Pea meeles!
25.08.2012 - (1300)

Jos.4,4-7: "Siis Joosua kutsus kaksteist meest, keda ta oli käskinud määrata Iisraeli laste hulgast, igast suguharust ühe mehe, ja Joosua ütles neile: "Minge Jehoova, oma Jumala laeka ette keset Jordanit, ja tõstke igamees endile üks kivi õlale, vastavalt Iisraeli laste suguharude arvule, et need oleksid teie keskel tähiseks. Kui teie lapsed tulevikus küsivad, öeldes: mis kivid need teil on? siis vastake neile, et Jordani veevool katkes Jehoova seaduselaeka ees, kui see läks üle Jordani: Jordani veevool katkes ja need kivid olgu Iisraeli lastele igaveseks mälestuseks!""
Võime mäletada, meeles pidada, on imeline and Jumalalt. Ühe hetkega võid sa olla jälle laps, nooruk, armuda, abielluda, saada lapsi. Oma mälestustes võid sa taas läbi elada kõike, mida oled kunagi kogenud ja oma mällu talletanud. Mõned mälestused on õnnelikud ja me naeratame neile mõeldes; teised kurvad, tuues pisarad laugeile iga kord, kui neid meenutame.
Võime meeles pidada on ka väga praktiline. Kui sul pole meeles, et punane tuli tähendab "Peatu!", oled suures hädas. Ja häda võid saada kaela ka siis, kui ei mäleta, mis päev parajasti on, või unustad oma naise sünnipäeva.
Probleem on selles, et vahel siiski veab mälu meid alt ja me unustame. Lugu räägib väga viletsa mäluga Johnist ja tema sõbrast Billist. Ühel päeval ruttas John Billi juurde, keda ta polnud kaua aega näinud, ja teatas õhinal: "Bill, kas sa mäletad, kui kehv mälu mul oli?
"Muidugi mäletan," vastas Bill.
"Enam ei ole," uhkustas John. "Ma käisin seminaril, kus õpetati asju meelde jätma. See oli hea seminar ja nüüd on mul suurepärane mälu!"
"Kui tore," vastas Bill, "kuidas seda seminari nimetati?"
"Eee... üks hetk," ütles John, "mu naine käis koos minuga, ma küsin temalt." Ta pöördus ja nägi naist eemal. Seejärel pöördus ta jälle Billi poole ja küsis: "Mis on selle pika varre, teravate okaste ja punase õiega lille nimi?"
"Kas sa mõtled roosi?" küsis Bill.
"Jah, tänan," vastas John ja hõikas naisele: "Hei! Roosi! Mis oli selle seminari nimi, millest me osa võtsime?" Tõepoolest, talle oli õpetatud, kuidas asju meelde jätta või meelde tuletada!
Me kõik kipume unustama ja sellepärast on loodud ning me loome ise igasuguseid abivahendeid, mis aitavad meil meeles pidada. Eks jõulud ja lihavõttedki ole sisse seatud selleks, et me ei unustaks vastavalt Jeesuse sündi ja surma. Ja riigipühad ning igasugused aastapäevad tuletavad meile meelde olulisi sündmusi, mis on toimunud minevikus. Kõik ikka selleks, et me ei unustaks.
Oma mälu värskendamiseks vajame me erilisi päevi ja asju, mälestusmärke – ja neid leidub rohkesti ka Piiblis. Ps.111,4 teatab, et Jumal "on mälestuse seadnud oma imetegudele!" Ühest sellisest lugesime me sissejuhatavas kirjakohas. Jumal peatas Jordani veed, et Tema rahvas saaks julgelt siseneda Tõotatud Maale. Ja et päästetud rahvas seda ei unustaks, asetati keset jõge selles kohas, kus ülemineku ajal oli seisnud seaduselaegas, kaksteist kivi "igaveseks mälestuseks."
Neid "igaveseks mälestuseks" seatud asju on Piiblis teisigi, millest ma valisin välja kolm vast kõige olulisemat. Esimene neist oleks...
1. HINGAMISPÄEV.
Selle mälestusmärgi pani Jumal paika juba üsna alguses. Loonud kuue päevaga "taevad ja maa", hingas Jumal seitsmendal päeval koos vastloodud inimpaariga, "õnnistas" seda päeva ja "pühitses" selle ehk eraldas pühaks otstarbeks (1.Ms.1:1-2:3). Ja sellest ajast sai iga nädala seitsmes päev loomise mälestuspäevaks, et inimesed ei unustaks oma Loojat. On tähtpäevi, mida peetakse kord aastas; loomise mälestuspäev, hingamispäev on aga nii oluline, et seda tuleb pidada iga nädal! Selle olulisusest kõneleb ka see, et selle pühitsemise korraldus on paigutatud Jumala kümne käsu hulka ja otse nende keskele. Neljas käsk algab väga tähendusrikkalt: "Pea meeles!"
2.Ms.20,8-11: "Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle."
Sajandid möödusid ja Jumala rahvas PIDAS küll veel hingamispäeva, kuid ei PÜHITSENUD seda enam! Nad olid unustanud selle püha tõelise mõtte, koondades kogu oma tähelepanu sellele, mida sel päeval tohib ja mida ei tohi teha. Kujutage ette, asi läks nii hulluks, et Jeesus oli sunnitud neilt küsima: "Kas tohib hingamispäeval teha head või kurja, et elu päästa või hukata?" (Mrk.3,4) Ja nad ei osanud vastata! "Nad jäid vait," teatab sama salmi lõpp. Ja nii vastas Jeesus ise: "Sünnib küll teha head hingamispäeval!" (Mat.12,12). Teinekord teatas Ta: "Hingamispäev on tehtud inimese pärast, aga mitte inimene hingamispäeva pärast!" (Mrk.2,27).
Nii nagu Jumal lõpetas loomistöö nädala kuuenda päeva õhtul ja hingas hingamispäeval, nii lõpetas Ta ka lunastustöö nädala kuuenda päeva õhtul ja hingas hingamispäeval. Selliselt võime me näha hingamispäeva ka lunastuse mälestuspäevana. Tegelikult avaldas Jumal selle mõtte juba vanale Iisraelile, kui Mooses tuletas neile Tõotatud Maa piiril meelde Jumala kümmet käsku, formuleerides neljanda käsu nii – 5.Ms.5,12-15: "Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva, nõnda nagu Jehoova, su Jumal, sind on käskinud! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su härg ja eesel või mõni muu su lojustest, ka mitte võõras, kes on su väravais, et su sulane ja ümmardaja saaksid hingata nagu sina! Ja pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Jehoova, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Jehoova, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva!"
Kas panite tähele? Pühitse hingamispäeva SELLEPÄRAST, et Jumal on sind päästnud! Pea meeles Loojat, pea meeles Päästjat! Hingamispäev peaks meile iga nädal seda meelde tuletama! Kuid Vana Testamendi rahvale andis Jumal veel ühe mälestusmärgi lunastuse meelespidamiseks. Selleks oli...
2. PAASAPÜHA.
Me mäletame ajalugu selle taga. Iisraellased olid olnud rändurid ja lõpuks orjarahvas Egiptuses üle 400 aasta. Siis kutsus Jumal Moosese ja käskis tal minna Egiptusesse ning öelda vaaraole: "Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: lase mu rahvas minna!" (2.Ms.5,1). Seda Mooses ka tegi, kuid vaarao keeldus laskmast Iisraeli rahvast vabaks. Siis saatis Jumal Egiptusemaale ühe nuhtluse teise järel, kuid vaarao ei andnud järele. Lõpuks ütles Jumal: Ma saadan Egiptusele nuhtluse, mis on hullem kõigist – "Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse ümmardaja esmasündinuni, samuti kõik lojuste esmasündinud!" (2.Ms.11,5). Muidugi käis see ähvardus vaid egiptlaste kohta, sest iisraellaste kohta ütles Jumal: "Aga ühegi Iisraeli lapse vastu ei liiguta koergi oma keelt, ei inimese ega lojuse vastu, et te teaksite, et Jehoova teeb vahet Egiptuse ja Iisraeli vahel!" (2.Ms.11,7).
Mida pidi Iisrael tegema nii suurest surmast pääsemiseks ja orjapõlvest vabanemiseks? Jumal käskis igal perel pühendada Talle üks tall, täpsustades: "Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest" (2.Ms.12,5). Me oleme nii kalduvad unustama, et Jumal ootab meilt aina parimat! Iga ohver olgu veatu!
Mida nad pidid sellega tegema? Jumal ütles: "Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul. Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemaid piitjalgu ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad. Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult ühes hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda" (2.Ms.12,6-8).
Ja Jumal jätkas: "Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui lojused, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Jehoova! Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma ruttan teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad. See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Jehoova pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!" (2.Ms.12,12-14).
Iisraellased tegidki nii ja Jumal päästis nad – mitte ainult surmast, vaid ka Egiptuse orjusest vabadusse Tõotatud Maal. Aga nad ei tohtinud nii suurt päästmist unustada. Igal aastal pidid nad korra kogunema paasapühaks, et meenutada seda lunastust – pääsemist surmast, vabanemist Egiptusest, läbiminekut Punasest merest, rändamist Jumala juhtiva ja kaitsva pilve- ja tulesamba all, mannat taevast, vett kaljust ja 10 käsku Siinai Mäelt. Paasapüha kuulutas: Pea meeles pääsemist! Nii kestis see, kuni tuli Jeesus – "Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu" (Joh.1,29). Tema rajas päästmisele uue mälestusmärgi, milleks on...
3. MÄLESTUSSÖÖMAAEG ehk püha-õhtusöömaaeg.
Paulus kirjutab sellest – 1.Kor.11,23-26: "Sest mina olen Issandalt saanud selle, mis ma teilegi olen andnud, et Issand Jeesus sel ööl, mil Ta ära anti, võttis leiva ja tänas ja murdis ning ütles: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!" Samuti Ta võttis ka karika pärast söömaaega ning ütles: "See karikas on uus leping minu veres. Seda tehke nii sageli kui te iganes seda joote, minu mälestuseks!" Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb!"
Paasapüha tuli pidada kord aastas, püha-õhtusöömaaega peetakse mõnes kirikus iga nädal, meil neli korda aastas. Ja ikka selleks, et me ei unustaks oma Päästjat, et me peaksime meeles oma päästmist. Võib-olla panite tähele: kõik need kolm mälestusmärki – hingamispäev, paasapüha ja pühaõhtusöömaaeg – räägivad suuresti ühte keelt: "Pea meeles Jeesust Kristust" (2.Tim.2,8). See on kõige olulisem, mida me ei tohiks kunagi, hetkekski unustada!
Kuid ärme unusta ka seda, et nii hingamispäev, paasapüha vana lepingu ajal kui ka püha-õhtusöömaaeg uue lepingu ajal tuletavad meile alati meelde, et me oleme Kristuses ühte liidetud üheks "ihuks" – koguduseks. Paulus kirjutab 1.Kor.10,16.17, et "õnnistuse karikas, mida me õnnistame, eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, eks see ole Kristuse ihu osadus? Sellepärast et on ainult üks leib, siis me, kuigi paljud, oleme üks ihu; sest me kõik saame osa ühest leivast." Jeesuse soov on, et me kõik oleksime üks (Joh.17,21). Tuletagu need mälestusmärgid meile meelde ka seda! Ja võtkem aega peatuda, et nende mälestusmärkide sõnumit kuulda.
Kord kihutas üks noor edukas ärimees oma uuel 12-silindrilise mootoriga Jaguaril väikese linna tänavail. Möödudes tee ääres seisvast autost, lendas selle tagant välja telliskivi ja tabas tema auto tagumist ust. Mees pidurdas järsult ja haaras kraest kinni kivi visanud väikesel poisil ning surus ta vastu pargitud autot. "Mida sa mõtled ja kes sa selline oled?" karjus ta poisi peale. "See on minu uus Jaguar; kas sa tead, kui palju see maksab? Sulle läheb see ukse mõlkimine väga kalliks maksma! Miks sa seda tegid?"
"Palun... härra... palun vabandust! Ma ei osanud muud teha. Ma pidin viskama kiviga, sest muidu keegi ei peatunud." Pisarsilmil osutas ta ratastooli kõrval kõnnitee ääres maas lebavale poisile ja ütles: "See on minu vend, härra. Ta sõitis kogemata üle kõnnitee serva ja kukkus ratastoolist välja. Palun, aidake mul tõsta ta tagasi ratastooli. Ta sai kukkudes haiget ja ma pean viima ta koju, aga ma ei jaksa teda tõsta, ta on minu jaoks liiga raske."
Mehel oli piinlik oma vihapurske pärast. Ta aitas invaliidi ratastooli, pühkis oma taskurätiga ta haavad ning tõstis tooli kõnniteele ja vaatas, et väike poiss jõuaks vennaga ilusti koju. Siis jalutas ta pikkamööda tagasi oma Jaguari juurde. Mõlk selle tagumisel uksel ei vihastanud teda enam. Ta jättis selle parandamata kui meeldetuletuse, et ta ei tormaks läbi elu nii kiiresti, et keegi peaks viskama teda jälle kiviga, et püüda ta tähelepanu.
Annaks Jumal, et meiegi ei kihutaks oma eluteel nii kiiresti, et keegi peaks viskama meid kiviga, et saada meie tähelepanu. Mõnikord on isegi Jumal olnud sunnitud seda tegema! Sellepärast seisatagem aeg-ajalt mineviku mälestusmärkide juures ja meenutagem, mida Jumal on teinud!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv