Kuidas saan ma õigeks XVI
26.04.2003 - (1996)

Täna lõpetame sarja "Kuidas saan ma õigeks." Ja minu arvates sobib selleks hästi lühiülevaade Pauluse kirjast Rooma rahvale. See annab hea ülevaate meie päästmise protsessist.

Rooma raamatu võib jagada kolme ossa. Esimene osa – kuni 5. peatüki keskpaigani – räägib õigeksmõistmisest usu läbi. Teine osa, mis jätkub sealt edasi kuni 11. peatüki lõpuni, räägib pühitsemisest usu läbi. Ja kolmas osa – 12. peatükist kuni epistli lõpuni – räägib kristlasest uues elus ja teenimises.

I osa: õigeksmõistmine usu läbi.

Seadnud lugeja silme ette evangeeliumi üldise olemuse ja eesmärgi, esitab Paulus esimeses peatükis vaieldamatu väite: paganad on patused. Ja kuna Jumal räägib nendega vähemalt kahel teel – südametunnistuse hääle ja loomise tööde kaudu – ei ole neil vabandust.

Teises peatükis jätkab Paulus teise kummutamatu väitega: juudidki (usklikud) on patused. "Sest käsu kuuljad ei ole õiged Jumala ees, vaid käsu tegijad mõistetakse õigeks," põhjendab ta (s.13). Aga keegi pole täiuslikult käsku täitnud.

Kolmandas peatükis teeb Paulus kokkuvõtte: "Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki" (s.10). "Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma" (s.23). Sellised on kõik inimesed oma olemuselt.

Kuid naelahaavad räägivad: Patune, sind "mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust" (s.24-26).

Selline on õigeksmõistmise tee. Käsk näitas, et sa oled patune. Sa läksid sinna, kus voolas vereallikas – Kolgatale, kus Jumala Tall suri sinu pattude eest – ja said puhtaks; sind mõisteti õigeks usu läbi Temasse. Nüüd näitab käsu peegel, et sa oled puhas; kõik on andestatud.

Rooma raamatu 4. peatükk tahab rõhutada sinupoolset osa õigeksmõistmisel. Paulus toob näite Aabrahamist, kes ei mõistetud õigeks ei tegudest, tseremooniate täitmisest ega käsust, vaid usust. Tema sõnakuulmise teod vaid ilmutasid tema usku.

Rooma kirja 5. peatüki esimene pool teeb veel vaid mõningaid kokkuvõtteid õigeksmõistmisest usu läbi ja läheb siis edasi "armu ja õiguse anni täiuse" (s.17) – pühitsuse – juurde. Sellega algab järgmine osa.

II osa: pühitsemine usu läbi.

Esimene osa vastas Jeesuse sõnadele: "Ega minagi sind hukka mõista." Teine osa lisab: "Mine ja ära tee enam pattu!" (Joh.8,11). Esimene osa tegeles meie pattudega, teine – meie olemusega. Esimene osa kuulutas: Kristus on surnud minu pattude eest! Teine osa kuulutab: Kristus on surnud minu eest! Esimesel korral me nägime Jeesust suremas meie eest; nüüd avastame üllatudes, et ma olen ühes Temaga risti löödud! Ma olen üks neist patustest, kes ühes Temaga risti löödi – ja ma tahaksin olla armusaanud patune! Armusaanud – kuid siiski risti löödud ja surnud! Nagu see armusaanud röövel – kõik andeks saanud mees – siiski suri ühes Kristusega, nii on ka sinu ja minu uueks eluks vajalik, et me oleksime ühes Kristusega risti löödud ja surnud vanale elule.

See ongi pühitsuselu alus, mida on kirjeldatud Rooma raamatu 6. peatükis. Surres ühes Kristusega, oled sa vaba patust kui peremehest sinu üle. "Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes" (s.12). Ärge kuulake oma himusid, ärge alistuge kiusatustele.

Ma tahan äelda, et olles usu läbi koos Kristusega risti löödud, oled sa vaba patu valitsusest, patust kui peremehest sinu üle niisamuti, nagu nähes Kristust sinu pattude eest suremas, vabanesid sa patukoormast, süüst. Kuid sellega pole patt sinu maailmast kadunud. Ta on ikka veel lähedal, kuni sa elad surelikus ihus. Aga ta ei valitse enam sinu üle, kuigi ta sind tülitab. See loob pideva ebatäiuslikkuse tunde, mille üle kurdab inimene Rooma raamatu 7. peatüki monoloogis. Elades Jumalale ja Jumalaga, näeb kristlane, et ta on äärmiselt ebatäiuslik ja kardab isegi, et see võib teda hukka mõista ning lahutada Jumalast ja Tema armastusest. Nii mõnigi mõtleb, et vabanemise toob vaid pääsemine "surma ihust" (s.24).

Kuid siis saabub Rooma raamatu 8. peatüki auline sõnum: "Sõber, ära karda, ära nuta, "ei ole ... mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses!" (s.1). Inimesena oled sa alati ebatäiuslik, kuid olles Kristuses Jeesuses, ei ole sa iial hukkamõistetud! Temas oled sa alati õigeksmõistetud! Temas oled sa alati täiuslik! Vaata vaid üles ja käi Jumala Vaimu järel! Jumal on loonud sind ülespoole vaatama. Seni, kui sa vaatad ülespoole, oled sa alati võidukas!

Kord ütles Jumal Kainile: 1.Ms.4,6.7: "Mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!" Patt on maine, muldne ja sunnib pilgu maha lööma – ja me avastame, et oleme alasti, ja meie kaaslane on alasti ja tema on süüdi... Just nii toimis Aadam peale pattulangemist.

"Vaata üles!" hüüab Lunastaja armusaanud patusele. Vaata oma "usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele" (Heb.12,2). "Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsekui peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust" (2.Kor.3,18), kirjutab Paulus. Ja miski ei lahuta meid "Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!" (Rom.8,39).

Selle julgustava teatega lõpeb Rooma raamatu 8. peatükk. Järgmised kolm peatükki räägivad sellest, miks Iisrael ei saavutanud õigust, küll aga paganad. Iisrael lootis oma tegudele. Kui tabavalt on öeldud Rom.10,3: "Sest kui nad ei mõista Jumala õigust ja püüavad üles seada oma õigust, siis ei ole nad alistunud Jumala õigusele." Kuid paganate kohta on öeldud – Rom.9,30: "Mis me siis nüüd ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on kätte saanud õiguse — ent õiguse, mis tuleb usust." Seepärast pole ime, et Paulus, kes ise oli juut, lausa kisendas oma rahvale – Rom.10,4: "Käsu lõppsiht on Kristus õiguseks igaühele, kes usub." Või nagu ta kirjutab Gal.3,24: "Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust." Usust Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

Uut inimest ei kutsuta üles vaatama pidevalt käsule vaid Jeesusele. Uus inimene kasvab, mitte vaadates käsule vaid Kristusele. Kuid samal ajal ei ole mõeldav, et me, vaadates Kristusele, ei täidaks Tema käske! Tema täitis Jumala tahet täiuslikult ja Temale vaadates suudame seda ka meie. Jõud tuleb Temalt.

See on juba kristliku elu küsimus ja puudutab eriliselt Rooma raamatu viimast osa, alates 12. peatükist.

III osa: uus elu ja teenimine.

See on tegelikult pühitsuselu jätk. Meid mõisteti õigeks, kui me vaatasime Jeesusele ja uskusime Temasse; samuti pühitsetakse meid pidevalt ehk me kasvame pühitsuselus Temale vaadates ja Teda uskudes-usaldades.

Pühitsus ei ole kiusatuste lõpp. See on seesama laev – meie surelik ihu – sama meeskonnaga – meie ihu liikmed ja võimed – kuid uue Kapteniga. Me oleme ikka veel elumerel ning tuuled puhuvad ja hoovused ajavad, kuid meie elulaeva juhib Jeesus.

Rooma raamatu 12. peatükk algab sõnadega "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine" (s.1,2).

Pühitsuse juures – elus, teenistuses – on kõik tähtis: iga mõte, iga sõna, iga tegu, meie aeg, meie raha, meie jõud, meie talendid. Me kuulume ju Jeesusele. Tema on meie Issand, meie Tema sulased. Sellepärast pühendab Paulus Rooma raamatu viimastes peatükkides nii palju ruumi üksikasjalikele nõuannetele, kuidas kristlikult elada ja teenida. Kodus lugegem need kõik, kuid siin loeme neist vaid mõned, et saada ähmasegi ülevaate asjadest, mis kõik on tähtsad pühitsuselu elavale kristlasele.

12. peatükist loeme: "Armastus ärgu olgu silmakirjalik. Hoiduge kurjast eemale, kiinduge heasse! Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette! Ärge olge viitsimatud hoolsuses; olge tulised vaimus; teenige Issandat! Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad palves! Võtke osa pühade puudusest; püüdke olla külalislahked. Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad! Õnnistage ja ärge needke! Olge rõõmsad rõõmsatega, nutke nutjatega! Mõtelge ühesuguselt üksteise suhtes! Ärge nõudke kõrgeid asju, vaid hoiduge madaluse poole; ärge olge eneste meelest targad! Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes! Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: "Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand." "Kui nüüd sinu vaenlasel on nälg, sööda teda; kui tal on janu, jooda teda; sest seda tehes sa kogud tuliseid süsi tema pea peale!" Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!" (s.9-21)

13. peatükist loeme: "Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele." "Sellepärast makske ka makse." "Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!" "Ja seda tehke sellepärast et te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on möödumas, aga päev on lähedal. Siis heitkem enestest ära pimeduse teod ja varustugem valguse relvadega! Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte kiimaluses ega iharuses, mitte riius ega kadeduses, vaid varustuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks!" (s.1.6.7.11-14).

14. peatükist loeme: "Usu poolest nõrgale olge vastutulelikud ilma vaidlust alustamata arvamiste kohta." "Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigemini otsustagem hoiduda saamast vennale komistuseks ja pahanduseks."

15. peatükist loeme: "Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada iseeneste meele heaks." "Ent mina manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi, minuga ühes võidelda eestpalvetega minu eest Jumala poole" (s.1.30).

Jah, Jumala lapsi juhib Jumala Vaim, kuid Ta teeb seda eelkõige Jumala Sõna läbi ega lähe iial mööda selle õpetustest.

Ja lõpetame apostel Johannese sõnadega – 1.Joh.3,1-3: "Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks! Ja seda me olemegi. Sellepärast maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne Teda. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda nagu Tema on. Ja igaüks, kellel on niisugune lootus Tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu Temagi on puhas."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv