Vaadake üles!
24.10.2015 - (1255)

Loen Pühakirjast meile armsaks saanud Jeesuse sõnad – Luk.21,25-28.36: "Ja päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke ja maa peal on rahvastel ahastus ja nõutu olek mere kohina ja veevoogude pärast. Ja inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas; sest taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nad näevad Inimese Poja tulevat pilves suure väe ja auhiilgusega! Aga kui see kõik hakkab sündima, siis vaadake üles ja tõstke oma pead, sest teie lunastus läheneb!... Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!"
Paluge igal ajal! See on oma palvete esitamine Jumalale, kuid ka üksteise julgustamine ja palves Jumala ette kandmine. See on oma südame avamine Jumalale, kuid see on ka oma südame avamine üksteisele. See on osaduses olemine Jumalaga, kuid ka osaduses olemine üksteisega. Ja see osadus on täielik, kui me oleme õiges vahekorras Jumalaga ja samuti õiges vahekorras kaasinimestega. Aga kas me mõistame, kui lähedaselt on need tegelikult omavahel seotud ja kui sõltuvad nad teine-teisest on?
Ühel õhtul pärast jumalateenistust tuli üks koguduse õde minu juurde ja rääkis midagi, mida ma ei ole suutnud kunagi unustada. Ta rääkis, kuidas suri üks kõigi arvates tubli kaasvõitleja adventusus. Kui see inimene oli raskesti haigestunud ja talle eneselegi oli selge, et peagi tuleb lahkuda, tuli üks usklike grupp tema juurde, et üheskoos palvetada. Kui kõik teised olid palvetanud, paluti ka temal palvetada. Pärast rohkeid julgustusi, alustas ta Meie Isa palve lugemist, tehes seda aeglaselt, just nagu iga sõna juures peatudes ja järele mõeldes. Kui ta oli lausunud sõnad: "Ja anna meile andeks meie võlad," ta äkki võpatas, kahvatas ja vaikis. Teised püüdsid teda aidata, öeldes sõnu ette, kuid ta vaikis. Nähes, et tal siiski veel veidi jõudu on, julgustasid kaasusklikud teda jätkama, kuid ta vaikis.
Veidi aja möödudes suutsid nad juhtida teda uuesti lugema seda palvet, kuid kui ta oli jõudnud sama koha peale, olles öelnud: "Ja anna meile andeks meie võlad," peatus ta jälle ja vaikis.
"Milles asi?" olid usukaaslased mures.
"Ma ei saa edasi paluda, ma ei saa! Ma ei saa andestada!"
Aastaid ja aastakümneid oli ta seda palvet palunud; see oli tal hästi peas. Ta oli seda korduvalt lugenud ka teiste kuuldes, kuid nüüd, surmatunnil, ei suutnud ta seda enam teha. Ta ei saanud enam olla formaalne, ta ei suutnud lugeda mõttetuid sõnu. Ta oli kandnud pahameelt, andestamatut meelsust kellegi vastu aastaid, kuid nüüd äkki – ja alles nüüd – keelas see lugeda lõpuni Meie Isa palvet!
Ta suri rahutult, palve lõpetamata, sest ta ei saanud öelda: "...nii nagu meie andeks anname oma võlglastele." Ta ei saanud seda öelda, sest ta ei olnud seda teinud. Nüüd järsku mõistis ta, et kõik tema Jumalalt andestuse otsimise palved olid olnud asjatud, sest ta ei suutnud ise ühele inimesele andestada. Ja ta ei suutnud seda ka surmatunnil.
Jah, surmatunnil on inimene kõige nõrgem, siis ei ole aeg oma asjade korraldamiseks. Siis ei jätku selleks lihtsalt jõudu.
"Valvake ja paluge igal ajal," ütles Jeesus.
Me oleme täna tulnud palvekoosolekule – palveosaduses olemisele Jumala ja kaasinimestega; kas me võime täna lugeda Meie Isa palve lõpuni? On meie vahekord Jumala ja inimesega korras? Mäejutluses ütles Jeesus – Mat.5,21-24: "Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: sa ei tohi tappa! ja kes iganes tapab, kuulub kohtu alla. Kuid mina ütlen teile, et igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; aga kes iganes oma vennale ütleb "raka!" kuulub Suurkohtu alla; aga kes ütleb "Sa jõle!" kuulub põrgutulle. Sellepärast kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga ja siis tule ja too oma and."
See käib venna ja õe kohta; see käib abikaasa ja lapse kohta; see käib isa ja ema kohta. See käib iga inimese kohta, kes on su ligimene. Me ei suuda alati hoida rahu kõigi inimestega – Paulus ütleb Rom.12:18, et "kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega – , kuid me peame suutma andestada ja – kui vaja – andeks paluda. Me peame suutma leppida. Kui me seda ei suuda, ei saa Jumal meile andestada! Meie vahekord Jumalaga oleneb kõige otsesemalt meie vahekorrast ligimesega.
Me ei pea ootama surmatundi, et siis leppida – kui me siis suudaksime! Ja see tund võib saabuda nii ootamatult, et meile ei anta enam hetkegi aega leppimiseks või millegi muu tegemiseks. Pealegi elame me lõpuajas, mil on täitunud Jeesuse antud prohvetikuulutused, mille peale Ta ütles: "Aga kui see kõik hakkab sündima, siis vaadake üles ja tõstke oma pead, sest teie lunastus läheneb!" lisades: "Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!"
"Vaadake üles," ütleb Jeesus. See tuletab meelde mitut lugu Piibli esimestelt lehekülgedelt. Oma süütuses vaatasid Aadam ja Eeva üles ning kõnelesid Loojaga. Nad olid vabad ja õnnelikud. Patu sündides aga langes inimese pilk allapoole – miski nagu kiskus kohe seda ikka allapoole... ja äkki Aadam hüüatas: "Eeva, sa oled alasti!" Eeva märkas sedasama Aadama juures ja esmakordselt katsid inimesed end oma õiguse viigilehtedega.
Või läheme Eedenist välja, kus kohtame pahase näoga Kaini, kellele Jumal ütleb – 1.Ms.4,6.7: "Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!"
Nüüd ei ole aeg teha Kaini tööd, mis sunnib pilku maha lööma. Jeesus ütles: "Vaadake üles ja tõstke oma pead." See tähendab: Pöörduge ära patust, tehke head, elage rahus ja kooskõlas! Olge mitte ainult rahu nõudjad, vaid ka rahu tegijad! Ja teadke, et ainult need, kes on tulnud rahusse ja osadusse ligimesega, võivad tulla rahusse ja osadusse Jumalaga. Seda ma soovingi, et me kõik veedaksime iga päeva, mis meile veel antakse, rahus ja osaduses Jumala ja ligimesega, suunates pilgu üles, kust tuleb meie päästmine.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv