinu identiteeditunne, sinu teadmine, kes sa oled, mõjutab kindlasti ka sinu suhtumist Jumalasse – peale selle, et see kujundab ajapikku sinu näoilme ja sinu suhtumise teistesse inimestesse. Kes sa siis oled? Kes me siis oleme? Paulus ütles meie algkirjakohas Gal.3,26: "Sest te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses."
Seda me siis oleme – Jumala lapsed. See on meie tõeline identiteet. Me ei pea olema segaduses. Me ei pea kartma. Meie elu on Jumala käes. See on hea sõnum mitte ainult meie südamele, vaid ka meie näole ehk palgele! Kadugu mure ja pahameele kortsud! Kadugu vimma ja kibeduse grimassid! Me oleme Jumala lapsed. Me teame, mis on meile oluline: hea vahekord oma Issandaga ja hea vahekord teiste Jumala lastega. Me ei pea enam kartma Jumalat, Tema eest end peitma või püüdma Teda vältida. Me oleme Tema armastatud lapsed.
Enamus õnnetutest, vihastest ja süütundest vaevatud inimestest selles maailmas on sellised lihtsalt sellepärast, et nad ei tea, kes nad tegelikult on. Nad ei tea, et nad on Jumala pojad ja tütred. Sellepärast hüüab Jeesuse armastatud jünger Johannes – 1.Joh.3,1-3: "Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks! Ja seda me olemegi. Sellepärast maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne Teda. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda nagu Tema on. Ja igaüks, kellel on niisugune lootus Tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu Temagi on puhas."
Puhastades ennast, muutub meie pale, ka füüsiline pale. Me muutume ilusamaks ega pea enam kartma peeglisse vaadata! Ja meie lapsed ja lapselapsed vaatavad parema meelega meile alt üles! Ja Jumal vaatab rõõmsa meelega meile ülevalt alla! Ta näeb meis oma Poja kuju peegeldust.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv