Jeesus ukse taga
24.12.2005 - (1825)

Pühakirjast loeme Jeesuse sõnad – Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!"
Jeesus tuleb tagasi oma tõotuse järgi, ja see päev järjest läheneb. See on rõõmusõnum neile, "kes armastavad Ta ilmumist" (2.Tim.4,8). Aga kes on need, kes "armastavad Ta ilmumist?" Need, kes armastavad Teda. Kes armastavad Teda, need ka ootavad Teda ja teevad kõik neist oleneva Tema tuleku kiirendamiseks. Ilmselt on seda võimalik teha, sest vähemalt ühe ajamärgi täitumine oleneb Jumala lastest siin maa peal, ja see on – Mat.24,14: "Ja seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots."
Need on Jeesuse enda sõnad. Kui me soovime, et selle ajastu "ots" tuleks kiiresti, aitame siis evangeeliumi kuulutada "kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile." Aitame seda kuulutada oma kodulinnas, oma külas, oma kodus! Praegu on võimalusi evangeeliumi kuulutamiseks rohkem kui kunagi varem; tuleb vaid need võimalused ära kasutada.
Jeesus ütles: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan!" Ka see jõuluaeg ja lähenev aastavahetus on üks Jeesuse koputus. Kuid see on mitte ainult Tema tagasituleku lähedusest kuulutav üldine koputus. See on koputus iga inimese südame uksele. Jeesus on valmistamas omale rahvast, keda tulles enda juurde võtta. Ta tuleb ju neile "kes armastavad Ta ilmumist," s.t. kes armastavad Teda. Aga mitte kõik, kes nimetavad end kristlasteks, pole veel lasknud Teda oma südamesse. Sellepärast Ta ütlebki: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!"
Ärgu keegi arvaku, et see on sõnum vaid uskmatuile. See on südant läbikatsuv sõnum Laodikea kogudusele – Jumala koguduse liikmetele lõpuajal!
Ühte linna tuli uus jutlustaja. Külastades üht koguduseliikmete kodu, küsis ta pere-emalt, kes juhtus üksi kodus olema: "Kas siin elab Jeesus?" Naine oli rabatud sellisest küsimusest ega osanud talle midagi vastata.
Õhtul tuli koju ta mees ja sai sellest teada.
"Miks sa ei öelnud, et me oleme korralikud, lugupeetud koguduseliikmed?"
"Ta ei küsinud seda!"
"Miks sa ei öelnud, et me loeme Piiblit ja palvetame?"
"Ta ei küsinud seda!"
"Miks sa ei öelnud, et me käime korralikult kirikus, maksame kümnist, peame hingamispäeva... teeme kõik mis vaja?"
"Ta ei küsinud seda! Ta küsis: "Kas siin elab Jeesus?"
Ilm.3,20 esitab küsimuse: kas Jeesus elab minu südames, minu kodus, koguduses? Sageli mahub Jeesus vaid meie Piibli kaante vahele. Me kohtume seal Temaga hommikul ja õhtul – kui sedagi – siis aga jätame Ta sinnapaika ja asume oma tööde juurde! Pole siis ime, et see oma tegu ei tule kuigi täiuslik! Me viibime liiga palju liiga lähedal maisele madalusele, aga ütleme koos Paulusega, et "meie ühiskond on taevas, kust me ka ootame Issandat Jeesust Kristust kui Õnnistegijat" (Flp.3,20). Jeesus ei ole saanud siseneda meie ellu, sest me ei ole soovinud loobuda kõigest, et Tema võiks olla kõik! Ütles ju Jeesus selgesti – Luk.14,33: "Nõnda ka igaüks teie seast, kes mitte ei loobu kõigest, mis tal on, ei või olla mu jünger."
Aga kui me avame kogu oma südame ja Jeesus siseneb, siis algab "õhtusöömaaeg" Temaga – tõeline osasaamine Jeesusega! Ja tõeline kasvamine armus. Me kasvame oma Õnnistegija armus ja tundmises, kuni olime Tema sarnased.
Kõik, kahjuks ei ole Teda veel oma südamesse lasknud. Ja nii Ta koputab ikka veel mõistuse uksele, tunnete uksele, lootuste uksele, südametunnistuse uksele... Ta esineb alandliku, paluva, kannatlikult ootava Päästjana, kusjuures meie südame ukse link on seespool – meie käeulatuses. Ainult meie ise võime avada oma südame.
Kuid ükskord olukord muutub. Jumal sulgeb armuukse ja saadab Jeesuse oma rahvast koju tooma. See ei toimu salajas. Selged märgid taevas ja maa peal tunnistavad sellest. Seegi on nagu koputus. Kuid see on teistsugune koputus. Täituvad Jakoobuse sõnad – Jak.5,9: "Vaata, Kohtumõistja seisab ukse ees!" Tema ees avanevad taevad ja keegi ei saa neid sulgeda! Tema läbitungiv pilk jõuab iga inimeseni; keegi ei saa end varjata Tema eest!
Kohtumõistja tuleb seadusega, õigusega, võimuga ja väega! Ja Kohtumõistja ei andesta. Armu palumise ja armu saamise ajad on möödas – igaveseks! Kohtumõistja käes on riigi seadus, keda Ta esindab, ja Ta mõistab kohut rangelt vastavalt seaduse sätetele. Keegi meist ei pääse sellest õiglasest Jumala kohtust!
Aga enne seda koputab meie Päästja meie südame uksele, pakkudes ennast advokaadiks, kes on võimeline igaüht päästma. Ta soovib katta sinu süü omaenda õigusega, sest Ta on oma surmaga maksnud sinu pattude võla.
Täna on veel see aeg – kallis armuaeg – aeg leppida ära Jumalaga, ja muidugi ka üksteisega; see on tegelikult Jumalaga leppimise üheks eelduseks!
Armas sõber, kas elab Jeesus sinu südames? Paulus kutsub üles – 2.Kor.13,5: "Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid! Või te ehk ei tunne iseendist, et Jeesus Kristus on teie sees? Või ei ole te ehk kõlvulised?"
Üks laps ütles kord: "Kui Jeesus elab südames ja kui siis Saatan tuleb ja piilub sisse ning näeb Jeesust, siis ta ütleb: "Vabandage, ma olen tulnud valesse majja!" Aga kui süda on tühi, siis ei jäta ta kindlasti tulemata."
Armsad õed ja vennad, mida tähtsamat ma saaksin öelda teile sellel jõuluajal ja läheneval aastavahetusel, kui et laske Jeesus sisse oma südamesse, kuni Ta veel koputab Sõbrana! Siis ei karda te Teda ukse taga Kohtumõistjana! Jeesusega südames on julge minna uude aastasse – ja peagi uude maailma!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv