On teisi maailmu, kus laulda
26.01.2008 - (1397)

1.Tes.5,1-11: "Aga aegadest ja tundidest ei ole teile, vennad, tarvis kirjutada, sest te ise teate selgesti, et Issanda päev tuleb nagu varas öösel. Kui nad ütlevad: "Nüüd on rahu ja julgeolek!", tabab neid äkiline hukatus nõnda nagu lapsevaev naise, kes on käima peal; ja nad ei pääse mitte pakku. Aga teie, vennad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks haarata kui varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega pimeduse lapsed. Siis ärgem magagem nagu teised, vaid valvakem ja olgem kained. Sest kes magavad, need magavad öösel, ja kes joobnud on, need on öösel joobnud. Aga meie, kes oleme päeva lapsed, olgem kained, varustatud usu ja armastuse raudrüüga ja päästelootuse kiivriga. Sest Jumal ei ole meid pannud viha alla, vaid pääste omandamisele meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest suri, et meie, kas valvame või magame, ühes Temaga elaksime. Sellepärast manitsege üksteist ja kosutage üksteist, nagu te seda teetegi."
Jumal, kes on andnud inimesele elu, on pannud inimesse ka elutahte. Ja ometi, kuidas me ka soovime elada, tuleb meil ükskord ikkagi surra. Oleme me selleks valmis? Piiblitekstis mainitud "Issanda päev" tuleb omal ajal sellele maailmale, kuid see "Issanda päev" võib tulla sinule ja minule palju varem – tegelikult iga hetk. Me kõik teame, et surmast lahutab meid vaid üks südamelöök. Süda jääb seisma – ja me olemegi surnud.
Oleme me selleks valmistunud? Mida oleme selleks teinud? Või polegi tarvis sellele mõelda ega midagi teha? Tuleb surm, millal tuleb, ja küll meid ka maha maetakse – selle eest hoolitsevad juba elavad. Ega nad ometi taha näha lagunevat laipa endi keskel. Aga kuidas või kuhu nad mind matavad, see mind ei huvita.
Mõnda inimest siiski huvitab. Üks vanem daam esitas oma kirikuõpetajale aegsasti oma ühe kindla soovi või nõude oma matuse kohta: mitte mingil juhul ei tohi tema kirstu kanda mehed! Õpetaja küsimuse peale, "Miks?", vastas naine: "Nad ei viinud mind välja siis, kui ma elasin, ja ma ei soovi, et nad viivad mu välja siis, kui olen surnud!"
Ma olen kuulnud, et ka Eesti adventkirikus on inimesi, kes on teinud oma matuseks põhjalikke ettevalmistusi: kes kõneleb, kes laulavad ja milliseid laule, kuidas ja kuhu maetakse; nad on kirjutanud valmis oma hüvastijätukõne ja määranud inimese, kes selle matusel ette loeb; nad on ostnud valmis puusärgi ja risti või hauakivi ja pannud valmis oma surirõivad.
Nende ettevalmistuste kohta ei saa öelda midagi halba. Lausa vajalik on, et oleks tehtud testament ja varutud "kirsturaha." Kuid kui ainult sellega piirdubki surmaks valmistumine, siis on kurb, sest Jumal soovib, et me ühes surmaks valmistumisega valmistuksime ka eluks! Ja see viimane on tunduvalt olulisem. Me usume ju hauatagust elu. Küsimus on: Kas me oleme selleks valmis? Kas me oleme selleks valmistunud? Kas me oleme andnud end täielikult Jumalale? Kas me koostöös Jumalaga oleme saavutanud võidu? Kas me võime öelda, nagu Paulus – 2.Tim.4,7.8: "Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist."
Keegi jutustas, kuidas tema parim sõber kolledzi päevilt suri 25-aastaselt – paar aastat peale kooli lõpetamist. Ühel kohtumisel veidi aega enne seda kurba sündmust ütles sõber, et tal on diagnoositud vähk. Seda oli raske uskuda, aga nii see oli.
"Mida sa teed, kui mõistad, et pead varsti surema? küsis ta sõbralt.
"See on lihtne," vastas sõber. "Sa sead asjad korda Jumalaga ja veedad nii palju aega oma armsatega kui võimalik. Siis sead sa asjad korda ka kõigi teistega."
Lõpuks ta lisas: "Tead, tegelikult peaksid sa elama iga päeva nii, nagu oleks sul jäänud vähe elada!"
Kuidas elas Jeesus oma elu? Kui Ta oleks jäänudki hauda maetuks, mida oleks kirjutatud hauakivile? Võib-olla oleks sinna kirjutatud sõnad, mis on uuristatud minu kasuisa Aleksander Kallaste hauakivile: "Tões ja töös oli sinu elu." Jeesuse elu iga päev oli veedetud tões ja töös – armastusetöös. Isegi Tema surm oli armastusetöö – tähtsaim samm lunastustöös!
Öeldakse, et see, kuidas su maine elu lõpeb, või kuidas sa sured, oleneb suuresti sellest, kuidas sa elad. Seepärast soovitatakse sul elada nii, et inimesed rõõmustaksid päeva üle, mil sa sündisid, ja nutaksid päeval, mil sa sured. See saab olla ainult siis, kui sa veedad oma elu head tehes, kui sa ei ela vaid enesele.
Kuulake, kuidas avaldab oma mõtteid elu ja surma üle Paulus – Flp.1,20-24: "Ma ootan ja loodan kindlalt, et ma milleski ei jää häbisse, vaid et Kristus nüüdki, nagu ikka, täie julgusega saab auliseks minu ihus, olgu elu või surma läbi. Sest minule on elamine Kristus ja suremine kasu. Aga kui lihas elamine on tulusam mu tööle, siis ma ei tea, kumba valida. Mind tõmbab nii see kui teine: ma himustan siit lahkuda ja olla Kristuse juures, sest see on hoopis palju parem; aga lihasse jäämine on vajalikum teie pärast."
Huvitav on, et vahel leian ka mina end mõtlemas just samu mõtteid! Tundes end nii väsinuna selle maailma võitlustest, sooviksin olla juba Jumala juures, kuid mõeldes siis teistele inimestele, eelkõige oma perele, olen ma valmis olema veel siin ja vaeva nägema, et mõnelegi kasuks olla. Aitaks ainult armas Jumal, et ma ei oleks kellelegi komistuseks, vaid kõigile õnnistuseks; et ma elaksin Jumalale rõõmuks. Olles nii elanud, ei karda ma tundi, mil Jumal kutsub mind siit ära, sest ma tean, et ees ootab mind midagi hoopis paremat.
Ma usun, et teile meeldib lugu, mille ma teile nüüd ette loen. See võib algul tunduda tavalise või koguni igavana, kuid selles on peidus nii mõnigi kallis pärl.
"Kui ma olin päris noor, oli meie perekond meie ümbruskonnas üks esimesi, kel oli telefon – vana poleeritud puust kestaga aparaat seinal ja selle kõrval rippumas kõnetoru. Ma mäletan isegi numbrit – 105. Ma olin liiga väike, et ulatuda telefonini, kuid ma kuulasin huviga, kuidas mu ema sellesse rääkis.
Kord tõstis ta mu üles, et saaksin rääkida isaga, kes oli ärireisil kodust kaugel. Maagiline! Siis ma avastasin, et kusagil selle imelise aparaadi sees elas hämmastav isik; tema nimi oli "Informatsioon, palun" ja polnud midagi, mida ta poleks teadnud. Minu ema võis küsida temalt ükskõik kelle numbri, ja kui kell oli jäänud seisma, teatas "Informatsioon, palun" otsekohe küsimise peale õige aja.
Oma enda esimese isikliku kogemuse selle imeasjaga tegin ma ühel päeval, kui ema polnud kodus. Mängides isa tööriistadega, lõin ma kogemata haamriga sõrme peale. Valu oli kohutav, kuid nutta polnud suurt mõtet, sest kedagi polnud kodus, et mind lohutada. Ma kõndisin mööda maja ringi, imedes valutavat sõrme, kuni äkki märkasin telefoni. Vedasin kähku tabureti selle alla, ronisin selle peale ning võtsin toru ja surusin vastu oma kõrva.
"Informatsioon, palun," ütlesin ma torusse.
Kostis väike klõpsatus ja üks selge nõrk hääl rääkis mu kõrva: "Informatsioon."
"Ma lõin haamriga oma sõrmele ja see valutab hirmsasti," nutsin ma telefoni. Nüüd, kus mind kuuldi, ma tõesti nutsin ja pisaradki voolasid.
"Kas su ema pole kodus?" küsis hääl telefonist.
"Kedagi pole kodus peale minu," ütlesin ma nuuksudes.
"Kas sõrmest jookseb verd?"
"Ei," vastasin ma, "ma lõin haamriga sõrmele ja see valutab."
"Kas sa suudad avada oma jääkapi?" küsis hääl telefonist. Ma vastasin, et suudan. "Siis võta sealt tükikese jääd ja hoia see sõrme peal. See leevendab valu. Ole ettevaatlik, kui sa kasutad jäätükki," manitses ta. "Ja ära nuta. Kõik saab korda!"
Pärast seda pöördusin ma "Informatsioon, palun" poole iga asja pärast. Ma palusin abi oma geograafia tunni jaoks ja ta ütles, kus asub Philadelphia linn ja Orinoco jõgi. Ta aitas mind mu aritmeetikas ning ütles, et vöötorav – ma olin püüdnud selle kinni pargist eelmisel päeval – sööb puuvilju ja pähkleid.
Ja siis juhtus, et Petty, meie armastatud kodune kanaarilind, suri. Ma helistasin "Informatsioon, palun'ile" ja rääkisin talle ära selle kurva loo. Ta kuulas mind ära ja ütles siis midagi, mida täiskasvanud ütlevad lapse rahustamiseks. Kuid mind see ei lohutanud. Miks on ikkagi nii, et linnud laulavad nii kaunisti ja valmistavad rõõmu tervetele perekondadele, ainult selleks, et ühel päeval jääb neist järele vaid elutu sulepamp puuri põhjas? "Informatsioon, palun" näis mõistvat minu sügavat muret, kui ta ütles vaikselt: "Paul, pea alati meeles, et on olemas teisi maailmu, kus laulda." Miskipärast hakkas mu parem.
Ühel teisel päeval oli ma jälle telefoni juures. "Informatsioon," ütles tuttav hääl.
"Kuidas kirjutatakse sõna "fix"?
"F-I-X," vastas "Informatsioon, palun." Sel hetkel mu õde, kellele aina meeldis mind hirmutada, ehmatas mind järjekordselt ja ma kukkusin toolilt alla, tõmmates endaga kaasa telefonitoru koos juhtmega, mis oli juurtega telefoniaparaadist välja tulnud.
Mõni minut hiljem seisis ukse taga üks mees. "Mina olen telefoni parandaja. Ma töötasin siin lähedal ja operaator ütles, et selle numbriga võib olla juhtunud mingi õnnetus." Ta võttis toru minu käest, küsides: "Mis juhtus?" Ma rääkisin talle kõik ära. "Hea küll, me saame selle parandada paari minutiga." Ta avas telefoni karbi, kus oli sees palju juhtmeid ja kinnitas telefonitoru juhtme otsad kõvasti mingite kruvidega. Seejärel vajutas ta paar korda hargile ja seejärel rääkis torusse: "Tere, siin on Pete. Numbris 105 on kõik kontrolli all. Lapse õde ehmatas teda ja ta tõmbas juhtme aparaadist välja." Ta pani toru hargile, naeratas, patsutas mulle õlale ja läks uksest välja.
Kui ma sain 9-aastaseks, kolisime me teise kohta elama ja ma tundsin suurt puudust sellest abilisest. "Informatsioon, palun" kuulus sellesse vanasse puukasti endise kodu seinal ja ma millegipärast ei proovinud kunagi uut saledat telefoni elutoa laual. See oli midagi muud. Ometi mõtlesin ma tihti vanadele headele aegadele, mil ma võisin helistada "Informatsioon, palun'ile" ja saada õige vastuse. Nüüd alles ma mõtlesin sellele, kui kannatlik, mõistev ja lahke oli olnud see telefoni operaator, raisates oma kallist aega ühele väikesele poisile.
Aastaid hiljem sattusin ma oma kunagise kodulinna lähedale ja helistanud esmalt oma õele, kes seal elas, valisin ma, midagi mõtlemata, nagu automaatselt, oma kodulinna operaatori numbri ning ütlesin: "Informatsioon, palun." Aeg oleks nagu tagasi kerinud, kui ma kuulsin tuttavat häält, mida ma tundsin nii hästi: "Informatsioon." Ma ei olnud planeerinud, kuid ma kuulsin end ütlemas: "Kas te ütleksite mulle, kuidas kirjutada sõna "fix".
Sellele järgnes pikk paus. Siis tuli õrnal häälel vastus: "Ma arvan," ütles "Informatsioon, palun, "et su sõrm peaks nüüdseks juba terve olema."
Ma naersin. "See olete siis tõesti teie. Ma ei tea, kas teil on aimugi, kui palju te mulle tähendasite noil aegadel."
"Mina jälle mõtlen," vastas "Informatsioon, palun," "kas teil on aimu, kui palju teie tähendasite mulle. Mul polnud omal lapsi ja kuidas ma küll ootasin teie kõnesid! Rumal, eks ole ju?"
See ei näinud rumal, kuid ma ei öelnud seda talle. Selle asemel rääkisin ma, kui sageli olin ma mõelnud temale aastate jooksul ja küsisin, kas ma võin talle jälle helistada, kui ma järgmisel korral tulen oma õde vaatama.
"Palun, tehke seda kindlasti. Küsige vaid Sally't," vastas ta.
Oli kummaline kuulda, et "Informatsioon palun" omas ka tavalist nime.
Mõni kuu hiljem olin ma jälle sealkandis ja helistasin vanasse kodulinna. "Informatsioon", vastas võõras hääl. Küsisin Sally't.
"Kas te olete ta sõber?" küsis võõras.
"Jah," vastasin, "üks vana sõber."
"Siis on mul kahju teile teatada, et Sally suri 5 nädala eest." Kuid enne, kui ma jõudsin toru ära panna, ütles ta: "Oodake hetk! Kas teie olete Paul?"
"Jah," vastasin.
"Sally jättis teile sõnumi. Ta kirjutas selle paberile."
"Mis see oli?" küsisin ma ootusärevuses.
"Siin see on; ma loen selle teile ette: "Öelge talle, et ma ütlen ikka veel: on teisi maailmu, kus laulda. Tema teab, mida ma sellega mõtlen."
Ma tänasin teda ja panin toru ära. Jah, ma teadsin, mida Sally mõtles."
Kas meie teame?
Oh, kuidas mulle meeldib see mõte: On teisi maailmu, kus laulda! Ma ei jõua ära oodata, millal ma sinna saan, et igavesti laulda ja mängida oma Loojale ja Lunastajale! Nüüd ma mõistan ka, miks Jumal linde nii väga armastab – nad laulavad ju Talle vahetpidamata!
Ja lõpuks, "Eesti Päevalehest" 20.05.2006 võis lugeda: "Uus aastatuhat on pööranud pea peale senised füüsikareeglid ja teadmised universumist, sest mitmed teadlased on üha tõsisemalt hakanud tegelema nn superstringiteooriaga, mille järgi kogu universum ei koosne lihtsalt pisikestest aineosadest, vaid kitarrikeelena vibreerivatest osakestest." "Stringiteooria pakub ühtset matemaatilist raamistikku, mis hõlmab kõiki jõude ja mateeriat." "Siiski, väga piltlikult võttes võiks universumit stringiteooria järgi tõesti võrrelda meeletult suurel hulgal keelpillidel mängitava kontserdiga.”
Kas sina tahad mängida selles kontserdis? Mina tahan. Siis valmistugem selleks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv