Tulge laua äärde!
25.09.2010 - (1429)

1.Kor.10,14-22: "Sellepärast, minu armsad, põgenege ebajumala teenistuse eest! Ma räägin nõnda kui arusaajaile; otsustage ise, mida ma räägin. Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, eks see ole Kristuse ihu osadus? Sellepärast et on ainult üks leib, siis me, kuigi paljud, oleme üks ihu; sest me kõik saame osa ühest leivast. Vaadake Iisraeli peale, nagu ta liha poolest on! Eks need, kes söövad ohvreid, ole altari osalised? Mis ma nüüd ütlen? Kas seda, et ebajumala ohver on midagi? Või et ebajumal on midagi? Ei! Vaid ma ütlen: mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, aga mitte Jumalale. Ent ma ei taha, et teil oleks osadust kurjade vaimudega. Te ei või juua Issanda karikat ja kurjade vaimude karikat; te ei või osa võtta Issanda lauast ja kurjade vaimude lauast! Või tahame Issandat ärritada?"
Eriliste sündmuste ja tähtpäevadega käib enamus juhtudel kaasas söömine. Kui rahvas on kogunenud, kutsutakse nad varem või hiljem laua äärde. Täna hommikul on selleks kutsujaks Jeesus. Füüsilises mõttes on selle laua valmistanud meile küll koguduse osasaamise toimkond, kuid vaimulikus mõttes on selle valmistanud Jeesus, kes kutsub: "Tulge ühes minuga lauda, tulge püha-õhtusöömaajale!" Kuidas me peaksime sinna tulema?
1. Me peaksime tulema sinna puhaste kätega. Kui oleme töötanud aias või garaazhis ja tuleme seejärel tuppa sööma, siis peseme enne kindlasti käed. Tegelikult soovitatakse alati enne sööma asumist käsi pesta, sest me ei tea, kust me võisime saada oma kätele mõne ohtliku bakteri või pisiku.
Ka vaimulikus mõttes on meie käed tihti määrdunud. Oleme teinud midagi, mis on meid rüvetanud. Sellepärast kutsub Pühakiri meid üles enne "Issanda lauale" tulemist end läbi katsuma (1.Kor.11,28), mõtlema tõsiselt järele oma elu üle, kas mitte mingi patt ei lahuta meid Issandast. Kui me seejärel pöördume Jeesuse poole kahetsuses ja meeleparanduses, andestab Ta meile meie patud ja puhastab meid kõigest ülekohtust. Ja nii võime me tulla Issanda lauale puhaste käte ja puhta südamega.
Mõned inimesed tunnevad oma pattu nii raske koormana enda peal, et ei julge püha-õhtusöömaajast osa võtta, pidades end mitte selle vääriliseks. Kuid kes meist on tõeliselt vääriline? Mitte keegi! Me kõik oleme armust vastu võetud, kui oleme puhtaks pestud Talle veres. Ja uskuge: ei ole nii musti käsi või nii musta südant, mida Kristus ei suudaks puhastada. Nii et "läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks" (Heb.4,16). Saanud puhtaks jumaliku andestuse läbi, võime tulla julgesti Issanda lauale.
2. Enne sööma asumist peaks meil olema hea isu. Mis juhtuks, kui meid kutsutaks osa saama korralikust lõunasöögist, meie aga oleme enne seda näksinud pidevalt saiakesi, lutsinud komme, krõbistanud küpsiseid ja kartulikrõpse ning rüübanud peale limonaadi? Vaevalt, et meil on peale kogu selle rämpstoidu söömist veel hea isu lõunalauas, ehkki seal on maailma parim toit.
Paulus hoiatas: "Te ei või juua Issanda karikat ja kurjade vaimude karikat; te ei või osa võtta Issanda lauast ja kurjade vaimude lauast!" Kui te olete end selle maailma rämpstoitu täis söönud, siis ei ole teil lihtsalt isu Issanda lauas! Te ei oska hinnata selle toidu väärtust. See ei maitse teile!
Ma ei räägi praegu sellest leivast ja viinamarjamahlast, mis on meie laual. Ma räägin sellest vaimulikust toidust, mida need sümboliseerivad. Kui me oleme söönud end täis selle maailma vaimutoitu, siis pole ime, et meil puudub isu Jumala Sõna järele. See on nii Jumala kirjutatud Sõna kui Tema elava Sõna – Jeesuse – järele. Ps.34,9 kutsub üles: "Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!" Kuid me tunneme selle õiget head maitset vaid siis, kui me ei ole end eelnevalt täis toppinud selle maailma rämps-vaimutoitu.
Teadlased on avastanud viinamarjades kemikaali, mis vähendab südamehaiguste riski. Viinamarjamahl alandab vere kolesteroolitaset ja puhastab südant eluohtlikust ebapuhtusest. Issanda laual sümboliseerib viinamarjamahl Kristuse verd, mis puhastab meie vaimuliku südame patust kui eluohtlikust ebapuhtusest. Kuidas me küll seda vajame! Jeesus ütles – Mat.5,6: "Õndsad on need, kellel nälg ja janu on õiguse järele, sest nemad rahuldatakse." Aga ma ütlen veelkord: Meil on see nälg ja janu vaid siis, kui me ei ole end täis toppinud selle maailma tühjust! Tühjendagem end siis selle maailma tühisusest ja tulgem Issanda lauale hea isuga vaimuliku õnnistuse järele.
3. Sööma asudes me vajame aega, et seda söömaaega nautida. Tänapäeval jooksevad paljud inimesed oma töö juurest söögilaua äärde, söövad kiirustades oma eine ja jooksevad jälle tagasi oma toimetuste juurde. Kuid me peaksime õppima rahulikult toitu nautima. Me peaksime võtma selleks rohkem aega ja sööma kiirustamata. Nii on tunduvalt tervislikum.
Ja eriti käib see püha-õhtusöömaaja kohta. Meie vaimulikule tervisele on väga oluline, et me seda hetke pikendaksime, mõeldes kõigele sellele, mida see meile tähendab, kuidas meie elu sõltub täielikult Jeesusest, kui Jumala leivast, "kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu!" (Joh.6,32).
Häälestagem siis end osasaamisele tulles sellele, et me ei kiirusta, ei vaata kella, ei oota, et see juba rutem läbi saaks, vaid nautigem rahulikult seda aega, mille me veedame kõige lähedasemas osaduses Jeesusega, võttes osa Tema seatud pühast sakramendist. Ei sobi ju kiirustada sünnipäevalauas ega peielauas – veel vähem siis Issanda lauas!
4. Issanda lauas valitsegu kooskõla, harmoonia. Kahjuks ei valitse alati toidulauas inimeste vahel üksmeel ja rahu. Sõjaväeteenistuse ajal Venemaal läks ükskord söögilauas olukord nii pingeliseks – üks sõdur ei suutnud lõpetada minu pilkamist ja minu üle naermist nii kaua, kuni minu kannatus katkes ja ma lennutasin üle laua tema poole oma kahvli! Tõsi, pärast mu südametunnistus torkas mind ja ma leppisin selle poisiga ära ning meist said ühed suurimad sõbrad.
Aga nii see on, et vahel ühes lauas istuvate inimeste mõtted ei harmoneeru ning võivad tõusta üsna tõsised vaidlused. Juba selles Issanda lauas, kus osales Jeesus ise ihulikult, polnud täielikku kooskõla. Kirjutab ju Luukas – Luk.22,24: "Aga nende seas tõusis vaidlus ka selle kohta, keda neist tuleks arvata suuremaks."
On päris ilmne ja täiesti normaalne, et me ei mõtle kõik ühtemoodi ega näe asju samamoodi – ka paljusid vaimulikke asju –, kuid mis puutub Jeesuse lepitavasse ja lunastavasse ohvrisse, siis me usume kõik, et see toodi meie eest ning me kõik oleme selle eest kogu südamest tänulikud. Ja see peaks meid ühendama, hoolimata eriarvamustest mõnes väiksemas asjas – millele meil pole siin tegelikult põhjust ja aega mõeldagi!
Meie osasaamine ehk armulaud on "avatud", s.t. sellest on kutsutud osa saama ja osa võtma kõik, kes seda soovivad, hoolimata usutunnistusest ja kirikust või kogudusest, kuhu keegi kuulub. On ju meie osasaamisest osa võtnud isegi üks katoliku kiriku liige. Saades osa Jeesuse ihu ja vere sümbolitest, ei mõtle me neile asjadele, mis meid lahutavad, vaid Jeesusele, kes meid ühendab. Nii on Issanda lauas kõik eeldused selleks, et seal valitseks kooskõla, harmoonia.
5. Me peaksime olema tänulikud selle söömaaja eest. Ma nägin kord ühes kataloogis põlle, millele oli kirjutatud "Kiss the Cook" – "Suudelge kokka" ehk tagasihoidliku eestlase stiilis: "Tänage kokka!" Ma arvan, et kokk ei pea seda tänu välja nuruma, ta on ju selle ära teeninud.
Olles tulnud Issanda lauale, olgem ka meie tänulikud – tänulikud nii inimesele, kes selle on siia lauale valmistanud, kuigi vahel juhtub, et see pole meie arvates piisavalt pehme või piisavalt kõva – kui ka tänulikud Jumalale, kes on meile andnud nii igapäevase leiva kui Eluleiva, toites nii meie füüsilist kui vaimset ja vaimulikku inimest.
Jumal toitis oma Iisraeli rahvast kõrbes ime läbi mannaga, kuid nemad aina nurisesid. Mida nad sellega saavutasid? Ilmutades uskmatust, jäid nad ilma pärandusest Tõotatud Maal. Ja ega see nurisemises veedetud elu ka midagi väärt ole!
Nii et olgem tänulikud. Eriti selle söömaaja eest, mille Jeesus on meile valmistanud nii kalli hinnaga – söömaaja, mis on eelmaitse Talle pulma õhtusöömaajast, kuhu oleme kutsutud meie kõik.
6. Ja olgem Issanda laua suhtes lojaalsed. Kui su naine valmistab sulle söögi, siis sa ei lähe sööma mujale. Kui su pere peaks pidama sööklat, siis sa sööksid selles söögikohas, reklaamiksid ainult seda söögikohta ja kutsuksid oma sõpru ainult sellesse sööklasse sööma.
Alguses loetud kirjakohas räägib Paulus inimestest, kes püüavad süüa Issanda lauast ja ka kurjade vaimude lauast! Ärme unusta, et meie Jumal on "püha vihaga [ehk armukade] Jumal" (2.Ms.20,5). Teda pahandab ja kurvastab väga, kui me pole Talle lojaalsed. Nii et mõtleme hästi järele, kus me oma hingejanu kustutame. Kui me oleme valinud Jeesuse, siis teenigem Teda jäägitult, olles Talle lõpuni ustavad.
Ma usun, et me oleme siia tulnud puhaste käte ja hea isuga. Ma usun, et me oleme varunud aega, et seda söömaaega nautida ning meie vahel valitseb kooskõla, harmoonia. Ma usun, et me oleme Jumalale selle eest tänulikud ning me valime olla Talle lõpuni lojaalsed. Kui see on nii, siis... tere tulemast Issanda lauale!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv