Kui viiest ei aita
25.02.2006 - (1673)

Tänase jutluse aluseks loeme Jeesuse sõnad kuulsast Mäejutlusest – Mat.5,20: "Sest ma ütlen teile, kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki."
Kas me mõistame, mida see tähendab? Taevariiki mittesaamine on suurim läbikukkumine, mis meid üldse võib tabada.
Nii mõnedki meist on võidelnud koolis halbade hinnetega. Ja meile on öeldud, et kui sa seda ja seda ainet vähemalt kolme peale ära ei õpi, ei saa sa järgmisesse klassi! Sa kukud läbi. Sa põrud eksamil läbi. See hirm on pannud tööle nii mõnegi, kellele meeldib rohkem mängida kui õppida.
Ja siis oleme imetlenud mõningaid tarku ja tublisid lapsi, kes õpivad vaid viitele, kes lähevad kiituskirjaga klassist klassi ja lõpetavad kooli kuldmedaliga!
Kas te suudate selle taustal ette kujutada, et ainult viitele õppides võib ka läbi kukkuda!? Kas te teate mõnda kõrgkooli, kuhu sissesaamiseks on tarvis palju enamat ehk palju kõrgemat taset kui ainult viitega lõpetatud keskkool? Taevariik on üks selline õppeasutus.
Just sellest räägib Jeesus Mat.5,20: "Sest ma ütlen teile, kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki." See kirjakoht asetab meie ette kainestava mõtte: inimlikust õigusest või headusest ei piisa Jumalale.
Mõni võib öelda: "Jutt on ju kirjatundjatest ja variseridest, Jeesuse vaenlastest. Meie oleme neist palju paremad."
Selline on tänapäeva inimese arusaam Jeesuse-aegsetest kirjatundjatest ja variseridest. Jeesus aga rääkis tolle aja inimestele ja neil oli kirjatundjatest ja variseridest hoopis teine arusaam.
Kes olid variserid? Sõna ise tähendab separatisti, lahkulööjat. Variserid olid mehed, kes olid eraldanud end ülejäänud juutidest ning loonud endale käskude ja keeldude süsteemi, mis oli rangem kui Jumala Seadus. Nende reeglid läksid kaugemale Pühakirjast; nad püüdsid olla kõigiti vagamad ja agaramad kui seda oli nõutud. Näiteks räägib Jeesus ühes oma tähendamissõnas variserist, kes paastus kaks korda nädalas (Luk.18,12). Käsk aga nõudis vaid üht paastumist kuus. Selliselt said neist vooruslikkuse eeskujud ja nad olid kuulsad oma pühaduse poolest. Tavaline inimene võis öelda: "Mina ei suuda iial saavutada sellist taset!"
Siiski ütleb Jeesus, et me peaksime olema neist palju õigemad ja paremad. Kuidas me seda suudame?
Ja kes olid kirjatundjad? Need olid toora (käsuõpetuse) eksperdid ja mängisid tähtsat rolli inimeste harimisel. Kuna enamus inimesi ei suutnud lugeda heebreakeelset Pühakirja, siis sõltusid nad käsu ja selle tähenduse õppimisel kirjatundjatest. Neist parimate ja tuntuimate mõtted said osaks juudi traditsioonist (talmud, mishnah, midrash), mis oli juutide ametlik toora (käsu) tõlgendus. Juudid nägid neid mehi Vana Testamendi prohvetite järglastena.
Käsutundjad ehk käsuõpetajad ehk kirjatundjad ja variserid olid võtnud kokku kõik selle, mis Jumal neilt ootas. Nad õpetasid, et Seaduses on 248 käsku ja 365 keeldu. Nende eesmärk oli täita kõik need nõuded.
Kuidas võiksime meie neid ületada, neist õigemad, paremad olla? Mõned püüdsid juba tol ajal. Surnumere käsikirjades räägitakse Õiguseõpetajast, kelle range õpetuse tagajärjel oli esseenide kogukond variseridest veelgi radikaalsem.
Kristus siiski kritiseeris kõvasti selliseid inimesi. Luuka 16:15 on kirjutatud: "Ja Ta ütles neile: "Teie olete need, kes endid teevad õigeks inimeste ees; aga Jumal tunneb teie südant. Sest mis inimeste keskel on kõrge, see on Jumala ees jäledus."" Luuka 11:39 teatab: "Siis Issand ütles temale: "Teie, variserid, teete küll väljastpoolt puhtaks karika ja vaagna, aga seestpoolt te olete täis rüüstet ja kurjust!""
Tänapäeval nimetavad mõned seda hollywoodlikuks pühaduseks, mis tähendab selle mängimist, ilma seda tegelikult olemata. Mõned on väga head näitlejad, kuid siiski ei kajasta see tegelikkust. Nõukogude ajal ajasid paljud lihtsad inimesed näitlejad segi nende poolt mängitud tegelaskujudega...
Kristus ütleb siin, et sina ja mina oleme võimelised ilmutama vaid välist õigust, samal ajal kui Jumal nõuab südame muutust. Üks kristlik autor kirjutab sellest nii: "Sa võid kuhjata inimlikule headusele inimlikku headust, sa võid seda rafineerida, siluda ja poleerida, kuid kui palju sa ka ei püüaks, ei saavuta sa Jumala nõutud taset." Miks? Rom.3,20 vastab: "Sellepärast et käsu tegudest ei mõisteta õigeks ühtki liha Tema ees; sest käsu kaudu tuleb patu tundmine. The Living Bible tõlge ütleb nii: "Kas sa näed seda? Mitte keegi ei saa õigeks Jumala ees, tehes seda, mida nõuab Seadus. Sest mida enam me tunneme Jumala käske, seda selgemaks saab, et me neid ei täida; need käsud on antud selleks, et me näeksime, et oleme patused."
Milles on siis lahendus? Siin on meil väga palju õppida ühelt väga innukalt variserilt, kes oli saanud parima vaimuliku hariduse ühe teise kuulsa variseri, Gamaalieli juures. Ta kirjutab endast – Flp.3,5.6: "Ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, ma olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, ma olen heebrealane, sündinud heebrealasist, käsuõpetuselt variser, ... , laitmatu käsuõiguse poolest." Suurepärane, kui mitte arvestada üht asja, mille ma meelega lugemata jätsin: "innukas koguduse tagakiusaja." Sõbrad, need, kes püüavad olla laitmatud käsuõiguse poolest, osutuvad alati koguduse tagakiusajaiks! Ja kas need peaksid saama taevariiki!
Raske on tuua selliseid inimesi oma olukorra tegelikule tundmisele. Jumal pidi ka Saulusele andma erilise kogemuse, et ta pöörduks, mille peale ta tunnistas – Flp.3,7-11: "Aga mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust ja et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu — see, mis tuleb Jumalalt usu varal, et ma tunneksin ära Tema ja Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast."
Saulusest sai ime läbi Paulus. Jumal andis talle ühe hetkega selle, mille inimene ei või saavutada saja aastaga – uue südame. Kui see juhtus, muutus kõik. Suure õiguse tagaajamise asemel igatses ta saada osa Jeesuse kannatustest ja surmast ning ülestõusmisest!
Me kõik oleme kuulnud sellisest imelisest lillest nagu lootos. See on India rahvuslill, hinduismi püha lill ning silmapaistval kohal budismis. See alustab oma elu tiigi mudas, ajab oma võrse läbi soga ja saasta ning õilmitseb säravvalge puhta õiena. Kuidas suudab ta jääda nii puhtaks sellises keskkonnas? Dr. Wilhelm Barthlott Bonni Ülikoolist hakkas uurima seda fenomeni ja avastas midagi huvitavat, mida ta kutsub lootose efektiks. Võtmeks on õie karvane pind. Kui kroonlehele peaks sattuma muda, pühib hommikune kaste selle ära nii, et kroonleht ei saa isegi märjaks!
Nii on ka meiega. Kui oleme kaetud Kristuse õigusega, muudab see meie vaimuliku marrasnaha selliseks, et selle maailma saast ei saa selle külge jääda, vaid langeb Jumala kastes maha. Me muutume täielikult "seespidise inimese poolest" (Ef.3,16).
Selle uue inimese mõttelaadi kirjeldab hästi ühe inimese n.ö. testament, mille ma tahaksin nüüd teile ette lugeda.
"Teatud hetkel otsustab arst, et mu aju on lakanud funktsioneerimast ja mu elu on kustunud. Kui see juhtub, ärge püüdke mind aparaatide abil kunstlikult elustada või elus hoida. Ja ärge kutsuge seda minu "surivoodiks." Kutsuge seda minu "eluvoodiks" ja võtke sealt minu ihu, et aidata teistel elada täielikumat elu.
Andke minu nägemine kellelegi, kes pole iial näinud päikesetõusu, lapse nägu või armastust teise silmades. Andke mu süda inimesele, kelle oma süda on pakkunud talle vaid lõputuid valupäevi. Andke mu veri teismelisele, kes on raskesti kannatanud autoavariis, et ta võiks elada ja näha oma lastelaste mängu. Andke mu neerud kellelegi, kes sõltub nädal nädala järel elamiseks aparaadist. Võtke kõik mu luud, lihased, koed ja närvid, et ühel päeval tumm poiss võiks hõisata ja kurt tüdruk kuuleks vihmapiiskade laulu oma aknal.
Põletage ära, mis minust veel üle jääb ja puistake tuhk tuulde, et aidata lilledel kasvada. Kui te peate matma midagi, siis olgu selleks minu eksimused, minu nõrkused ja kõik mu eelarvamused mu kaasinimeste suhtes. Minu patud andke Saatanale. Minu hing andke Jumalale. Kui te juhuslikult soovite mind meenutada, tehke seda hea sõna või teoga kellelegi, kes seda vajab. Kui te teete kõik, mida ma olen palunud, elan ma igavesti."
Kas ei kajasta see testament – tehtud inimese veel elus olles, võib-olla hea tervise juures olles – inimese mõttemaailma, tema südant? Ja sellise südamega inimese elu – kuigi tegudes ebatäiuslik – on Jumalale palju vastuvõetavam kui enda arvates õige variseri oma. Kui variser oma käskude ja keeldude maailmas püüab saada kõigis ainetes viie, siis ei piisa sellest ometi Jumala riiki saamiseks. Alandlikult Jumala armule lootes ja Tema armastust läbi elades võime me olla palju enam kui viiemehed!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv