Vaimu vili – rahu
25.01.2014 - (1324)

Pauluse poolt galaatlastele kirjutatud epistli 5. peatükk on täis kontraste – kontraste orjuse ja vabaduse vahel, käsuõiguse ja usuõiguse vahel, liha järgi elamise ja Vaimu järgi elamise vahel, lihategude ja Vaimu vilja vahel. Viimast iseloomustab ta nii – Gal.5,22.23: "Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus." Armastusest ja rõõmust oleme juba rääkinud; nüüd on järg rahu käes.
Hiljuti korraldas üks arst oma patsientide hulgas küsitluse, kus ta palus reastada oma soovid. Tulemustest selgus, et tervelt 67% ehk kaks kolmandikku neist olid seadnud esikohale "meelerahu." Inimesed igatsevad rahu ja otsivad seda. Kuid kahjuks on nii, nagu ütleb üks meie üldlaul: "Rahu otsisin maailmas igatseva hingega, rinnas kurbus, pisar silmas, rahu jäigi leidmata" (VL 425). Ehkki maailm räägib rahust palju, on seda tegelikult nii vähe – eriti seda meelerahu, hingerahu, mida me vajame kõige enam.
"Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb!" ütles Jeesus nuttes (Luk.19,41.42), sest inimesed ei teadnud seda. Aga ma arvan, et me võiksime teada. Ja parim viis seda teada, on pöörduda oma mõtteis aega, mil maa peal valitses rahu. Kas oli see sel ajal, kui inglid laulsid: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!" (Luk.2,14)? Ei! Sellega inglid kuulutasid, et sündinud oli Rahuvürst, kes tuli maa peale rahu tooma. Aga kunagi valitses siin rahu...
1. OLI AEG, MIL VALITSES TÄIUSLIK RAHU.
Kui Jumal lõi selle taeva ja maa, siis valmistas Ta ka inimese ja pani ta elama Eedeni aeda, ümbritsedes ta asjadega, mis olid vajalikud tema rahuks. Ja siit on meil palju õppida. Kõigepealt oli inimesel täiuslik ihu – haigustevaba ja mitte vananev – terve keha, milles oli terve vaim. Teiseks oli tal täiuslik koht elamiseks – Jumala poolt kujundatud Paradiisi aed. Kolmandaks oli ta hästi varustatud täiusliku toiduga – alati värske ja kõiki vajalikke toitaineid sisaldava taimetoiduga. Neljandaks oli tal täiuslik töö – mitte üksluine ega väsitav rassimine, vaid Jumala poolt antud meeldiv, loov tegevus. Ta uuris vastloodud maailma, andis loodolevustele nimesid, haris ja kujundas koduaeda, muretsemata umbrohtude, kuivuse või liigniiskuse pärast.
Ja kõige tipuks andis Jumal Aadamale veel täiusliku kaaslase, vormides ta ekstra Aadama soove, ootusi ja vajadusi silmas pidades. Teda Jumala käest vastu võttes ütles Aadam: "See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!" (1.Ms.2,23). Ilmselt on sellest aruandest midagi välja jäänud, sest raske on kujutada ette Aadamat maailma kõige kaunimat neidu ehk esimest Miss Universumit vastu võttes külmalt nentimas: "See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!" Ma kujutan ette, kuidas Aadam, esimesest silmapilgust armununa, hüppab ja hõiskab: "Jumal, ta on täiuslik! Ta on täiuslik! Paki ta ära ja ma viin ta oma koju! Ei! Ära paki! Mulle meeldib ta just nii, nagu ta on!"
Mulle meenub, kuidas üks noor naisemees ütles mulle kord: "Mu naine pakub end mulle igal õhtul siidipakendis, aga mulle meeldiks ta palju rohkem ilma selleta!" Enne pattulangemist kindlasti selliseid pakendeid ei kasutatud! Piibel ütleb, et "nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud mitte" (1.Ms.2,25). Nad olid täiuslikud ja elasid täiuslikus rahus – rahus iseendaga, rahus abikaasaga, rahus looduga ja rahus Jumalaga. Nad olid üksteisele avatud. Nende mõtted olid puhtad, midagi polnud varjata. Valitses täiuslik rahu. Ei depressiooni, ei süütunnet, ei luukeret peidetud kusagil kapinurgas. Eeva ei ärbelnud iial kõigi teiste meestega, kellega ta oleks võinud abielluda ja Aadam ei öelnud iial: "Ma sooviksin, et sa valmistaksid toitu sama hästi kui mu ema!" Nad elasid täiuslikus rahus.
Pilt, mille Piibel vastloodud maailmast maalib, pakatab rahust. 1.Ms.1,28-31: "Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!" Ja Jumal ütles: "Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles nende seeme on; need olgu teile roaks. Ja kõigile loomadele maa peal ja kõikidele lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks!" Ja nõnda sündis. Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea!"
Patuta maailmas valitseb tõeline rahu – rahu loodolevuste vahel, rahu Jumalaga ja rahu keskkonnaga. Rahu – see on kooskõla. Kuid see sai rikutud. Ja rahu rikkujaks oli Saatan.
2. SAATANA MEETODID EI OLE MUUTUNUD.
1.Ms.3,1 teatab: "Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Jehoova Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" Mao suu läbi rääkis muidugi Saatan – "see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma" (Ilm.12,9).
Saatana meetodid ei ole muutunud. Me võiksime mõelda, et kui Saatan on aastatuhandeid teinud sama, mida ta tegi Aadamale ja Eevale Eedeni aias, siis oleme me piisavalt targad, et talle öelda, nagu Jeesus ka juba 2000 aastat tagasi ütles: "Tagane minust, Saatan!" (Mat.4,10). Kuid me ei saa sellega hakkama. Me langeme tema pettuse ohvriks just sama kergesti kui Aadam ja Eeva Paradiisi aias. Analüüsigem siis pisut seda, mis juhus.
Saatan alustas kahtluse varju heitmisega Jumala Sõnale, moonutades seda liialdusega. "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa MITTE ÜHESTKI rohuaia puust?" Selliselt püüab Saatan tänapäevani naeruvääristada Jumala Sõna, näidates, et Jumal ei saanud ju mõelda seda, mida Ta on öelnud. Või kes teab, mida Ta üldse täpselt ütles?
Selline lähenemine ajas Eeva segadusse, kes, püüdes kaitsta Jumalat, pani ka omalt poolt Tema sõnadele midagi juurde: "Me sööme küll rohuaia puude vilja," ütles ta, "aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa EGA SELLE KÜLGE PUUTUDA, et te ei sureks!" (1.Ms.3,2.3). Jumal ei öelnud, et te ei tohi selle külge puutuda; Ta oli keelanud vaid selle vilja söömast (1.Ms.2,16.17). Eeva lisas Jumala sõnadele (käsule) midagi juurde ja sama teevad inimesed kuni tänapäevani. Piibli lõpus on aga hoiatus, et me ei tohi seda teha (Ilm.22,18). Olgem siis väga hoolsad, et me ei lisaks midagi Jumala Sõnale ega jätaks sellest ka midagi ära.
Nähes, et Eevagi ei tsiteeri Jumala Sõnu täpselt, astus Saatan ühe sammu edasi, rääkides Jumala Sõnale otse vastu. "Ja madu ütles naisele: "Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!" (1.Ms.3,4.5). Jumal oli öelnud: "Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" (1.Ms.2,17). Saatan ütles: "Te ei sure, vaid te saate Jumala sarnaseks," s.t. Jumalat eirates saate ise jumalaks!
See oli Saatana esimene valede külv sellele planeedile ja, nagu me näeme, on see jõudsalt idanenud ja rikkalikku vilja kandnud. Isegi suurem osa ristirahvast usub, et Jumala Sõna eirajad ei sure, vaid elavad igavesti; tõsi küll – pahas paigas, põrgus. Aga ikkagi ei sure, nagu Saatan oli öelnud. Mis sest, et Jumal ütleb otse: "Patu palk on surm" (Rom.6,23) ja "hing, kes teeb pattu, peab surema" (Hes.18,4.20) – lisaks sellele, mis Ta ütles alguses Aadamale hea ja kurja tundmise puust söömise kohta. Ja paljud lähevad veelgi kaugemale: Jumala Sõna hüljates me mitte ainult ei sure, vaid saame ise jumalaiks!
Mis sai edasi? 1.Ms.3,6: "Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema." Näete, Saatan oskab teha patu ihaldusväärseks, kuni tänapäevani välja! "Siis [Eeva] võttis selle viljast ja sõi." See pidi olema eriline kogemus. Me võime ette kujutada, kuidas ta kohtus oma mehe Aadamaga, kes ei osanud midagi kahtlustada, ja kutsus ka teda eksperimenteerima uue kogemusega. Pühakiri ütleb, et ta "andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi."
Järgmine salm teatab: "Siis nende mõlemate silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled" (1.Ms.3,7). Märkate nende sisemist rahutust? Patu ja surma tungimisega meie maailma oli süütuse ajastu läbi ning inimene ei olnud enam rahus iseendaga. Ka ei olnud ta enam rahuvahekorras Jumalaga, nagu näitab hästi järgmine salm: "Ja nad kuulsid Jehoova Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Jehoova Jumala palge eest rohuaia puude keskele" (1.Ms.3,8). Kuni meie elus on pattu, otsime me ikka veel lähimat põõsast, kuhu end peita Jumala läbitungiva pilgu eest.
Edasi on kirjutatud: "Ja Jehoova Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?" Ja tema vastas: "Ma kuulsin Su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?" Ja Aadam vastas: "Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!" Näete – kadunud oli ka inimestevaheline rahu. Mees hakkas süüdistama oma naist, koguni Jumala ees! Ja ega nainegi võlgu jäänud. Temagi oskas ajada süü kellegi teise kaela. 1.Ms.3,13: "Ja Jehoova Jumal küsis naiselt: "Miks sa seda tegid?" Ja naine vastas: "Madu pettis mind, ja ma sõin!"" Nii ei olnud inimsugu ka ülejäänud looduga enam rahus.
Saatana meetodid ei ole muutunud. Ikka veel ahvatleb ta inimesi pettusega patustama ja seejärel üksteist süüdistama, ajades kõik omavahel tülli ja võttes ära rahu. Ja on päris selge, et paranemine ei tule enne, kui igaüks meist võtab vastutuse oma tegude eest enda kanda, läheb Issanda ette ja ütleb: "Ma tean, et see on kõik MINU süü; ma olen patustanud ja palun Sinult andestust." Sellega jõuame me järgmise mõtte juurde:
3. KUIDAS SAAB SELLES PATUSES MAAILMAS OLLA RAHU?
Rahu saabub vaid Rahuvürsti vastuvõtmisega (Jes.9,5). Paulus kirjutab, et "Tema tuli ning kuulutas rahu teile, kes kaugel olite, ja rahu neile, kes lähedal olid, sest Tema läbi on meil mõlemail ligipääs ühes Vaimus Isa [s.o. Jumala] juurde" (Ef.2,17). Teises kohas kirjutab ta: "Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi" (Rom.5,1). "Jeesus ... päästab oma rahva nende pattudest" (Mat.1,21) ja see viib meid rahusse Jumalaga, ligimesega ja ka iseendaga. Sest patt oli see, mis röövis rahu. Pattudest vabanemine taastab rahu. Taevas valitseb igavene rahu, sest seal pole enam iial pattu!
Aga praegu elame veel siin patuses maailmas – vaenlase territooriumil – ja temaga me rahu teha ei saa. Kuid samal ajal, kui Saatan ja patt on meie vaenlased, ei peaks me nägema vaenlast üheski kaasinimeses. Seepärast on kristlaste kohus ja eesõigus elada kõigiga rahus. "Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega," manitseb Paulus (Rom.12,18). "Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks" (Mat.5,9), ütles Jeesus. "Ja Kristuse rahu valitsegu teie südameis, sest selleks te olete kutsutud ühes ihus," manitseb Paulus taas (Kol.3,15). "Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!" julgustab Jeesus (Joh.14,27).
Aastaid tagasi katsetati üht allveelaeva ja sel tuli jääda sügavale vee alla mitmeks päevaks. Kui see lõpuks käskluse peale pinnale tõusis, küsiti selle kaptenilt: "Kuidas eilne raevukas torm teile tundus?"
Kapten vaatas küsijale imestunult otsa ja ütles: "Mis torm? Kas siin oli torm? Mina ei tea sellest midagi. Mina ei näinud ega kuulnud ega tundnud midagi!"
Allveelaev oli istunud turvaliselt ookeani sügavas süles, nautides segamatut rahu. Sellist rahu võime tunda meiegi, kui me Jumala lastena leiame endale koha Tema suures ja kindlas süles. Maailmas meie ümber võib möllata torm, kuid Jumala juures on rahu. Pealegi võib Jeesus vaigistada iga tormi, nagu Ta tegi seda jüngrite elus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv