Jumalal oli selle vastu
25.10.2014 - (1284)

Kuuendal loomispäeval valmistas Jumal esimese inimpaari – Aadama ja Eeva – ja pani nad Eedeni aeda elama ning andis neile tööks seda aeda harida. Üllataval kombel andis Ta ka ühe keelu ja hoiatuse – 1.Ms.2,16.17: "Ja Jehoova Jumal keelas inimest ja ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!"
"Hea ja kurja tundmise puu" – "huvitav nimi," võisid mõelda Aadam ja Eeva. "Mis on hea, seda me teame, aga mis on kuri... ja mis on surm? Üks on selge, selle puu viljast ei tohi süüa. Ja seni, kui me sellest ei söö, ei muutu midagi..."
Nii möödus kuues loomispäev. Piibli aruanne ütleb – 1.Ms.1,31-2,1: "Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea! Siis sai õhtu ja sai hommik, – kuues päev. Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud." Loomise algusest oli möödunud kuus ööpäeva – kuus tööpäeva. Aga enne, kui loomisnädalale punkti panna, kirjutab Mooses veel ühest Jumala tegevusest ja alles siis teeb kokkuvõtte kogu loomisnädalast – 1.Ms.2,2-4: "Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval oma töö, mis Ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud. See on lugu taevaste ja maa sündimisest, kui need loodi."
Jumal hingas seitsmendal päeval – terve päeva! Miks? Oli Ta väsinud? Oli Ta ju teinud ära suure töö? Prohveti kaudu Ta ütleb – Jes.40,28: "Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Jehoova, on maailma otste looja; Tema ei väsi ega tüdi, Tema mõistus on uurimatu!" Mis oli siis selle väsimatu Jumala mõistuses või mõttes? Jeesus ilmutas selle, öeldes – Mrk.2,27: "Hingamispäev on tehtud inimese pärast." Jumal valmistas hingamispäeva – õnnistatud ja pühitsetud päeva – ning andis inimesele selle pidamise eeskuju, hingates ise sellel päeval "kõigist oma tegudest." Kui Jeesus ütleb, et "hingamispäev on tehtud inimese pärast," siis on see ilmselt inimesele vajalik – igale inimesele, mitte ainult juudile. Kui me loeme, et "naine loodi mehe pärast" (1.Kor.11,9), siis järeldame sellest, et mees vajab naist. Kui me aga loeme, et "hingamispäev on tehtud inimese pärast," siis arvavad mõned, et inimene ei vaja seda hingamispäeva! Pidage meeles, et see pole lihtsalt üks hingamispäev, vaid "Jehoova, sinu Jumala hingamispäev" (2.Ms.20,10). Kirik võib seada üles oma hingamispäevi, aga iga nädala seitsmes päev – laupäev – on "Jehoova, sinu Jumala hingamispäev." Kui Jehoova on sinu Jumal, siis on ka Tema hingamispäev sinu hingamispäev! Ja sa vajad seda, sest sinu pärast on Ta selle teinud!
Kuid Jumalal oli hingamispäeva sisse seades meeles rohkem kui lihtsalt anda inimesele üks puhkepäev iga töönädala lõpus – veetmiseks koos oma Loojaga. Prohveti kaudu ilmutab Ta ühe teise suure tõe hingamispäevast – Hes.20,19.20: "Mina olen Jehoova, teie Jumal, käige minu seadluste järgi, pidage minu kohtuseadusi ja täitke neid ja pühitsege minu hingamispäevi, et need oleksid märgiks minu ja teie vahel, teadmiseks teile, et mina olen Jehoova, teie Jumal!" Jumal kõneleb oma rahvaga, öeldes, et hingamispäeva pidamine on märgiks ehk tunnuseks sellest, et teie olete minu rahvas ja mina teie Jumal! Ja kes on see Jumal? Looja. See on selgelt välja öeldud ka Jumala kümnes käsus. Selle neljas eeskiri kõlab nii – 2.Ms.20,8-11: "Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle."
See on Jumala poolt õnnistatud ja pühitsetud päev. Sellesse ei tohi suhtuda kui tavalisse päeva. Lõpuajal on ristirahvas suuresti hüljanud selle Looja "märgi" ja sellepärast pole ime, et Ilmutusraamatust leiame just lõpuaja kohta käiva üleskutse – Ilm.14,6.7: "Ja ma nägin teist inglit lendavat kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele. Ja ta ütles suure häälega: "Kartke Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtutund, ja kummardage Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!"" Austage Loojat! Miks Jumal hüüab nii? Miks Ta ei näe seda? Oh jah, Ta otsib märki, mis Talle seda näitaks. Ta otsib, kus on see rahvas, kes peab pühaks Jehoova, oma Jumala hingamispäeva!
Kas tõesti veel nüüd – 2000 aastat peale risti? Jah, hingamispäev on Jumala ja Tema rahva vahel igaveseks tähiseks või märgiks. Kuulge – 2.Ms.31,16.17: "Ja Iisraeli lapsed pidagu hingamispäeva nõnda, et nad teeksid hingamispäeva igaveseks seaduseks oma sugupõlvedele! Minu ja Iisraeli laste vahel on see igaveseks tähiseks, sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, aga seitsmendal päeval Ta hingas ja puhkas!" Vana Testamendi päevil oli Jumala rahvaks ajalik Iisrael, Uue Testamendi ajal – vaimulik Iisrael. Paulus ütleb väga selgelt – Gal.3,29: "Aga kui te olete Kristuse omad, siis olete ka Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi." Aabrahamile antud tõotused täituvad vaimuliku Iisraeli juures – kuid ainult siis, kui täidetakse Aabrahamile antud tingimused!
Laialt on levinud arvamus, et Kristus kaotas kõik Jumala käsud ja seadused; samal ajal tunnistatakse koos Paulusega, et "ümberlõikamine ei ole midagi ja eesnahk ei ole midagi, vaid tähtis on Jumala käskude pidamine" (1.Kor.7,19). See tähendab, et Kristus tühistas tseremoniaalkäsud, kuid näitas oma elu ja õpetusega, et tuleb pidada Jumala kümmet käsku, nende hulgas ka hingamispäeva käsku. Hingamispäeval kirikus käimine oli lausa Tema harjumus (Luk.4,16). Samal ajal näitas Ta väga selgesti, et juudid ei pidanud hingamispäeva nii, nagu Jumal oli seda mõelnud. Süüdistajatele vastas Ta – Mat.12,12: "Sellepärast sünnib küll teha head hingamispäeval!"
Jeesus ei tulnud tühistama Jumala käeke. Ta ise tunnistas – Mat.5,17.18: "Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud." Ja ega käsu vastased räägigi rohkem kui ühe käsu pidamise vastu. Aga kui Jumala kümnest käsust üheksa kehtivad, siis kehtib ka kümnes. Jakoobus kirjutab aastakümneid peale Jeesuse ülestõusmist – Jak.2,10.11: "Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu. Sest see, kes on öelnud: "Sa ei tohi abielu rikkuda!", on ka öelnud: "Sa ei tohi tappa!" Kui sa nüüd ei riku abielu, aga tapad, siis oled saanud käsust üleastujaks." Pole kahtlust, et siin on juttu Jumala kümnest käsust, millede kohta ütleb ka Paulus – Rom.7,12: "Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea."
Ja lõpuks – enamus kristlikust maailmast ei väidagi, et see üks käsk oleks ära kaotatud, vaid ainult muudetud. Kes muutis? Katoliku kirik ei varja, et tema seda tegi. Ta peab seda koguni märgiks sellest, et tal on võim korraldada siin maa peal usuasju. Tänamatut tööd teevad need, kes näevad vaeva tõestamaks, et Jeesus või apostlid tegid seda. Raske on olla valetunnistaja Jeesuse ja apostlite vastu! Selles küsimuses tuleb au anda katoliku kirikule; nad on ausamad kui protestandid!
Tasub meeles pidada, et Jumala "juures ei ole muutust ega varjutuste varju" (Jak.1,17). Jumalas, Tema iseloomus ja tahtes ei ole kunagi toimunud mingit muutust. Jumal mõistab kohut eestlase üle täpselt sama mõõdupuu järgi kui juudi üle. Vastasel juhul poleks Ta õiglane.
Aga, vaat, kelle juures toimus muutus! See oli algselt nii auline olevus, et Piibel nimetab teda "helkjaks koidutäheks" nagu Jeesustki! (Jeesus - Ilm.22,16) Ladinakeelses piiblis on ta nimi tõlgitud "Lutsifer." Loeme Jes.14,12-15: "Kuidas sa ometi oled, helkjas koidutäht, alla langenud taevast, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja? Sina mõtlesid oma südames: "Mina tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma aujärje ja ma istun kogunemismäele kaugel põhjamaal! Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks!" Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda!"
See on Saatana saamislugu; siin on tema algus – Hes.28,13-17: "Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid: rubiinid, krüsoliidid ja jaspised, tarsised, karneoolid ja nefriidid, safiirid, türkiisid ja berüllid; su raamistised ja õnarused olid kullast toode, valmistatud su loomispäeval! Sa olid nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes võis käia tuliste kivide keskel! Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut! Sinu suure kaubitsemise tõttu täitus su sisemus vägivallaga ja sa tegid pattu! Sellepärast tõukasin ma sind Jumalamäelt ja hävitasin sind, kaitsja keerub, tuliste kivide keskelt! Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast sa kaotasid tarkuse! Ma viskasin sind maa peale..."
Üsna selge pildi sellest, mis toimus tol ajal taevas, annab Ilm.12,7-9: "Ja sõda tõusis taevas: Miikael ja Tema inglid sõdisid lohe vastu, ja lohe sõdis ja tema inglid. Ja ta ei saanud võimust ja nende aset ei leitud enam taevast. Ja suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale, ja tema inglid visati välja ühes temaga."
Paljud on küsinud, et miks teda ei hävitatud? Jumal oma tarkuses teab, et kõige jaoks on oma aeg. Eriti siin tasub kannatlikkus end kuhjaga ära. Kui kurjus on end lõplikult ja täielikult paljastanud ning armastus on end täielikult ilmutanud, tõmbab Jumal otsad kokku! Siis on kõigil selge – miks? Ja kõik on oma palgaga rahul!
Nagu me lugesime, heideti Saatan taevast maa peale. Pärast inimese loomist otsustas ta viimase enda poole võita või, õigemini, petta. Me usume kindlasti, et esimesed inimesed olid selles küsimuses hästi informeeritud, hoiatatud. Ja et inimesel oleks võimalus näidata oma seisukohta selles küsimuses, selleks asetaski Jumal keset Paradiisi aeda hea ja kurja tundmise puu, öeldes – 1.Ms.2,16.17: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!"
Kahtlematult on olemas paralleel Eedenis antud hea ja kurja tundmise puu ning samas antud hingamispäeva vahel. Kui see puu oleks täna meil siin, siis mõtleksid ja ütleksid paljud: "Milleks selline kitsendus? Milleks selline keeld? Ega ma sellest puust söömisega ligimesele kurja tee? Jumalal... Kristusel pole kindlasti midagi selle vastu, kui ma sellest söön." Meil pole Eedenis antud hea ja kurja tundmise puud, kuid meil on Eedenis antud hingamispäev! Ja kõike seda öeldakse hingamispäeva käsu kohta!
Aga lähme Eedenisse. Me ei tea, kui kaua seal valitses rahu ja kooskõla, kuid ühel päeval leiame me Eeva üksi lähenemas hea ja kurja tundmise puule. Kus on Aadam? Eeva kuuleb mesimagusat häält – ei, see ei olnud Jumala hääl; see polnud inglite hääl; see polnud ka mitte tema mehe hääl. Ja naine mõtles: "Lähen õige vaatan!" Läinud hea ja kurja tundmise puule lähemale, märkas ta selle oksal ilusat lendavat madu. Ja madu räägib! – räägib ilusti ja õrnalt, kuid veidi imelikku juttu – 1.Ms.3,1: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" "Kus sa oled olnud... kas sa ei tea..." mõtles Eeva. "Oot, ma kohe seletan!" – 1.Ms.3,2.3: "Ja naine vastas maole: "Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!"" Nüüd näitas lendav madu, et ta teab palju rohkem kui Eeva – 1.Ms.3,4.5: "Ja madu ütles naisele: "Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!"" Ilmselt rääkis ta veel rohkemgi, püüdes veenda Eevat sellest puust sööma. "Ega see asi siis nii hull ole. Näe, mina söön ja elan – ja tänu sellele räägin! Mis ma enne olin – nagu kõik teised loomad – aga nüüd räägin ja olen kõigist targem!"
Ja naine hakkas mõtlema: "Tõesti, see piirang on asjatu. Puu nagu iga teine puu mille poolest see teistest erineb? Ega Jumalal ei ole midagi selle vastu, kui ma sellest söön. Ja üldse – miks Jumal peaks mind piirama, see on ju minu aed; mina ja minu mees oleme pandud valitsema kogu selle maa üle. Ilmselt Jumal ise sööb sellest puust, sellepärast Ta nii tark ongi. Kuid sellest jätkub meile kõigile..." Järgmine salm ütleb – 1.Ms.3,6: "Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi." Imelik tunne läbistas naise keha. Näe, maol oli õigus. Ta otsis kiiresti üles oma mehe ja pakkus ka temale. Aadam võpatas: "Minu naine peab surema ja mina jään üksi!" Aga... Eeva elas ja oli oma elevuses veel ilusam kui enne... "Kui meil tuleb surra, siis sureme koos," mõtles ta ning võttis Eeva käest keelatud vilja ja sõi.
Kas Jumalal polnud midagi selle vastu? Aruandest loeme – 1.Ms.3,7-19: "Siis nende mõlemate silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled. Ja nad kuulsid Jehoova Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Jehoova Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Jehoova Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?" Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?" Ja Aadam vastas: "Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!" Ja Jehoova Jumal küsis naiselt: "Miks sa seda tegid?" Ja naine vastas: "Madu pettis mind, ja ma sõin!" Siis Jehoova Jumal ütles maole: "Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi lojuste ja kõigi väljaloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja! Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema Seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!" Naisele ta ütles: "Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!" Aga Aadamale ta ütles: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!""
Kas Jumalal polnud midagi selle vastu? Ja kui Jumal võttis inimestelt ära paradiisi ühes selle katsekiviga, jättis Ta alles teise Paradiisis antud lojaalsuse "märgi" või "tähise" – hingamispäeva. See "märk" seisab Looja Jumala ja tema rahva vahel "igavesti." Saatan sosistab, et Jumalal pole midagi selle vastu, kui sa selle "märgi" jalge alla tallad või mõne teisega asendad. Ega Jumal pole väiklane! Arvatagu Jumalast mida tahes, kuid Ta ise ütleb nii – 1.Sam.2,30: "Kes austab mind, seda austan mina, ja kes mind ei pane mikski, on põlastusväärt!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv