Milline on minu taevas
25.10.2003 - (1912)

Mõni päev tagasi kuulsin lapsi töö juures omavahel arutamas, milline see taevas ikka on ja mida me seal teeme? Kuigi ma laste omavahelisest vestlusest osa ei võtnud, juhtis see ka minu mõtted sellele ja kas teate, mis järeldusele ma jõudsin: Praegu las olla taevas igaühele just selline, nagu tema taevast ette kujutab. Kusjuures taevas tähendab kõigi unistuste täitumise paika. Seepärast on väga raske ja isegi riskantne kellelegi taevasest elust väga konkreetse pildi maalida.

Tõsi, Piiblis leidub lõike, mida me kasutame taevase elu kirjeldamiseks, kuid enamuses neist kirjakohtadest ei räägita otseselt taevast. Jutt on kas Messia kuningriigist maa peal, kui Jeesus oleks Tema rahva poolt Messiana vastu võetud (Jesaja raamatus) või siis on tegemist prohvetitele näidatud nägemustega, mida ei saa võtta päris reaalsusena (näit. Ilmutusraamatus). Jeesus, kes on ainsana taevast maa peale tulnud, ei rääkinud ka taevast suurt midagi konkreetset. Pigem rääkis Ta sellest, kuidas taevasse saada. Isegi küsimusele, "Kas on pisut [või palju] neid, kes saavad õndsaks [taevasse]" (Luk.13,23), vastas Ta otsesest vastusest kõrvale põigeldes – Luk.13,24: "Võidelge, et te läheksite sisse kitsast uksest!"

Miks on riskantne rääkida taevast konkreetsetes terminites ja selle elust üksikasjades. Esiteks sellepärast, et me seda täpselt ei tea. Paulus kirjutab taevast ja sealsest elust 1.Kor.2,9: "Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!" Kui üks asi pole isegi meie südamesse tõusnud, kuidas saame me siis rääkida sellest nii konkreetselt?! Aga et meil mingi aimdus on taevast kui õnnemaast, see on Püha Vaimu töö, nagu ka järgmine salm teatab: "Ent Jumal on selle meile ilmutanud Vaimu läbi; sest Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused" (s.10).

Teine põhjus, miks taevasest elust rääkimine väga detailselt on riskantne, seisneb selles, et me võime inimese ära hirmutada, tehes taeva talle mitte ihaldusväärseks. Näiteks, kui me rõhutame seda, et taevas ehitatakse kodasid ja elatakse neis ning istutatakse viinamägesid ja süüakse nende vilja (Jes.65,21), siis paljudele ei tarvitse see olla sugugi ahvatlev väljavaade. On inimesi, kellele aia- ja põllutöö on suurimaks naudinguks, kuid on teisi, kes ei taha sellele mõeldagi, kes väldivad seda iga hinna eest. Me võime öelda, et taevas hakkame seda armastama, kuid see ei innusta meid taevasse pürgima. Samuti ei ole ehitustöö paljudele sugugi meeltmööda. Ja siis ütlevad teised: "Milleks üldse ehitada maju taevasse, kui need on seal juba olemas?" Ütles ju Jeesus – Joh.14,3-3: "Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen." Pealegi räägitakse Ilmutusraamatus kolossaalsete mõõtmetega Uuest Jeruusalemmast (Ilm.21), kus peaks ka jätkuma kortereid kõigile soovijaile!

Siis meelitatakse inimesi taevasse kuldsete kannelde ehk harfidega. On kindlasti neid, keda see mõte väga innustab, kuid tõele au andes paljud kardavad seda päeva, mil nad peavad hakkama tegelema muusikaga, mis pole neid siin maa peal absoluutselt huvitanud!

Ja kui me vaatleme veel mõnd pilti taevast, mis on antud Ilmutusraamatus, ja kus pühad olevused "ei lakka ööd ja päevad ütlemast: "Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, kes oli ja kes on ja kes tuleb!"" (Ilm.4,8), siis on palju neid, keda perspektiiv veeta selliselt igavene elu taevas üldsegi ei huvita.

Siis on jälle neid, keda ei rõõmusta sugugi, kui me räägime palju sellest, et taevas pole abielu. Me toetume Jeesuse sõnadele – Mrk.12,25: "Sest kui surnuist üles tõustakse, ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid, kes on taevas." Mõni küsib kohe otse: Kas me oleme siis mingist kesksoost? Ohtlik on sellel teemal konkreetselt rääkida. Hirmutame paljud inimesed ära. Jeesus ei ütle, et taevas pole naist ega meest, et seal pole perekonda. Ta ütleb vaid, et seal ei võeta naist ega minda mehele.

Vast on siin paras aeg põigata korraks Jesaja raamatusse ja tuua sealt konkreetse näite sellest, et ta ei räägi otseselt elust taevas, nagu me sageli nii ühemõtteliselt neid kirjakohti tõlgendame. Me viitasime kodade ehitamisele ja viinamägede istutamisele taevas, nagu tavaliselt Jesaja raamatust loetakse. Ja lõpuks rääkisime abielu puudumisest taevas. Kuid millest kirjutab Jesaja tegelikult? Loeme selle kodade ja viinamägede loo selle kontekstis, mis peaks tooma meid kiiresti maa peale! Jes.65,17-25:

"Sest vaata, ma loon uued taevad ja uue maa! Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde, vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast! Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks! Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast; seal ei ole enam kuulda nutu- ega hädakisahäält! [Siiamaani sobib kõik ka uue maa kohta, aga edasi?] Seal ei ole enam imikut, kes elab ainult mõne päeva, ega rauka, kellel ei täitu ta päevade määr, vaid kõige noorem sureb saja-aastaselt ja alles saja-aastast patust tabab needus! Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks, sest mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga ja mu valitud kasutavad ise oma kätetööd! Nad ei näe asjata vaeva ega sünnita kohkumuseks, sest nad on Jehoova õnnistatud sugu ja ühes nendega nende võsud! Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud! Hunt ja tall käivad ühes karjas, lõukoer sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, ütleb Jehoova!"

Või loeme teise sageli tsiteeritud teksti Jesaja raamatu lõpust, kus pidavat olema tõestus, et uuel maal peetakse hingamispäeva. Ärgu nüüd keegi ehmatagu! Ma ei väida, et uuel maal ei peeta hingamispäeva. Kui hingamispäeva peeti sellel maal juba enne pattulangemist (1.Ms.2,1-3) ja see päev tehti inimese pärast (Mrk.2,27), siis on loogiline, et see on inimesele õnnistuseks ka uuel maal ehk taastatud Paradiisis. Kuid et Jesaja kirjutaks hingamispäeva pidamisest uuel maal, selle seab kontekst küll suure kahtluse alla. Ta kirjutab – Jes.66,22-24:

"Sest otsekui uued taevad ja uus maa, mis ma teen, püsivad minu palge ees, ütleb Jehoova, nõnda püsib ka teie sugu ja teie nimi! Ja noorkuust noorkuusse ning hingamispäevast hingamispäeva tuleb kõik liha mu ette kummardama, ütleb Jehoova! Kui nad välja lähevad, siis nad näevad nende meeste laipu, kes astusid üles mu vastu; sest nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu, ja nad on jälkuseks kõigele lihale!"

Noorkuude (tseremoniaalpühade) tähistamine, kogu "liha" kogunemine ja laipade nägemine küll kuidagi ei mahu uue maa konteksti! Paulus kirjutab, et "liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust" (1.Kor.15,50).

Need mõned näited peaksid võtma pisut maha meie hasarti kirjeldada taevast või uut maad Jesaja raamatu konkreetsete terminitega. Üllatavana, nagu see võib tunduda, ei leia ma parima ja kõige ahvatlevama uue maa kirjelduse praeguse aja inimese jaoks mitte üksikuid konkreetseid Piibli kirjakohti kokku kombineerides (neid nende kontekstist välja rebides), vaid Ellen White'i raamatu Suur võitlus lõpust (GC 677,678). Ja veel üllatavam on see, et tema maalitud pilt uuest maast on enam kooskõlas Piibli üldise ideega uuest maailmast kui need sageli tsiteeritud üksikud kirjakohad meile võiksid anda. Ta kirjutab:

"Seal mõtisklevad surematud kustumatu rõõmuga loova väe imede ja lunastava armastuse mõistatuse üle. Seal pole halastamatut, petvat vaenlast, kes ahvatleks Jumalat unustama. Iga annet arendatakse, iga võimet suurendatakse. Teadmiste omandamine ei väsita mõistust ega kurna jõudu. Seal võib teostada kõige suurepärasemaid ettevõtmisi ja unistusi, ellu viia kõrgeimaid ideid ja teostada ülevaimaid taotlusi. Ja ikkagi kerkib uusi kõrgusi ületamiseks, uusi imesid imetlemiseks, uusi tõdesid mõistmiseks ja uudseid eesmärke mõistuse, hinge ja ihu võimete rakendamiseks.

Jumala lunastatutele on uurimiseks avatud kõik universumi aarded. Surelikkuse ahelaist vabadena võivad nad lennata kaugetesse maailmadesse — maailmadesse, mille elanikud värisesid kurbusest inimlaste hädasid nähes, ja rõkkasid rõõmulauludest iga lunastatud hinge pärast. Kirjeldamatu heameelega sukelduvad selle maailma lapsed langemata olendite rõõmudesse ja tarkusesse. Nad jagavad meiega teadmiste ja mõistmise aardeid, mida nad on omandanud läbi ajastute Jumala kätetööd uurides. Tumestamata pilguga vaatlevad nad loodu aulikkust — päikesi, tähti ja nende süsteeme, mis kõik tiirlevad neile määratud korras ümber Jumala trooni. Kõigele, alates vähimast kuni suurimani, on kirjutatud Looja nimi. Kõiges on näha Tema väe rikkust.

Ja iga järgnev aasta igavikus toob esile ikka rikkalikumaid ja aulisemaid ilmutusi Jumalast ning Kristusest. Sedamööda, kuidas kasvavad teadmised, suureneb ka armastus, aukartus ja Jumala laste õnn. Mida rohkem inimesed Jumalast teada saavad, seda enam imetlevad nad Tema iseloomu. Kui Jeesus avab nende ees lunastuse rikkusi ja hämmastavaid saavutusi suures võitluses Saatanaga, värisevad lunastatute südamed veelgi tulisemas pühendumises ja veelgi suurema vaimustusega mängivad nad kuldsetel kanneldel. Kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat häält ühinevad võimsaks kiituselauluks."

Sellise taeva kirjelduse kontekstis ei häiri vist küll enam kedagi kuldsete kannelde ja taevase ühendkoori mainimine. See saab paljudele lihtsalt üheks uueks erutavaks kogemuseks. Aga põhiolemuses saab igaüks tegelda teda huvitava asjaga – ilma ühegi segava tegurita. Ja see ongi taevas.

Nii et kujutle julgelt ette taevast just sellisena, nagu sa sooviksid seda näha. Ära aseta seda teiste inimeste maalitud raamidesse. Olgu sinu taevas sinu unistuste täitumise paik! Ja just seda see ongi!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv