Jumala plaan edukaks abieluks
26.02.2011 - (1472)

Ühelt filminäitlejalt, kes oli tuntud oma romantiliste rollide poolest, küsiti kord: "Milline on üks hea armastaja?" Ilmselt oodati temalt tüüpilist kerglase mehe vastust, kuid ta üllatas kõiki, kui ütles: "Üks hea armastaja on mees, kes suudab rahuldada üht naist kogu oma elu ja kes suudab rahulduda ühest naisest kogu oma elu. Hea armastaja ei ole see, kes käib ühe naise juurest teise juurde – iga koer võib seda teha!"
Kahjuks räägivad paljud meie ajakirjad, filmid ja TV programmid teist keelt. Nad ütlevad, et traditsiooniline abielu on inimest, eriti naist represseeriv ja tema väärikust alandav igand ning me vajame sellele kaasaegseid alternatiive. Paljud ülikoolid pakuvad isegi kursusi "abielu alternatiividest," kus väidetakse: "Traditsioonilise abielu ja traditsiooniliste peresidemete kontseptsioon on iganenud. Me peame looma suhteid, mis sobivad paremini meie kaasajaga."
Kas tõesti? Ma arvan, et me peaksime selles küsimuses pöörduma suure Arhiteksti poole, kes abielu alguses kavandas, ja uurima välja, mida Tal on selle kohta öelda. Lugegem Piiblist 1.Ms.2,24.25: "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha! Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud mitte."
Kõigepealt tuletagem meelde, kes selle mõtte kirja pani. Seda ei teinud Aadam ega Eeva. Seda tegi Jumala juhtimisel Mooses umbes 2500 aastat peale Jumala poolt abielu sisseseadmist – niisiis ajal, mil abielu kõigi selle rõõmude ja muredega, kordaminekute ja luhtumistega oli proovitud ehk praktiseeritud juba piisavalt kaua. Seega on Mooses pannud kirja juhtnöörid, mille järgimine tuleb ainult kasuks igale abielule.
1. MAHAJÄTMINE. Abielu algab mahajätmisega – endiste lähedaste inimeste mahajätmisega, nagu kirjutab Mooses: "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema..." Isegi siis, kui noorpaar asub elama vanemate majja, jätavad nad maha oma isa ja ema, s.t. moodustavad omaette, neist sõltumatu üksuse. Vanematel pole enam võimu nende üle. See ei tähenda isa ja ema ignoreerimist või unustamist; see ei tähenda ema-lapse või isa-lapse suhete purustamist. Tihti muutuvad need suhted isegi soojemaks. Nüüd, kus ollakse ise ema või isa, mõistetakse ka oma ema või isa paremini. Loomulikult suheldakse edasi, kuid erineval tasandil, kus kõige lähedasemaks inimeseks, kellega kõige enam arvestatakse, on abikaasa. Kõige parem on, kui noor abielupaar ei oleks ka materiaalselt sõltuv oma vanemaist, vaid saaks ise hakkama. Sellepärast ütlebki rahvatarkus: "Kas sõjaväeteenistuses käidud? Kas püsiv töökoht ja sissetulek olemas? Kas püsiv eluase olemas? Kui sa saad vastata neile küsimustele "Jah!" alles siis võid sa mõelda "Jah!" ütlemisele altari ees!" Lühidalt: abielupaar peab sama ise hakkama.
Et saaks alata õnnelik ja edukas abielu, peab toimuma isa ja ema mahajätmine. Kuid, nagu te mõistate, peab see protsess olema vastastikune, s.t. vanemad peavad maha jätma ehk endast lahti laskma lapsed, kes abielluvad. Nad peavad laskma neil minna ja rajada oma elu, oma perekond. Nad peavad laskma neil teha oma valikud. Laste kasvatamise ja juhtimise aeg on möödas; nüüd tuleb neid võtta kui iseseisvaid inimesi, kes korraldavad oma elu ise.
Enamus pulmatseremooniatel küsitakse pruudi isalt: "Kes annab selle naise abikaasaks sellele mehele?" Ja see vastab: "Tema ema ja mina anname." Võib-olla tuleks sarnane küsimus esitada nii pruudi kui peigmehe nii isale kui emale? Umbes nii: "Kas te annate oma tütre abikaasaks sellele mehele? Kas te annate oma poja abikaasaks sellele naisele?" Noorpaari vanemad peavad laskma oma linnukestel takistamatult pesast ära lennata ja valida ise endale meelepärase elukoha!
Üks Ameerika rahvalik laul räägib Billy Boy'st, kes tahab abielluda oma armastatuga. Kuid, nagu ütlevad laulu sõnad, "tüdruk on liiga noor ega suuda lahkuda oma emast." Mees teeb armsamale korduvalt ettepaneku abiellumiseks, kuid iga kord tuleb välja, et "tüdruk on liiga noor ega suuda lahkuda oma emast." Viimases salmis on ta armsama vanuseks juba... 85 aastat, kuid laulu sõnade kohaselt "tüdruk on liiga noor ega suuda lahkuda oma emast." Huvitav, kui vana pidi olema ta ema! Kuid selles loos ei olnud ka 85-aastane tüdruk veel piisavalt vana, et "jätta maha" oma ema ja abielluda vaese Billyga. Ma ütlen "vaese" sellepärast, et mõelge, kui kaua ta pidi ootama oma armsama kätt! Ja ilma ta jäigi, sest tüdruk ei suutnud kunagi lahkuda oma emast.
Nii et esimene eeldus õnnelikuks ja edukaks abieluks on lahkumine ehk mahajätmine. Teine eeldus õnnelikuks abieluks on...
2. KOKKUSAAMINE ja KOKKUJÄÄMINE. Pühakirjast lugesime: "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning HOIAB OMA NAISE POOLE..." Otseses tõlkes: "kleepub oma naise külge." See kõneleb tugevast ja kestvast ühendusest, mida omavad kokkuliimitud asjad.
Enamus paare tõotavad abielludes kokku jääda, "kuni surm meid lahutab." Kahjuks tundub, et väga paljud ei mõtle seda tõsiselt. Kuid see on pühalik tõotus – Jumala ja rohkete tunnistajate ees – mitte ainult teineteisele, vaid ka Jumalale. Suhtuda sellesse kergelt on tõsine viga. Ja ometi tundub, et mõned abiellujad mõtlevad tegelikult: "Ma olen sinu mees või naine nii kaua, kui see on meie mõlema huvides – või seni, kui me saame omavahel hästi läbi – või nii kaua, kuni minu ellu tuleb keegi, kes mulle rohkem meeldib." Pole siis ime, et kui tulevad probleemid, pakitakse asjad ja minnakse erinevates suundades. Kahjuks jäävad lapsed oma vanemate egoistliku valiku tulemusena pendeldama nende vahele või kaovad ka erinevates suundades!
2. oktoobril 1977. aastal seisin ma maailma kõige õnnelikuma mehena altari ees koos oma kõige kallima Milviga, kus me tõotasime Jumala ja suure koguduse ees teineteisele igavest truudust. Me ei teadnud, mida kooselu aastad meile toovad, kuid me mõtlesime tõsiselt jääda kokku igaveseks. Meie kooselu pole kulgenud laitmatult, ilma varjudeta. Kuid armastades teineteist, oleme me kõik need varjud võitnud ja täna on meie otsus kokku jääda tugevam kui kunagi varem, sest meie armastus on kooselus karastunud ja me mõistame teineteist ilma sõnadetagi. Mulle pole kedagi lähedasemat ja armsamat siin ilmas kui minu abikaasa, kellega ma soovin veeta mitte ainult kõik oma maise elu päevad, vaid ka terve igaviku. Jumal on meid "ühte pannud" ja ärgu keegi ega miski meid lahutagu!
Nii et esimene eeldus õnnelikuks ja edukaks abieluks on lahkumine ehk mahajätmine; teine eeldus – kokkusaamine ja kokkujäämine. Tuleme nüüd kolmanda eelduse juurde õnnelikuks ja edukaks abieluks; selleks on...
3. ÜHTSUS ehk ÜKSOLEMINE. Pühakiri ütles: "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja NEMAD ON ÜKS LIHA!" Jeesus kommenteeris seda teksti sõnadega – Mat.19,6: "Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha." Üksolemine on natuke rohkem kui koosolemine. See ei sünni automaatselt, kui pastor kuulutab noorpaari abielupaariks – meheks ja naiseks – ning need suudlevad teineteist. Üksolemine sünnib koosolemises. See algab pulmapäeval ja suureneb kõigil järgnevatel päevadel, kuni elu lõpuni. See üksolemine süveneb läbi vaidlemiste ja leppimiste, läbi koos tegutsemise ja palvetamise, läbi kooselu rõõmude ja murede. See ei juhtu ühe hetkega.
Ühtsus ei ole ühetaolisus. Kui Jumal esitas Aadamale Eevat, siis ei oodanud Ta, et Eeva toimiks naissoost Aadamana. Ta soovis, et Eeva oleks Eeva ja Aadam oleks Aadam. Mees ja naine erinevad teineteisest nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt. Nad on erinevad ja Jumal pole kunagi oodanud, et nad saaksid täiesti ühesuguseks.
Ühetaolisust võime kohata vabrikutes ja tehastes, kus jooksval liinil valmistatakse ühesuguseid nukke ja autosid. Kuid sellist ühetaolisust ei saavutata iial abielus ja Jumal pole seda ka soovinud ega planeerinud. Jumal soovib, et iga inimene oleks omaette isiksus ja jääks selleks. Teda ei häiri põrmugi, et me erineme üksteisest. Ja see ei peaks häirima ka abikaasasid ja nende kooselu.
Kunagine kuulus jutlustaja ja USA Senati kaplan Peter Marshall on öelnud: "Abielu on kahe suveräänse riigi föderatsioon." See on hea ütlus. Abielus on kokku toodud kaks riiki, kaks maailma, kes ühte liidetuna moodustavad ühtse terviku, jagades koos nii materiaalseid kui moraalseid ja kõlbelisi väärtusi, jagades koos Jumala õnnistusi, millest silmatorkavaimad on lapsed. Nagu öeldud, algab see ühtsus pulmapäeval ja süveneb pidevalt iga kooselatud aastaga. Nii vähemalt on Jumal planeerinud.
Nii et esimene eeldus õnnelikuks ja edukaks abieluks on lahkumine ehk mahajätmine; teine eeldus – kokkusaamine ja kokkujäämine. Kolmas eeldus – ühtsus ehk üksolemine. Ja nüüd tuleme neljanda eelduse juurde õnnelikuks ja edukaks abieluks, milleks on...
4. INTIIMSUS. Pühakirjast me lugesime: "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha! Ja NAD OLID MÕLEMAD ALASTI, AADAM JA TEMA NAINE, EGA HÄBENENUD MITTE."
Ma pole päris kindel, kas me mõistame, mis siin on öeldud. Sõna "alasti" näib tänapäeval eranditult viitavat ühele asjale, nimetatagu seda siis kunstiks (akt) või pornograafiaks või ebamoraalsuseks. Kuid sõna "alasti" tähendab siin lihtsalt midagi paljast, katmatut, midagi avalikku, saladuste puudumist. Ei Aadam ega Eeva varjanud midagi teineteise eest; nad olid üdini ausad ja avatud teineteise suhtes. Nende käitumine ja olemine oli täiesti "läbipaistev," kui väljenduda kaasaegselt.
"Nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, EGA HÄBENENUD MITTE." Kuna kõik oli aus ja siiras, polnud neil midagi häbeneda. Üks teine tõlge ütleb: "Nad ei tundnud häbi." Mis paneb inimesi häbi tundma? Pahad teod. Miks peaks keegi tundma häbi oma keha pärast. Pealegi pean ma tunnistama, et mehe silmis on naise keha kõige ilusam asi maailmas ja sama pilguga näeb ilmselt naine meest. Mõlemal on põhjust tunda uhkust oma keha üle, mitte seda häbeneda. Et Aadam ja Eeva olid teineteise ees alasti ega häbenenud mitte, tähendab lihtsalt seda, et nende vahekord oli täiuslik.
Ja pange tähele – niipea, kui nende Eedeni kodusse tuli patt, püüdsid nad end kinni katta. Miks? Nad tundsid end ebamugavalt. Mille pärast? Oma teo pärast. Nad katsid mitte ainult teatud koha oma kehal teine-teise eest, vaid püüdsid katta kogu keha Jumala eest. Kui Jumal neid hüüdis, vastas Aadam – 1.Ms.3,10: "Ma kuulsin Su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!"
Nad püüdsid varjata oma tegu. Nad püüdsid õigustada oma tegu. Nad ei suutnud enam olla "alasti" ei Jumala ega teine-teise ees. Kuigi on tõsi, et abielumees ja tema naine peaksid suutma olla ka füüsiliselt alasti teineteise ees ja mitte häbeneda, vaid pigem seda nautida, on tõde ka see, et abielus olevad mees ja naine peaksid Jumala plaani kohaselt olema ka moraalselt "alasti" teineteise ees, s.t. nad ei peaks teine-teise eest midagi varjama. Nad ei tohiks teha midagi, mille pärast nad peaksid häbenema.
Inimesed vajavad seda intiimsust. Kahju, et paljud ei otsi või ei leia seda abielu kaudu ning lepivad viletsate aseainetega. Kuid kõik need aseained, olgu selleks ühe öö suhted või pikemalt peetavad armukesed, ainult alandavad ja rikuvad inimesi nii moraalselt, emotsionaalselt kui tihti ka füüsiliselt.
Miks haarata aseainete järele, kui Jumal on meile pakkunud tõelise. Ime läbi seob Ta tänapäevani südameid. Hinnakem seda armastuse sidet, hellitagem ja toitkem seda, et see võiks olla tugev ja kesta kogu elu – rõõmuks meile enestele, meie lastele ja ka Jumalale.
Ja lõpuks tahaksin ma öelda, et kõik see, mis on vajalik õnnelikuks ja edukaks abieluks, on vajalik ka õnnelikuks ja edukaks vahekorraks Jeesusega. Peab toimuma lahkumine ja mahajätmine – lahkumine maailmast ja patuste eluviiside mahajätmine; peab toimuma kokkusaamine ja kokkujäämine – kokkusaamine Jeesusega ja Tema juurde jäämine; peab kujunema ühtsus ehk üksolemine – meie Temas ja Tema meis ("Jääge minusse ja mina jään teisse" – Joh.15,4) ning hädavajalik on intiimsus – südamest südamesse suhtlemine, midagi varjamata, midagi häbenemata.
Kõik see on võimalik, sest see on olnud Jumala plaan ja tahe maailma algusest peale. Tehkem siis koostööd Temaga ja tundkem rõõmu õnnelikust suhtest!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv