Maa pimedad paigad
25.06.2011 - (1259)

74. psalmi on Piiblis nimetatud Aasafi õpetuslauluks. Püüame siis täna midagi õppida selle 20. salmist: "Vaata oma lepingule! Sest maanurgad on täis vägivalla-pesi!"
Ilmselt on selles tekstis juttu Iisraeli maast ja rahvast peale seda, kui suur osa Põhjakuningriigi alamaist oli viidud vangi Assüüriasse ja Lõunakuningriigi alamaist Babülooniasse. See oli nagu Jumalale ustavaks jäänud rahva karje oma Jumala poole: "Vaata oma lepingule [ehk "austa oma lepingut" ehk "täida oma leping"]! Sest maanurgad [otseses tõlkes: "maa pimedad paigad"] on täis vägivalla-pesi!"
Tänapäeval on vaimulik Iisrael üsna sarnases olukorras, olles hajutatud üle kogu maailma. Pole siis ime, et paljude tõsiusklike kristlaste südamest tõuseb karje Jumala poole: "Vaata oma lepingule! Sest maanurgad on täis vägivalla-pesi!" Jumal, mõtle oma lepingule maa elanikega; mõtle oma tõotusele, mille Sa andsid juba Aadamale ja Eevale Eedenis; mõtle peale veeuputust antud tõotusele; mõtle läbi ajastute prohvetite kaudu antud tõotustele; mõtle uuele lepingule, mille Sa tegid Jeesuse läbi ja Tema kaudu antud tõotustele valgustada kogu maailma ning päästa oma rahvas! Vaata selle maa pimedaid paiku, mis on täis vägivalla-pesi!
Jah, kuigi evangeeliumi on kuulutatud pea kogu maailmas, on sellel maal ikka veel pimedaid paiku, mis on täis vägivalla-pesi. Üks kaasaja misjonär jutustab oma kogemustest Hiina ja Tiibeti piirialal Himaalaja mägedes, mida kutsutakse "Maailma katuseks."
"Ma mäletan ebajumalaid, mida inimesed kummardasid. Olin ühes templis, kus üksi oli üle 10 tuhande erineva ebajumalakuju, millest igaüks kujutas erinevat jumalat. Mäletan üht umbes 2,7 meetri kõrgust hiilgavat ebajumalakuju, millel oli 38 kätt, mis pidi tooma häid asju taevast inimestele, kes seda kummardavad. Kuju öeldi olevat läbinisti kullast. Siis oli seal üks kolme korruse kõrgune ebajumalakuju, mille kõrvad olid suuremad kui mina! Üks ebajumalakuju aga jäi mulle eriti hästi meelde. See oli valmistatud ühe pidupäeva jaoks; see kaalus üle 1,4 tonni ja oli tehtud... võist!"
Ilmselt pühade lehmade piimast valmistatud võist! Milline raiskamine maal, kus enamus elanikkonnast kannatab alatoitluse all! Ja ärme unusta, et sellest räägib kaasaja misjonär. Ebajumalateenistus igasugusel kujul lokkab ka tänapäeval – ka Eestis! Meie maailm on täis pimedaid paiku. Ja "vägivalla-pesi." Kuulge seda tõestisündinud lugu:
On öö dzunglis oma öise dzungli häältega. Kuid selle keskel külas on vaikne, sest kõik inimesed magavad. Äkki lõhestab vaikust karje, millele järgneb vali nutt, millele ei näi tulevat lõppu. Külarahvas ärkab ja tormab hüti poole, kust kostis karje ja kust nüüd kostub järelejätmatut hala. Nad leiavad noore ema, kes on ärganud keset ööd ja avastanud, et ta kaisus maganud laps on surnud. Pole ime, et ta karjatas ja nüüd nuttis valjusti.
Tasapisi koguneb kogu küla rahvas. Kõige viimasena saabub nõid-arst, nende vaimulik juht, sest tal läks aega oma atribuutika kaasavõtmisega. Ta võtab juhtimise üle ning käsib kõigil süüdata tõrvikud ja koguneda küla keskele. Seal alustab ta vana, kuid kõigile tuttavat tseremooniat. Ühes käes on tal midagi, mis teeb klõbisevat häält, teises käes kimp sulgi. Alustades nõidumist, raputab ta klõbisevaid asju ja lehvitab sulgi – ikka energilisemalt ja energilisemalt, ikka kiiremini ja kiiremini – kuni äkki peatub ja viskab klõbisevat häält teinud asjad maa peale. Need on kondid. Ta kummardub ja hakkab uurima neist maa peale tekkinud kujundit. Siis vaatab ta rahvast, kes on ringis tema ümber ja heidab veelkord pilgu kontidele. Lõpuks ajab ta end sirgu, osutab ühele vanale naisele ja ütleb: "Jumalad ütlevad, et tema on süüdi selle lapse surmas."
Naine protesteerib, kuid nõid-arst on omas kindel: "See naine soovis selle lapse surma ja sellepärast laps surigi!" Vana naise peregi asub teda kaitsma, kuid nõid-arst jääb oma otsusele kindlaks: "Naine on süüdi!"
Kuna naine süüd omaks ei võta, tuleb tal tõestada süütust. Selleks käsib nõid-arst kõigil koguneda küla serval kasvava kõrge puu ümber ja naisel ronida selle puu otsa. Kui ta jõuab õnnelikult puu latva ja sealt alla tagasi, on ta süütu! Vanal naisel pole muud valikut, kui hakata ronima. Jõudnud mitme meetri kõrgusele, istub ta puu oksale ja protesteerib edasi, kinnitades oma süütust. Kuid rahvas on nüüd juba nõid-arsti sõiduvees ja nõuab ühest suust, kaasa arvatud naise perekond: "Tõesta oma süütust! Tõesta!"
Nõia korraldusel hakkab vana naine ronima edasi – ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõuab peaaegu viimasele oksale, mis kannatab tema kaalu – aina kinnitades oma süütust. Kuid nõid-arst käsib tal minna edasi, kuni oks murdub ja naine potsatab maha ja kõik näevad, et ta on surnud.
"Ta on süüdi! Ta on süüdi!" karjub koos nõid-arstiga kogu rahvas, sest nende religiooni kohaselt oleks ta kukkudeski pidanud jääma terveks, kui ta oli süütu!
Oh, oleks sinna "vägivalla-pessa" paistnud õigel ajal evangeeliumi valgus, oleks nii mõnigi inimene pääsenud mitte üksnes füüsilisest surmast, vaid ka igavesest hukatusest, kuhu selline elu inimesed viib! Sellepärast ütleski Jeesus – Mrk.16,15: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule!"
Külastame veel üht pimedat paika, vägivalla-pesa. Oleme nüüd Austraalias – aborigeenide maal. Kuuma päikese käest varju otsides on rändkarjuste pere löönud oma laagri väikeses oaasis kasvavate väheste puude alla. Seal nad lamavad ja puhkavad, kuni keegi äkki märkab, et üks auväärne isa või vanaisa on hinge heitnud. Kas ta suri kuumarabandusse või lihtsalt kõrge ea tõttu, me ei tea – ja ega see kedagi huvitagi.
Kohe kutsutakse nende vaimulik juht. See vaatab surnukeha üle ja hakkab seejärel uurima ümbrust. Liiga hilja saab üks noor ema aru, mis toimub; liiga hilja püüab ta põgeneda oma väikese lapsega. Ta püütakse kinni, laps kistakse ta käest ja pannakse liivale lamama. Seejärel võtab nõid-arst kuuma liiva ja valab seda lapse kurku, kuni see sureb. Sest nende religioon õpetab, et kui üks täiskasvanu sureb, tuleb surnu vaimu lepitada suguharu kõige noorema liikme ohverdamisega!
Kas me teame üht paremat religiooni? Me teame üht võrratult paremat religiooni – me teame evangeeliumi, tõeliselt head sõnumit Päästjast, kes annab meile elu, mitte ei võta meilt seda! "Kuulutage [seda] evangeeliumi kõigele loodule!" käsib Jeesus. Kui palju inimesi on sellega võimalik surmast päästa! Seepärast on esimene asi, mida kõik peavad teadma:
1. MEIL ON JUMAL, KES TUNNEB MEID, ARMASTAB MEID JA HOOLITSEB MEIE EEST. Maailm peab seda teadma – ka kõige pimedamad paigad selles maailmas, mis ei tarvitse tänapäeval sugugi olla Aafrika dzunglites, vaid pigem maailma suurlinnade dzunglites, ja mitte Austraalia kõrbetes, vaid vaimulikes kõrbetes, kus inimesed tunnevad nälga ja janu Jumala Sõna puuduse pärast.
Meil on Jumal, kes on meid loonud eesmärgiga asustada universumi see sopike endasarnaste pühade, õigete ja heade olevustega. Meil on Jumal kes tunneb meid ja meie vajadusi. Meil on Jumal, kes armastab meid enam, kui üks ema oma last – kes on seda armastust tõestanud oma elu andmisega meie eest, et päästa meid surmast, mille oleme oma pattudega ära teeninud. Meil on Jumal, kes hoolitseb meie eest, rahuldades nii meie ihu vajadused kui ka hinge igatsused.
Mis oli see piiblisalm, mille te lapsepõlves kõige esimesena pähe õppisite? Võib-olla keegi püüdis kergelt pääseda ja õppis pähe Piibli kõige lühema salmi: "Jeesus nuttis." Seegi on hea salm ja räägib Jumala hoolimisest inimkannatustest – sellest, et Tal on kaastundlik süda. Kuid ma usun, et enamus teist õppis esimesena pähe Piibli kuldsalmi – Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" Või siis pisut lühema salmi – Ps.23,1: "Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust!" Olgu selleks üks neist kahest salmist või isegi see lühim – "Jeesus nuttis" – on sõnum ikkagi sama: Jumal armastab meid ja hoolitseb meie eest.
Jeesus rääkis karjasest, kel oli sada lammast ja kes ühel õhtul lambaid üle lugedes leidis, et üks on puudu. Jeesuse sõnul karjane ei öelnud: "99% on alles, pole paha!" ega läinud seejärel magama. Jeesus ütles, et karjane, kes sümboliseerib Jumalat, jättis need 99 kindlalt valvatud tarasse ja läks otsima üht kadunut, kuni leidis ta ja tõi ülejäänud karja juurde, öeldes oma sõpradele-kaaskarjastele: "Rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud!" (Luk.15,6). Nii hea ja hoolitsev on Jumal ja Jeesus – "hea karjane" (Joh.10,11).
Samas jutluses rääkis Jeesus isast, kel oli kaks poega. Me nimetame seda "tähendamissõnaks kadunud pojast." Mõned täpsustavad ja ütlevad, et see on "tähendamissõna kadunud poegadest." Kuid pojad on tegelikult selle loo kõrvaltegelased! Peategelaseks on isa. Jeesus justkui ütleks: "Vaadake Jumalat, Isa! Vaadake, kuidas Ta armastab oma poegi – nii seda, kes läks Tema juurest ära ja kelle tagasipöördumist Ta nii väga ootas, kui ka vanemat poega, kes jäi küll koju, kuid ei teeninud Teda armastusest Tema vastu, vaid otsekui Teda "orjates" (Luk.15,29)!
Maailm, kes kummardab vanu ja moodsaid ebajumalaid, tuues neile loendamatul arvul ohvreid – isegi inimohvreid – peab teadma, et on olemas Jumal – hea Isa taevas – kes tunneb meid, armastab meid ja hoolitseb meie eest. Ja teine asi:
2. MEIL ON PÄÄSTJA, KES ELAS MEIE KESKEL, SURI MEIE EEST JA TULEB JÄLLE, ET VIIA MEID ENDA JUURDE.
Jumal ei saatnud üht inimest, isegi mitte inglit taevast kuulutama evangeeliumi head sõnumit. Ta saatis oma ainsa Poja, kes elas ja töötas inimeste keskel, õpetades ja juhatades neid ning andes neile õige elu eeskuju. Ta talus öö külma ja päeva palavat, koges kiusatusi nagu meiegi, kuid ei patustanud. Ta tõesti tunneb meie elu.
Aga inimesed ei osutanud Talle kohast lugupidamist ja tähelepanu. Lõpuks võtsid nad Ta kinni, peksid ja teotasid Teda ning naelutasid ristile. Sealgi veel pilkasid nad Teda. Aga Tema kannatas kõik vaikselt ära! Ta ei läinud liimile, kui Teda provotseeriti ilmutama oma jumalikkust, kui Talle hüüti: "Kui Sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt maha!" (Mat.27,40). Ta ei saanud seda teha, sest ainult ristil surres võis Ta lunastada inimesed surmast. Selle asemel, et alatuid inimesi piksenooltega karistada, saatis Ta Jumala poole palve – Luk.23,34: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!"
Jeesus suri, kuid tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks 40 päeva hiljem taevasse tõotusega: "Ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen" (Joh.14,2.3). Ilm.1,7 teatab: "Vaata, Tema tuleb pilvedega ja kõik silmad saavad Teda näha!" Kõik peavad sellest kuulma – ka maailma pimedais paigus elavad inimesed!
Lõpuks lubage mul viia teid veelkord sinna Hiina ja Tiibeti piirile, kus töötab tänapäeva misjonär. Ühel päeval toimus misjonijaamas väga tähtis koosolek. See polnud tavaline misjonikoosolek, millest olid kutsutud osa võtma kõik soovijad. Kohale olid tulnud Hiina ja Tiibeti võimude esindajad, nii kohaliku linna kui ka provintsi omad. Nad nõudsid misjonärilt aru, miks oli ta tulnud nende juurde. Mõned neist nägid esmakordselt valgenahkset inimest. Nad soovisid teada, mida ta nende piirkonnas teeb.
Misjonäri poeg nurus isalt luba sellest koosolekust osa võtta ja lõpuks isa nõustus, kui poiss istub ilusti saali viimases reas, et ta ei ärataks tähelepanu, kui ta peaks jääma magama.
Misjonärile see arupärimine meeldis. Ta sai kuulutada evangeeliumi ka sellele inimklassile. Ja nii ta jutustas Jumalast ja Jeesusest suure õhinaga. Varsti pani poiss tähele, et tema kõrval istuv vana mees, põline tiibetlane, pomises midagi habemesse. Isa ettekande edenedes pomises mees üha edasi ja ühe kõvemini. Varsti kuulis mitte ainult see poiss, vaid ka paljud läheduses istujad, kuidas mees pomises: "Ei, see ei ole tõsi! See lihtsalt ei saa olla tõsi!"
Lõpuks muutus mehe protest nii valjuhäälseks, et see kostus ka misjonäri kõrvu, kes peatas kõne ja ütles: "Härra, see on tõsi. Jeesus tõesti tuli taevast ja elas siin maailmas ja suri meie eest. Inimesed on näinud Teda oma silmadega ja kuulnud oma kõrvadega. Tal on palju tunnistajaid."
Seejärel jätkas misjonär oma kõnet, kuid vana mees pomises aina edasi: "Ei, see ei ole tõsi! See lihtsalt ei saa olla tõsi!"
Misjonär katkestas jälle kõne ja ütles: "Härra, see on tõsi. Nii see tõepoolest oli. Kuidas võid sa öelda: "See pole tõsi"?
Vana mees tõusis ja ütles rahulikult: "Kui see oleks tõsi, siis oleksime sellest kuulnud juba kaua aega tagasi!"
Juba kaua aega tagasi ütles Jeesus: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule!" (Mrk.16,15). Andke kõigile sellest teada! Valgustage kõik maa pimedaimadki nurgad. Teie olete ju maailma valgus (Mat.5,14)! Me pole ikka veel suutnud täita seda käsku. Ikka veel on selles maailmas pimedaid paiku, mis on täis vägivalla-pesi! Jumal kutsub meid kandma sinna valgust. Üks võimalus seda teha on kinkides inimestele vaimulikke raamatuid. Ärme jäta seda kasutamata!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv