Esimesed asjad esikohale
25.05.2013 - (1454)

Mat.6,25-34: "Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata? Ja miks te muretsete riietuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised? Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!"
Psühholoogid räägivad kolmest peamisest asjast, mida inimesed tahavad. Esimene neist on mugavus. See ajendab meid sööma, kui oleme näljased, jooma, kui meil on janu; otsima jahedat kohta, kui meil on palav, sooja, kui meil on külm; see juhib meid minema varju tormi eest. Teine asi, mida inimesed soovivad, on olla aktsepteeritud teiste inimeste poolt, vastuvõetud ja lugupeetud sellena, kes me oleme ja sellisena, nagu me oleme. Ja kolmandaks soovivad inimesed leida oma elule mõtte.
Me oleme jõudnud nendele järeldustele läbi palju põlvkondi toimunud eneseuuringute, ometi teadis Jeesus seda kõike ja just sellest räägib Ta oma kuulsas Mäejutluses, öeldes. "Ma tean, et te soovite tunda end mugavalt; sellepärast te muretsete aina, mida süüa ja mida juua. Minu nõuanne teile on: ärge selle asja pärast muretsege! See pole kõige olulisem!"
Ja meie kostame: "Issand, Sul on kerge seda öelda, aga kui raske on meil seda teha, s.t. mitte muretseda!"
Jeesus ütleb: "Ma tean ka, et te muretsete sellepärast, kuidas saada läbi teiste inimestega, kas nad aktsepteerivad teid või mitte. Ma ütlen teile: kogu selle muretsemisega ei paranda te inimsuhteid ega tee end ilusamaks ega meeldivamaks; nii et ärge selle pärast muretsege!"
Ja meie vastame jälle: "Sul on seda kerge öelda, Issand, aga meil raske täita."
Ja lõpuks ütleb Ta: "Te muretsete oma elu pärast; aga teadke, et elu on enam kui kõik need maised asjad, mille pärast te mures olete."
Paljud inimesed, kes neid Jeesuse nõuandeid on lugenud, on raputanud pead ja öelnud: "Ainus viis, kuidas ma saan teha Jeesuse nende sõnade järgi, on ehitada majake mõne mäe harjale, tuhandete kilomeetrite kaugusel tsivilisatsioonist, ja istuda seal päevast päeva kokkupandud kätega ning mõelda vagu mõtteid."
Kuid Jeesus ei mõelnud seda. Ta ütles, et nii tuleks elada just selles maailmas, kus on probleeme inimsuhetega ja kus me kogeme igasugust survet, kus me peame kasvatama oma lapsi patuse ühiskonna keskel ning kus meil tuleb võidelda toimetulekuga. "Ärge kulutage oma energiat muretsemisele, stressamisele; see viib masendusse! Püüdke näha asju õiges perspektiivis ja seadke esimesed asjad esikohale."
Ilmselt pole kõige raskem asi siin maailmas teha vahet hea ja kurja vahel. Oma südametunnistuse häält kuuldes ja eriti Jumala Sõna palvemeelselt lugedes saame sellega hakkama. Kuid tihti satume raskustesse, kui meil tuleb valida mitme hea või lubatud asja vahel. Mida neist teha või millises järjekorras asju ette võtta; kuidas mõistlikult kasutada oma aega, talente ja energiat? Kõigi oma toimetuste keskel polegi alati kerge panna õigesti paika oma prioriteedid, seada esimesed asjad esikohale. Ja tulemuseks on: muretsemine.
Just siin tuleb meile appi Jeesus, kes pakub kindlat teed muretsemisest vabanemiseks, öeldes: "Otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike [kõike muud, mida te soovite ja vajate] antakse teile pealegi!"
"Otsige esiti!" Vana tõlge ütleb: "Nõudke esiti!" Ehk seadke esikohale. Mis asi? "Jumala riik ja Tema õigus." Nii inimlik on seada esikohale oma õigus! "Mul on õigus! Ma seisan oma õiguste eest!" Las sul pealegi olla õigus ja seisa oma õiguse eest, kuid ära sea seda oma elus esikohale! Ma ei soovita seda oma õigust asetada isegi mitte oma abikaasa õiguse ette, rääkimata Jumala õigusest! Mis kasu on sul sellest, kui sa saad kodus oma õiguse, kuid teed kõik sellega õnnetuks, kaasa arvatud iseenda!
Kui sa jätad oma elus ruumi teiste õigusele ja sead Jumala õiguse esimesele kohale, saad sa Jumalalt kõike seda, mida sa soovid ja vajad! Ja sul pole tarvis millegi pärast muretseda.
1. SEADKEM ESIMESED ASJAD ESIMESELE KOHALE OMA KODUS.
Mis on kodu? Mis on kodu eesmärk? Võib-olla oleme hõivanud end sedavõrd kodu materiaalse osa kindlustamisega, et oleme unustanud, milleks kodu üldse eksisteerib?
Kodu ei seatud sisse lihtsalt selleks, et pakkuda mehele kohta, kus teda oodatakse, kui ta on jätnud seljataha oma töökohustused. Ka ei rajatud kodu lihtsalt selleks, et naisel oleks midagi teha. Kodu loodi selleks, et olla armastuse sadam, ühiskonna nurgakivi, koht, kus on võimalik lapsi sünnitada, üles kasvatada ja ette valmistada Jumala igavese pärandi vastuvõtmiseks. Keegi on nimetanud kodu paigaks, kus igaüks elab teistele ja kõik elavad Jumalale.
Esimese Moosese raamatu esimesed peatükid räägivad esimese kodu rajamisest. See sai alguse ühe mehe ja ühe naise ühte panemisest. 1.Ms.2,24 ütleb: "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!"
Mehe ja naise "ühte panemine" – laulatamine – on suur sündmus. Abiellujad tõotavad teineteisele Jumala ja koguduse ees igavest truudust. Ja me palvetame hardalt: "Isa, me ei tea, mida toob neile tulevik. Kahtlemata on järgnevates päevades, kuudes ja aastates nii õnne ja rõõmu kui ka kurbust ja muresid. On võite ja tuleb ette ka kaotusi. Ärgu lahutagu need asjad neid teineteisest, vaid pigem juhtigu teineteisele lähemale, et armastus, mis neil on teineteise vastu, kasvaks kõigi elukogemuste läbi isegi tugevamaks. Et nad teineteise tugevusi ja nõrkusi rohkem tundma õppides aitaksid üksteisel olla need, keda Sina, Jumal, soovid neis näha."
Jumal valmistas mehe ja naise ning ühendas nad pühaks abieluks, õnnistades neid ja öeldes: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!" (1.Ms.1,28).
Üks Jumalaga koos töötamise suurimaid rõõme on uue elu ilmaletoomine. Ühtlasi esitab see vanemaile suurima väljakutse vormida oma lapsest ühiskonnale kasulik liige ja Jumala kaastööline ning taeva pärija.
Ameerika 19. sajandi kuulus poliitik ja kõnemees Daniel Webster on öelnud: "Kui me töötame marmoriga, siis see puruneb ja hävib; kui me töötame vasega, siis see korrudeerub ja kaob. Kui me püstitame templeid, siis need varisevad põrmu. Kui me aga töötame inimmeelte kallal ning sisendame neisse tõelist jumalakartust ja armastust kaasinimeste vastu, siis uuristame me neisse tahvlitesse midagi, mis särab kogu igaviku."
Me peaksime aeg-ajalt peatuma ja järele mõtlema, kas me ikka asetame oma kodus esimesed asjad esimesele kohale. Kas me armastame Jumalat üle kõige ja üksteist nagu iseennast; kas me armastame oma lapsi piisavalt, et võtta aega nendega tegelda – nendega mängida ja neid õpetada? Kas me näitame oma lastele head ja õiget eeskuju? Need on asjad, mis peaksid olema meie abielus ja kodus esikohal. Me peaksime tegelema mitte niivõrd majapidamise kui kodu ehitamisega. Ja nagu ütleb üks ilus laul: "Selles kodus, kus on Jumal – seal on õnn; selles kodus, kus on Jumal, rahu on!" Seades esimesed asjad esikohale, hoolitseb Jumal selle eest, et ka kõik need asjad, mis me oleme seadnud teisele ja kolmandale ja neljandale kohale, saavad korda. Jumal on tõotanud hoolitseda oma laste eest, kes seavad Ta oma kodus esikohale.
2. SEADKEM ESIMESED ASJAD ESIMESELE KOHALE OMA ELUS.
Mis on elu? Miks me eksisteerime? Miks on Jumal pannud meid elama siia maailma? Mõned võtavad seda kui karistust, teised kui õnnistust. Keegi on öelnud: "Kuidas võib inimene õigustada oma elu maa peal? Kõik teised olevused annavad oma panuse, kuidas on aga inimesega? Kui ta peale iseenda heaolu kindlustamise ei tee absoluutselt midagi selle maailma heaks, kasutades seda vaid oma huvides, siis miks ta üldse eksisteerib siin?"
No, meie ei arva, et inimene oleks siin maailmas juhuslikult või ilmaaegu. Ta eksisteerib siin Jumala tahtel. Jumal pani meid siia elama, et me – loodud Tema näo järgi – peegeldaksime Teda ja selliselt tooksime Talle au. Kui me seda ei tee, kaotame oma eksisteerimise mõtte! "Austage siis Jumalat oma ihus!" kutsub üles Paulus (1.Kor.6,20), lisades "Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!" (1.Kor.10,31).
On kerge saada hõivatud nii paljude materiaalsete asjadega, et me kaotame silmis asjad, mis on tõeliselt olulised. Sellised olid inimesed Jeesuse maise elu päevil ja nii Ta manitses neid: "Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mat.6,31-33).
Jeesus vastandab füüsilised asjad vaimsetele, ajalikud igavestele, öeldes, et vaimsed ja igavesed asjad on palju olulisemad. Aga kuidas on meiega? Kuidas me kasutame näiteks oma raha? Kui palju me kulutame seda igapäevasele leivale ja kui vähe eluleivale?! Kui palju me kasutame seda riietele oma füüsilise ihu katmiseks ja kui vähe õiguserüü omandamiseks, et katta oma vaimulikku alastiolekut?! Kui palju me kasutame raha kaitsmaks end selle maailma füüsiliste tormide eest, ja kui vähe jääb meil seda ehitamaks endale varjupaika uude maailma?! Kui palju me kasutame raha, et osta endale sõiduk, mis viiks meid ühest kohast teise maa peal, ja kui vähe jääb meil selleks, et kindlustada sõit taevasse?! Kui palju me kulutame raha meelelahutustele ja asjadele, mis teevad meid siin maa peal rõõmsaks ning kui vähe asjadele, mis kindlustavad igavese rõõmu?!
Jah, me oleme harjunud mõttega, et "igavene elu on Jumala armuand" (Rom.6,23) ja see on tõsi. Kuid kui me kulutame valdava osa oma sissetulekust enese rahuldamiseks siin maa peal ja laseme Jumala tööl kiratseda rahanappuses, ei saa Jumal millestki aru, et me Temast hoolime ja taevasse ikka tahame! Ta näeb, kus on meie süda! Mat.6,21 ütles Jeesus: "Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!" Nii et on oluline, kuhu me viime oma raha ja milleks me seda kasutame.
Või mõelge oma ajale. Kui palju aega me kasutame elatise teenimisele ja kui vähe elu Jumalale meelepäraseks kujundamisele? Kui palju aega me kulutame ajalehtede, ajakirjade ja juturaamatute lugemisele ja kui vähe Piibli lugemisele? Kui palju aega me veedame rääkides meile olulistest ilmainimestest ja kui vähe Jeesusest? Kui palju aega me kulutame oma perekonna kõhu täitmisele ja kui vähe nende vaimulikule toitmisele? Kui palju aega me kulutame töötades iseendale ja oma perele ning kui vähe jääb meil aega töötamiseks Issandale?
Või mõelge oma talentidele. Jumal on igaühele meist andnud teatud võimed. Kuidas oleme neid kasutanud? Kui palju oleme seda teinud enda huvides maiste eesmärkide saavutamiseks ja kui vähe Jumala auks Tema riigi edendamiseks?
Mõelgem neile asjadele ja tehkem enda jaoks kindlaks, mis on need esimesed asjad ning seadkem need siis oma elus esikohale. Meil peab olema selge, mida me taotleme: kas varandust taevas või maa peal; kas nime eluraamatus või maa peal; kas Jumala või inimeste heakskiitu; kas ajutist eksisteerimist või igavest elu; kas enda või Jumala au?
Aga kõigele sellele mõeldes ja oma otsust tehes ärme unusta, et neile, kes nõuavad esiti Jumala riiki ja Tema õigust, annab Jumal kõike muud, mida me vajame, pealegi! Ja heldelt! Jumal ei unusta oma lapsi – ei selles ilmas ega tulevases!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv