Tänulik mille eest?
25.07.2009 - (1417)

Me sageli täname Jumalat. Mille eest? Ütleme: kõige eest. Aga kas me ei võiks olla konkreetsemad?
Lugu räägib kahest mehest, kes läksid üle põllu, kus nad märkasid, et üks raevunud pull tuleb otse nende suunas. Otsekohe alustasid nad jooksu lähima plangu poole, et selle taga varju leida. Vihane pull järgnes neile ning varsti oli selge, et nad ei jõua õigeks ajaks planguni, et end selle taha peita. Kabuhirmus hüüdis üks mees teisele: "Palveta, John! See on meie ainus lootus!"
John vastas: "Ma ei saa! Ma pole kunagi oma elus veel avalikult palvetanud!"
"Aga sa pead!" käis teine mees peale. "Pull saab varsti meid kätte!"
"Hea küll," pomises John, "ma ütlen selle ainsa palve, mida ma tean – palve, mida mu isa alati luges toidulaua ääres: "Oh, Issand, aita meid olla tänulikud selle eest, mida me nüüd vastu võtame!"
Kui ma küsiksin teilt, mille eest teie tänulikud olete, siis saaksin ilmselt väga erinevaid vastuseid. Inimesed hindavad asju erinevalt ja see, mis võib ühele olla kõige tähtsam, ei tarvitse seda olla teisele.
Kord palus üks kolmanda klassi õpetaja koostada oma klassi lastel n.ö. "top kümme" asjadest, mida nemad peavad kõige olulisemaks ja mille eest nad on kõige tänulikumad. Üks poiss kirjutas esimesele kohale "prillid." Õpetaja oli üllatunud, sest paljud noored kannavad prille vastumeelselt. Siin oli ilmselt noormees, kes oli piisavalt küps, et õigesti hinnata prillide väärtust.
"Johnny," ütles õpetaja, "ma näen, et sa oled pannud prillid oma loetelu etteotsa – asjadest, mille eest oled kõige tänulikum. Kas on selleks ka mingi eriline põhjus?"
"Jah," vastas poiss, "minu prillid hoiavad poisse mind löömast ja tüdrukuid mind suudlemast."
Nii arvas väike poiss. Aga enamus meist on piisavalt suured ja küpsed, et mõista, millised asjad on elus tõeliselt olulised, millised asjad me asetaksime oma tänuskaala etteotsa. Või kas oleme? See paistab hästi välja sellest, mille eest me oma palveis Jumalat täname. Jätame esialgu oma "top kümne" rahule, jäägu see meie enda teada ja vaadelgem, mida arvab sellest asjast apostel Paulus. Ma loen teile ühe Piibli kirjakoha ja püüdkem ära tabada, mille eest on tema kõige enam tänulik. Ehk aitab see meiegi tänulikkuse skaalat kohendada.
Kol.1,3.12-20: "Me täname Jumalat ja oma Issanda Jeesuse Kristuse Isa, palvetades igal ajal teie eest, ... tänades Isa, kes teid on teinud kõlbavaks osa saama püha rahva pärandist valguses, kes meid on päästnud pimeduse võimusest ja on meid asetanud oma armsa Poja riiki. Temas on meil lunastus, pattude andekssaamine. Tema on nähtamatu Jumala kuju, kõige loodu esmasündinu. Sest Tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes ja mis on maa peal, mis nähtav ja nähtamatu, olgu aujärjed, ülemused, valitsused, võimud; kõik on loodud Tema läbi ja Temasse [või Temale]; ja Tema ise on enne kõiki, ja kõik püsivad koos Tema sees; ja Tema on ihu — see on koguduse — pea; Ta on algus ja esmasündinu surnutest, et Ta kõiges saaks esikohale. Sest Jumal arvas heaks kõik täiuse lasta elada Temas ja tehes rahu ristivere läbi, lepitada Tema läbi enese poole kõik — niihästi selle, mis on maa peal, kui ka selle, mis on taevas."
Selles tekstis tänab Paulus põhiliselt kolme asja eest; need on ilmselt tema "top kolm" – mitte tingimata selles järjekorras, nagu need selles tekstis esinevad, aga siiski kolm kõige olulisemat asja, mille eest ta on tänulik. Ja need on: püha rahva pärand, Jeesuse lunastustöö ja Jumala laste suur perekond. Nagu näete, pole selles loetelus ühtegi maist asja! Needki on olulised, kuid need ei kuulu esimeste asjade hulka, mille eest olla tänulikud. Nii et ärme unusta neid esimesi asju! Ja need on:
PÜHA RAHVA PÄRAND. Paulus valib oma sõnu väga hoolikalt. Pärand ei ole tasu hästi tehtud töö eest. See ei ole auhind mõne silmapaistva teene eest. Või on? Muidugi ei ole! Inimene ei saa seda ise luua või kuidagi ära teenida. Pärand on kingitus, armastuseand, mis sõltub kellegi teise jõupingutustest. Sa võid saada suure pärandi – mitte sellepärast, et oled tark või tugev, vaid seetõttu, et sul oli selline isa, vanaisa, tädi või onu või sõber.
See oli vist Mark Twain, kes ütles, et ta kulutas suure summa raha oma sugupuu uurimisele, kulutades seejärel kaks korda nii palju raha selle saladuses hoidmisele!
Väike laps võib saada suure varanduse pärijaks lihtsalt sellepärast, et ta juhtus sündima õigesse perekonda. Üks uussünni tagajärgedest on, et me saame Jumala lasteks, me sünnime Tema kuninglikku perekonda. "Kui me aga oleme lapsed," kirjutab Paulus Rom.8,17, "siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad."
Mis on see pärand? Lunastus – Jumala vaba and kõigile, kes Jeesuse oma Lunastajaks usus vastu võtavad. See on pääsemine Saatana pimeduse riigist Jumala valguse riiki! Esialgu armuriiki, seejärel auriiki. Nii alustame me selle pärandi vastuvõtmist juba siin ja nüüd, sisenedes Jumala armuriiki. Kristuse teise tulekuga saabub aga ka auriik. Tulgu see õnnis päev kiiremini!
Umbes aasta tagasi jutustasin ma teile loo rikkast mehest, kelle ainus poeg hukkus lahingus teist sõdurit päästes. Päästetud sõdur maalis oma päästjast tagasihoidliku portree ja kinkis selle viimase isale. Kui isa suri, kuulutati välja tema omanduses olnud maalide oksjon. Kogunes palju mõjukaid inimesi, kes soovisid näha tema kollektsiooni ja osta sealt midagi oma kollektsiooni täienduseks. Esiplaanile oli asetatud poja portree. Oksjonipidaja võttis oma haamri ja ütles: "Me alustame pakkumist "Pojaga." Kes teeb pakkumise selle pildi eest?"
Järgnes vaikus. Siis kostus üks hääl ruumi tagaosast: "Me soovime näha kuulsaid maale. Jätke see vahele!"
Kuid oksjonipidaja ei lasknud end eksitada. "Kas keegi teeb pakkumise selle maali eest? Kes alustab pakkumist? 100 dollarit? 200 dollarit?"
Keegi teine hüüdis vihaselt: "Me ei tulnud vaatama seda pilti. Me tulime vaatama Van Goh'i ja Rembrandt'i töid. Alustagem ükskord ometi tõelise oksjoniga!"
Kuid oksjonipidaja jäi endale kindlaks, jätkates: "Poeg! Poeg! Kes võtab "Poja"?
Lõpuks oli kuulda surnud mehe ja tema poja aedniku häält: "Mina annan selle pildi eest 10 dollarit. Rohkem mul pole."
Oksjonipidaja teatas: "Ma kuulen pakkumist 10 dollarit. Kes pakub 20 dollarit? Vaikus... "Esimest korda 10 dollarit, teist korda 10 dollarit, müüdud 10 dollari eest."
Mees teisest pingireast hüüdis: "Lähme nüüd kollektsiooni juurde!"
Oksjonipidaja pani haamri käest, öeldes: "Vabandust, oksjon on läbi."
"Aga kuidas jääb maalidega?" nurises rahvas.
"Vabandust, aga kui mind kutsuti seda oksjoni läbi viima, teatati mulle selle mehe testamendi salajasest klauslist. Ma ei tohtinud seda teile avaldada kuni selle hetkeni. Ja see on: Oksjonil läheb enampakkumisele ainult maal pojast. Kes iganes ostab selle maali, pärib kogu varanduse, kaasa arvatud hinnalise maalikogu! INIMENE, KES VÕTAB POJA, SAAB KÕIK!"
Inimene, kes võtab vastu Jumala Poja, pärib kõik! Kas meil on põhjust olla selle eest tänulikud? Kindlasti on, ja väga!
JEESUSE LUNASTUSTÖÖ. Ilma Kristuse lihassetulekuta ja oma ristisurma läbi inimest Jumalaga lepitamata ei oleks meil seda eelpool nimetatud pärandit. Oma pattudega olime ära teeninud karistuse – surma. Ja Jeesus tuli taevast maha, et kanda see karistus meie eest! Ta suri meie eest, et meid surmast päästa.
Diane Forsey, zoloog, jättis oma kodu Californias, et elada 18 aastat gorillade kui ühe ohustatud liigi loomade keskel Aafrikas. 1985. aastal torgati ta surnuks ühe salaküti poolt, kui ta püüdis kaitsta oma loomadest sõpru. Californiast Aafrika dzunglitesse on pikk tee, kuid mis on see võrreldes teega Jumala trooni juurest Petlemma sõime! Siiski võttis Kristus selle teekonna ette – meie pärast. Ta suri meie eest – mitte, et meid kaitsta, vaid et meid päästa! Ja kuigi Ta selle käigus suri, ei jäänud Ta surnuks, vaid tõusis üles võiduga surma üle.
Shoti kirjanik ja poeet Robert Louis Stevenson pidi oma põdura tervise pärast minema puhkama Samoa saartele. Seal sai temast kohalike elanike suur sõber. Ta oli mures selle pärast, et sadamast viis sisemaale vaid kitsas teerada. Oma raha ja jõupingutustega laskis ta ehitada korraliku tee oma armastatud rahva jaoks. Tänutäheks kutsusid samoalased seda "Armastava südame teeks."
Me teame üht teist armastava südame teed, eks ju? See viis Jumala kodust ühte väikesesse Rooma provintsi Lähis-Idas. Me nimetame seda inkarnatsiooniks – lihassetulekuks, Jumala inimeseks saamiseks. Ja seal see tee ei lõppenud, vaid jätkus, kuni jõudis välja Kolgatale. Via Dolorosa – kannatuste rada! Selle tee rajas ja seda teed käis Jeesus, et jõuda meieni, sest meil polnud teed jõuda Temani.
Kristlaste hulgas on palju eriarvamusi vaimulkes asjus, kuid ühes asjas on valdav enamus üksmeelne: Jumal sai inimeseks ja elas meie keskel. Ta kõndis valuteel, et meie võiksime kord kõndida Uue Jeruusalemma kuldseil uulitsail! Kuidas saame me mitte olla ülimalt tänulikud nii suure armastuse ja lunastuse eest?
JUMALA LASTE SUUR PEREKOND. Sissejuhatavas kirjakohas nimetas Paulus ka kogudust, mis ühendab Jumala lapsi nii taevas kui maa peal. Kas me oleme mõelnud, milline imeline Jumala and see on? Kas oleme osanud selle eest piisavalt tänada? Ef.3,14.15 kirjutab Paulus: "Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lasteks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal."
Tom sai isaks. Ei, ta ei läinud oma lapsele järele kohalikku haiglasse; tema ja ta naine läksid Hiinasse. Seal sündis üks väike tüdruk ja kuna Hiina linnades on lubatud omada vaid üht last, võib väikestel tüdrukutel minna väga halvasti. Nagu sellel – esialgu. Keegi arst leidis ta hüljatuna ühest trepikojast. Arst viis ta lastekodusse, kus talle pandi nimeks "Kallis Aare", muidugi hiina keeles. Kallis aare hüljatud – kas pole irooniline? Võttis palju aega, kuid lõpuks olid Tomil ja ta naisel selle Kalli Aarde adopteerimise paberid korras. Te võite kujutada ette vastsete vanemate rõõmu, kui nad esimest korda oma Kallist Aaret oma kätel hoidsid! Ta ei olnud enam vaeslaps – mitte iialgi.
Maailmas on palju inimesi, kel on küll isa ja ema, kuid kes siiski tunnevad end orbudena, hüljatuina, mahajäetuina, mitte mõistetuina. Võib-olla sinagi tead seda tunnet? Kuid nii nagu selle Kalli Aarde puhul, on keegi tulnud kaugelt ka sulle järele – keegi, kes on sind valinud ja soovib, et saaksid Tema omaks. Keegi, kes armastab sind piiritult. Ta on adopteerinud palju vaimulikke orbusid oma perekonda ja Ta on valmis adopteerima ka sind. "Ma ei jäta teid vaestekslasteks," kinnitas Jeesus Joh.14,18. Ja Paulus kirjutab – Rom.8,14-16: "Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve Vaimu, kelles me hüüame: "Abba! Isa!" Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed."
Jumala perekonda kuulumine tähendab, et me oleme saanud uue nime – võib-olla on Jumal pannud mulle nimeks "Minu Kallis Aare"? Jumala perekonda kuulumine tähendab, et me oleme saanud uue kodu – koguduse. Jumala perekonda kuulumine tähendab, et me oleme saanud uue elu sihtkoha – taeva. Ja mis kõige olulisem: Jumala perekonda kuulumine tähendab, et me oleme saanud uue südame.
Kas see ei tee meid tänulikuks? Kui me siis täname Jumalat kõigi meile oluliste asjade eest, ärme unusta tänada Teda ka Jeesuse lunastustöö, püha rahva pärandi ja Jumala laste suure perekonna eest. Need on ju meile kõige olulisemad asjad.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv