Võimeline kõiki päästma
25.09.2004 - (1910)

Meie elus ei lähe mitte kõik nii, nagu meie tahame. Sageli on meil palju põhjust kurvastamiseks. Aga täna loeme Jumala Sõnast midagi, mis peaks andma meile kõigile põhjust rõõmustamiseks – rõõmustamiseks kas või läbi pisarate! Ja põhjust rõõmustamiseks annab teadmine, mida Jumal tahab. Meie tahtmine loeb sageli väga vähe; Jumala tahtmine aga tähendab kõik!

Mida siis Jumal tahab? Paulus kirjutab – 1.Tim.2,3.4: "Sest see on hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest, kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid."

Kontekst räägib eestpalvete tegemisest kõigi inimeste eest, ka valitsejate eest. "See on hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest," kirjutab Paulus. Aga miks meeldib Jumalale, et kõigi eest palvetataks? – Sest Ta tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid!

Õndsaks saamine tähendab tegelikult õnnelikuks saamist. Jumal tahab, et kõik inimesed oleksid õnnelikud – vähemalt ükskord Tema juures, ja siis juba igavesti! Ka sina oled nende kõigi hulgas! Ka sind tahab Jumal näha õnnelikuna!

See lihtne sõnum välistab igasuguse ettemääramise kas õndsakssaamiseks või hukkumiseks. Tõsi, Jumal on oma tarkuses palju asju ette näinud, kuid Ta ei ole ette määranud sinu tulevikku. Sina ise kujundad selle; kõik oleneb sinu tahtest, sinu valikust.

Aga oma tahet ilmutades ja oma valikut tehes ära iial unusta seda, mida Jumal sulle täna ütleb: Ta tahab, et sa saaksid õndsaks, s.o. õnnelikuks! Ja Ta saab sind teha õnnelikuks, sest Ta on mõelnud sellele juba aegsasti ja teinud kõik vajalikud eelhoolitsused.

Kuid see ei ole veel kõik, mida Jumal meie suhtes tahab. Pauluse tunnistuse kohaselt soovib Jumal, et kõik inimesed saaksid õndsaks ja tuleksid tõe tunnetusele. Ilmselt pole siin täna ühtegi inimest, kes armastaks valet ega sooviks tulla tõe tunnetusele. Tegelikult selleks me olemegi siia tulnud, et teada saada, mis on tõde! Me kõik käime siin mitte ainult õnne vaid ka tõe otsingul! Ja üks suur tõde, mis on täna eriliselt meie silme ette seatud, seisneb selles, et Jumal tahab ja teeb kõik selleks, et inimesed leiaksid tõe.

Millest me teame, et see on tõepoolest nii? Mida on Jumal teinud, et ilmutada inimestele tõde? Meie käes on raamatute Raamat, mida me nimetame Tõesõnaks. Ja see nimi pole inimeste välja mõeldud. Jeesus ise ütles oma ülempreesterlikus palves – Joh.17,17: "Pühitse neid tões: Sinu sõna on tõde!" Paulus nimetab Piiblit otse "tõesõnaks" (2.Tim.2,15).

Jumala Sõna – Piibel, Pühakiri – on tõde. Kui nüüd Jumal tahab, et me kõik tõe tundmisele tuleksime, siis soovib Ta, et me kõik seda Tõesõna ka loeksime ja sellest õpiksime. Me oleme näinud, kuidas Jumal on teinud kõik selleks, et Pühakiri oleks igale inimesele kättesaadav talle arusaadavas keeles. Me oleme näinud, kuidas Jumal on avanud inimeste mõistuse, kes on püüdnud sellest Tõesõnast aru saada. Miks? Sest Ta tahab, et kõik inimesed tuleksid tõe tunnetusele!

Kuid tõe tunnetusele ehk tundmisele tulek ei ole eesmärk omaette. Seepärast ei ole seda ka meie algtekstis esitatud omaette, vaid koos Jumala tahtega, et me õndsaks saaksime; ja ma tahan ikka rõhutada selle tegelikku mõtet: et me õnnelikuks saaksime! Just meie õnn on Jumala ülim tahe. Kõik on Ta teinud selleks, et me oleksime õnnelikud! Ka tõe on Ta avaldanud selleks, et meid õnnelikuks teha!

Tõetundmisele tulek teeb õnnelikuks! Ja Jumal tahab, et kõik inimesed saaksid tõetundmisele tuleku kaudu õnnelikuks!

Suurim tõde Jumalast, mis peaks meid õnnelikuks tegema, on see, et Ta armastab meid kõiki. Kui palju on sellest armastusest kirjutatud Tõesõnas! Kas või meile kõigile hästituntud Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!"

Näete, kui Jumal midagi tahab, siis Ta ka midagi teeb, selleks et see tahe sünniks! Ja Ta on teinud mitte ainult midagi, vaid Ta on teinud kõik! Ta on andnud mitte ainult midagi, vaid Ta on andnud kõik! Andes oma ainusündinud Poja surma meie eest, andis Ta oma parima! Ta andis oma südame!

Sellega andis Ta võimaluse saada õndsaks, s.o. õnnelikuks kõigile inimestele, sest Jeesus suri kõigi eest. Jumala armastus ei ole määranud maailmas hukkumisele ühtegi inimest, mitte ühtainustki!

Apostel Paulus, kes väljendas tõe Jumala tahte kohta, jätkab kirjeldusega sellest, mida Jumal on teinud, et see tahe oleks teostatav kõigi juures – 1.Tim.2,5.6: "Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus, kes andis iseenese lunastushinnaks kõikide eest."

Kui mitme inimese eest maksis lunahinna Jeesus? – Kõikide eest! Kas on siis maailmas kedagi, kes peab hukkuma või on määratud hukkumisele? Mitte kedagi. Kõigi eest on hind makstud.

Armas õde ja vend, armas laps, armas oma inimene ja armas külaline, ka sinu eest on lunahind makstud! Jumal tahab, et ka sina õndsaks, s.o. õnnelikuks saaksid, tulles tõe tunnetamisele. Ja see tõde on, ma kordan, et Jumal armastab sind ja soovib veeta terve igaviku koos sinuga seal maal, kus kõik on alati õnnelikud!

Ükskõik kui kõlvatuna või patusena sa end tunned, pöördu Jeesuse poole – "Tema päästab oma rahva nende pattudest" (Mat.1,21). Just seda võimalust pakkus Peetrus oma nelipühijutluses neile, kellest paljud olid aidanud kaasa Jeesuse ristilöömisele. Ta julgustas neid – Apt.2,21: "Igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb!" Panite tähele: kui mitu? – Igaüks!

Mitte igaüks, kes oma hädas inimesi appi hüüab, ei pääse! Alati lihtsalt pole läheduses kedagi, kes suudaks päästa. Aga kui sa oma patuhädas hüüad appi Issanda nime, võid sa olla julge, sest tõotus on: "Igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb!" Jeesus, Päästja, on alati lähedal – ja Ta on täiesti võimeline päästma igaüht, kes Teda appi hüüab!

Need sõnad – igaüks, kõik, kes iganes – on toonud troosti ja julgustust loendamatutele hingedele. John Bunyan kirjutas kord: "Kui Jumal oleks kirjutanud oma käega: 'Kui John Bunyan tuleb minu juurde, siis ma päästan tema,' siis ma oleksin kahelnud, sest ma oleksin võinud mõelda: 'Kindlasti pole see mina – vaene joodik. See on keegi teine John Bunyan, kes elas sajad aastad tagasi, või keegi teine John Bunyan, kes elab sadade aastate pärast, või on see keegi John Bunyan merede taga. Kindlasti ei saa see olla mina – vaene, vilets patune.' Kuid kui Jumal ütles "igaüks," siis ma tean, et Jumal arvestas ka minuga."

Jah, tõesti, ka Paulus kinnitab, et "igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse" (Rom.10,13). Siinjuures ei maksa mööda minna ka sellest Jeesuse tõotusest – Mat.10,32: "Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas." Ka see teatab, et igaüks võib saada päästetud, kuid annab Issanda nime appi hüüdmisele pisut laiema tähenduse!

Igal juhul, sõber, kui sa arvad, et oled liiga patune, et saada päästetud, siis ütleb Jeesus sulle – Luk.5,32: "Ma ei ole tulnud õigeid kutsuma meeleparandusele, vaid patuseid!" Paulus kirjutab, et "Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime" (Rom.5,8).

Kui sa kardad, et sinu poolt tehtud ülekohus lahutab sind igavesti Jumalast, kuule Peetruse tunnistust – 1.Pet.3,18: "On ju ka Kristus kord surnud pattude pärast, õige ülekohtuste eest."

Kui sa oled oma tegude pärast olnud ära neetud, siis tea, et Jeesus "sai needuseks meie eest" (Gal.3,13). Et igal juhul läheks täide tõde: "Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse!"

Üks inimene oli suurtes kahtlustes. Ta mõtles, et tema, lihtsa patuse inimese jaoks ei ole päästmist. Siis nägi ta midagi unes, mis teda mõtlema pani. Oma unenäos näis ta olevat taeva linna värava taga, kust ta nägi ühte hulka marssimas linna värava poole, lauldes ilusaid laule ja kandes palmioksi. Tema silme all läksid nad väravast sisse ja veel kaua kostus imeilus muusika...

"Kes need olid," küsis ta inglilt.

"Need olid jumalakartlikud prohvetid," vastas ingel.

Mees ohkas sügavalt: "Kahjuks ma ei ole prohvet ja ei saa iial selleks ning ma ei saa minna väravast sisse!"

Peagi lähenes teine inimrühm, väljanägemiselt niisama armsad ja võidurõõmsad, riietatud valgeisse rüüdesse. Kui nad läbisid värava, kostis jällegi rõõmus tervitus.

"Kes need on," küsis mees.

"Need on jumalakartlikud apostlid," oli ingli vastus.

Mees ohkas jällegi: "Kahjuks ei kuulu ma ka sellesse rühma. Minu jaoks ei ole lootust."

Siis nägi ta üht suurt hulka eemalt lähenemas; tärkas lootus, mis kadus niipea, kui ta sai teada, et need olid märtrid ja ta ei võinud siseneda koos nendega.

Lõpuks nägi ta suurt hulka – suuremat kui kõik eelmised kokku – marssimas vapralt linna värava poole, lauldes kauneid võidulaule. Ees kõndis naine, kes oli kord suur patune, ja röövel, kes suri ristil. Kui ta neid hoolega jälgis, tundis ta ära palju suuri patuseid, ja kui nad lähenesid linna väravale, mõtles ta: "Neid kindlasti väravas ei tervitata!"

Tema imestus oli suur, kui juba nende lähenedes rõkatas kogu taevas tervitushüüdest, mis oli seitse korda tugevam kui eelmiste puhul!

"Kes need on," küsis ta.

"Need on need, kes olid suured patused, kuid keda päästis suur, ülikülluslik arm!" vastas ingel.

"Tänu Jumalale!" hüüdis ta, "ma võin koos nendega minna linna sisse!"

Kas keegi veel kahtleb? Lase oma patust määrdunud rüü valgeks pesta Talle veres (Ilm.7,14) ja ühine selle suure hulgaga! Jeesus tahab sind päästa ja Ta on võimeline sind päästma!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv